Härra Tibu laias täiega. Ajas laua pealt asju maha, käis kitse hüppamas ja kraapis diivanit. Vahel lihtsalt ON mõni päev selline kus kass on kiuslik. Sa lausa näed kuidas talle on tulikirjas näkku kirjutatud "Mul ei ole mittesittagi teha ja sa oled NII nõme oma raamatuga ja üldse ka!"
Ma ei teinud välja. Paljugi mis. Üldiselt on sedasi, et kui oled paar korda sussiga visanud, siis rahuneb maha ja läheb magama. Ja raamat just alles hakkas huvitavaks minema. Mõlemad sussid olid juba minema vuhisenud kui jälle midagi kummutilt põrandale lendas, mida kuradit! "TIBUUU!"
Võidurõõmus irve näol, kaapis pahategija nurrukrooksatusega teisele korrusele "Jesjes, püüa mind!"
Kui ma juba nii ülbelt raamatu küljest lahti olen tõmmatud, siis on jaht ka. Jaht lõppes natuke tolmuse ja lõõtsutava karviku kättesaamisega materjalikastide vahelt, sest ega neid peidukohti väga palju olegi. Tassisin pungsilmse saagi kõvas haardes alla, panin ilusti küljetsi sülle istuma ja küsisin "Nooooh, tupsuKENE?" Härra Tibu teadis, et on kaotanud ja süles istumist ta ka ei salli. Ja seda kumba käes jäme ots oli, seda teadis ta ka.
Härra Tibu keeras oma pead nagu öökull ja vaatas mulle pikalt otse silma sisse "SSSINA! Sa kiusad VÄIkest KAItsetut looma kes on sinust sada korda väiksem! Paned SÜLLE istuma! SIGA, selline!" Ta oli ikka tõsiselt tige. No, muidugi tegi nalja. Üritasin naeru pugisedes vihast isandat maha rahustada, tõstsin sülest diivanile ja puha. Au riismed. Sasisin kasukat, kõrvu, tegin pika pai - ei midagi. Ja kui ta siis pääses...Pika volksuga põrandale ja otsemaid Proua Murile turja nagu kalkunikull. Oma ema ikka mõistab...sest vanaproua ei ütle kunagi ära heast võimalusest natuke kakelda. Peale korralikku lamenti oli rahu jälle majas, veeti nurrujoru, poleeriti karva ja kobiti magama. Eeh, kassid...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No just, ehh kassid :D talv hakkab tüütuks muutuma, meil ka käib mingi nahistmine ja kobistamine, mõni susin ja kräunatus sekka, õnneks löömat lausa ei peeta (eriti), enamasti ikka poleerimine ja silumine aga minu kustukumm aeti öösel jälle ära, no ma ei tea, nad ju magasid kogu aeg :D
ReplyDeleteSellised need kassid on. :)
ReplyDeleteJa mõni isend on eriti kuninglik kohe, et tema küll süles ei istu nagu väike tita. :P Meie kass on samasugune - süles olemisest võib vaid und näha.
Tere,
ReplyDeleteOtsisin kohta, kuhu võiks personaalset teadet saata, kuid ei leidnud. Seepärast postitan siia. Selle blogi ja härra Tibu pikaajalise austajana tean, et valmistate talviti kaltsuvaipu. Tahaks endale tellida paar uut vaipa ja küsin seetõttu, ega Te tellimustöid ei tee? Kui teete, äkki saame kaubale?
Minu mailiaadress on dagne@postimees.ee (kui peaksite huvitatud olema). Ja aitäh ka selle suurepärase blogi eest :)
Tänan. Tagasiside on alati sümpaatne ja teretulnud. :)
ReplyDeleteVaibavabrik on praegu lahti jah.:) Kirjutan.
Irw! :-) kujutan nii elavalt seda Härra Tibu jahti ette! Mida peaks üldse tegema, et kass süles istuks? Koerad kah: üks ainult süles olekski, teine kangestub pulkkõvaks ja ägiseb, kui teda sülle võtta ..
ReplyDeleteNeed kassilood tuleb kaante vahele panna!
ReplyDeleteSülesolek sõltub minu meelest puhtalt kassi iseloomust. Ma olen just vastupidisega hädas - nagu tagumiku maha toetan, tuleb kaht karvikut jõuga eemale peletada, sest neli silma löövad kohe rõõmust pärani. Ronivad selga, üks lihtsalt nurruma, teine veel sõkkuma kah. Meie kassid on muidugi ka väga kõva "kooli" läbi teinud - kui nad alles kassipojad olid, siis ma nunnutasin ja kallistasin ja musitasin ja väntsutasin neid nii palju, et mu meelest hakkasid nad seda kuidagi eluvajalikuna võtma :)
ReplyDeleteKuna tagumiku saab maha toetada tavaliselt kiire päeva lõpuks, siis tahaks lugeda või süüa või mõlemat, ja seejuures ei ole kõige mõnusam, kui kaheksa terava küünistava jalaga kõhus ja seljas trambitakse, vurre näkku topitakse, igalt poolt lakutakse ja võileiva otsast hammustada üritatakse. Teen siis tavaliselt läbi jõulise kallistamise, väntsutamise ja musitamise kiirkursuse, et rahus edasi vedeleda, aga paari sekundi pärast hakkab taas üks ühelt, teine teiselt poolt sülle IMBUMA. Millimeeterhaaval, mulle tähelepanelikult silma vaadates, luurates nagu suvisel hiirejahil.
ReplyDeleteVäga lahe.:) Meil kõik kolm jälle äärmuslikult erinevad. Muri talub ehk mõne pai, tema on niisama ilus, Tibu plaasterdub ja käib kraeks, Bond sõtkub ja plaasterdub, aga sülekass, ei ole neist keegi.:)
ReplyDeleteLoen alati mõnuga neid jutte kassidest ja tõega tuleb lausa elavalt silme ette tegelik situatsioon. Vahel on nad tõesti tüütud, aga samas ikka rohkem rõõmu ja seltsi, kust me selle koduteatri ikka saaks :)
ReplyDelete