Konservietendus

Hommik. Lohisen kahe jalgadesse viskuva näljase kassi saatel kööki, eraldan kaussidesse kassikonservi ja teater lõpeb? Ei, nüüd see alles algab! "See pole SEE konserv!" nuusutab Härra Tibu. Jah, kuna tavaliselt on kanaga konservi haruharva müügil, (aga vaheldust peab ka olema,) siis ei ole see tõepoolest SEE konserv. "Pealegi on see purgi põhi.", teeb Proua Muri selliseid liigutusi nagu kraabiks junnile peale. "Jah, see on eile avatud purk, söö ise kui tahad," viskab Härra Tibu saba selga ja kõnnib väga sirgelt toapimedasse ära. Ma tean, et kaugele ta ei lähe. Istub seal pika vaiba alguses.
Proua Muri kössutab ühele  köögitoolile ja vaatab tähelepanelikult nagu vana kondor, et mis nüüd edasi saab. Härra Tibu on noorem ja kärsitum...ja tegelikult on ju kõht ka tühi. Härra Tibu on laval tagasi.
"Anna krõbinaid," liuhkab ta küljega vastu krõbinapakki ja vaatab mulle jumaldava näoga otsa. Kui see ei aita, materjaliseerub ta lauale ja hakkab käpaga asju põrandale ajama. Ähvardan köögirätikuga. Ta tuleb kraeks ja moosib mis jaksab. Rebin krae lahti, panen selle maha ja lükkan lahke käega toidu poole. Härra Tibu murdub ning läheb kuukab oma kausi tühjaks.
Kuna ma ikka veel piimavasika maksa välja pole otsinud ning angerjat samuti mitte, siis loivab ka Proua Muri kübekestki väärikust kaotamata sööginurka ja nabistab peenelt endagi molli poole peale. Muri on suurem dramaturg ja teise poolega saab veel pärast tiaatrit teha. Vähemasti on täna mõlemad nagu üks mees nõus kenasti koos õue minema ja seekord ka ühest ja samast uksest...sest olegem ausad - kui sa oled kass, siis on ikka neetult vähe võimalusi ennast lõbustada.