Tormivarjus

Reedel oli päikest juba näha ja tunda. Veebruari kohta küll vähe ja ega väga veel ei soojenda ka kuid eriti sümpaatne on see valgustusfenomen - madalal asuv päikseketas keevitab pikalt läbi maja ja jõuab kööki, õilistades kord aastas külmkapi ust nagu iidse koobaspühamu puuslikku. Edasi on stsenaarium juba tuttav, taevaketas tõuseb kõrgemale ja hakkab asjalikuks. Kuu lõpus ei ole vaja enam kütta, sest päike paistab päeval toad soojaks ja teeäärte lumevaalud sulavad poriseks pitsiks. Väga palju selgeid taevaid ja tähiseid öid. Ilusad ajad on alanud või algavad mõne aja pärast...
...sest täna on torm. Tuul puhub nii tugevasti, et kui keegi plaaniks tagaaias puid lõhkuda, siis lendaks halud ise eesaeda. Nojah, vahevärav tuleks lahti teha...et muidu on see halukuhi seal taga kinni nagu rüsijää ja kellel seda veel...
Aga lendab, jah, õhus on igasuguseid asju täna, alates tagurpidi varestest ja lõpetades kaseraagudega. Aeg lendab ka, sest kolm vaba päeva kadusid nagu wuhhh.
Üldiselt häppi, sest esimene teistmoodi kirja proovivaip lõpusirgel ja uus kummut ka paigas. Mitte, et juhusliku vanamööbli wõluwägi kuidagi selle all kannatada oleks saanud, aga mööbel jaguneb siiski praktiliseks ja ebapraktiliseks. Ja pisikeses kirstus terve majapidamise palakaid hoida on korra mõrv. Niipaljukest kui seda vahel luua on õnnestunud. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lugesin eesti rüütliromaani "Aloise" (Eve Laur). Oli ajaloolise romaanina usutav, huvitav ja põhjalik...kuigi kohati ohtrate tüüpilise naisteka tunnustega (isssand, mida ta ometi teeb! härra, ärge tehke!), aga kuna tagakaanel oli täitsa ausalt välja öeldud, et tegemist rüütliromaaniga, siis selle kallal ei tohiks väga igiseda, sest stiilikäsitluse koha pealt on kõik vinks-vonks. Ja süzhee pisut heitliku laadi annab ka sinna alla kirjutada.
Teisalt jälle köidab lugu üleni. Ja päris kindlasti ei lõpe raamat pulmadega. Vastuoluline ja huvitav lugemine.
Välja arvatud üks tõik: kuningatütar, kes on pimedal keskajal 21 aasta vanuseks elanud, kes võib laupäeviti lossiõues pidutsevaid sõjasulaseid kuulda, kes mõõkleb, peab jahti ja ratsutab nagu mees...kuid ei tea mitmete eluliste käibel olevate sõnade tähendust ja vist sedagi kust tulevad kutsikad ja üldse. See tundus olevat natuke ebareaalne. Aga kui teisalt jälle mõelda, et rüütliromaan, siis, mis seal ikka. Stiil.