Karvikute kombed

Seesinane veebruar on olnud pilvine ja soe. Suhteliselt. Kuu esimene pool plussis, teise poole keskmine nullilähedane ja teine pool ka lumesem. Neljapäeval sadas sulaselget jäidet, on sadanud vihma, lund, kena lund, lörtsi ja kõike muud mis veest külma kaasusel kokku annab käkerdada. Mitte midagi toredat sellest ei ole. Vast ainult see pärlmuttervalgus...
Aga karvikute hierarhiast tahtsin rääkida. Kui te võtate endale kutsika ja see on juhtumisi poiss, siis mehistudes proovib ta kindlasti korra või paar ise teie asemel bossiks saada.
Arvasin üldiselt kasside kohta sama, kuid näib, et nii see päriselt ei ole. Bond on nüüd heas kickpoksi vormis kakluselukas, Härra Tibu aga patsivistliku suundumusega salekass. Kumb neist on majas boss? Uskumatu, kuid see on Härra Tibu. Vahel näib nagu peaks ta toda musklihunnikut ikka veel titeks ja too on diiliga lahkesti nõus. Kuid seal on veel midagi sümpaatset - näib, et kassidel kaasneb bossiksolemisega ka vastutus ja hool oma alluvate eest.
Tibu küsib õuest tuppa, kuid jääb avatud ukse juures ootama kuni Bond ka eemalt sörkides kohale jõuab (Bond pole seniajani iseseisvalt "koputama" õppinud). Vahel küsib Tibu õue kuid hoopis selleks, et ukse taga ootav Bond sisse lasta. Inimesed kõike ei märka, kuid Tibu teab. Teinekord lakub ta vastuvaidlemist välistaval ilmel (seisa paigal, rsk!) Bondi kõrvataguseid ja too laseb sellel taltsalt sündida. Samas võtab muidu nii malbe Härra Tibu Bondi läheduses peenelt olemuslikke hoiakuid, millest ei jää kahtlustki, et kumb on aadlik ja kumb lihtne löömamees (a` la "selle põrsaga ma koos ei söö", "mina SELLE kõrvale diivanile küll magama ei lähe" jne).
Eile tõi peremees poest huvitava kasti. Mõlemad kassid joondusid õhinal uue atraktsiooni poole. Härra Tibu kükitas taguotsale, võttis poksijaasendi ja ähvardas käpaga Bondi "See on minu kast!" Bond tõmbus kohe tagasi ja vaatas eemalt kuni Tibu huvitava kasti hüvesid testis.
Ilmselt on see nii vaid koduseinte vahel. Oma aias on Bond täielik maalord, Tibu seal märgistamise ja territooriumi kaitsega ei tegele. Põõnab niisama verandal või puuriidas ja lidub võõraste kõutside eest kui Bondi kodus ei ole, sest Tibu ei kakle muidu kui vaid enesekaitseks. Ometi kui kassid õuemurul kokku saavad, ootab Tibu sallival ilmel kuni Bond talle põsepai teeb ja Bondil pole midagi selle vastu.

Jube lumesadu.

Hommikust peale on linnas paksult lund sadanud. Homseks lubatakse samasugust ilma. Mingi õnnetus seal lumemöldritel nüüd juhtus, et kõik Harjumaa kohal alla puistatakse. Jube-e.

Väike pildilugu selle talve lumest.

Jaanuari alguses ei olnud üldse lund, oli lihtsalt külm. Kõik pisimutukad kogunesid oma lõkkekollete ümber ja ootasid kevadet.

Kui külmakägistus viimaks veidi järele andis, siis hakkas lund sadama. Jaanuari esimene lumi. Sadas terve öö ja hommikuks oli maa valge. Nooruke Bond ei jõudnud ära imestada. Läks õue, istus maha ja lihtsalt vaatas.

Ei tea, kas on ikka päris...

Mis toimub, kõik on selle valgega kaetud...

Mitte ühtegi vaba laiku ei ole kuhu astuda!

Täitsa loll seis...

Puhta pekkis, siin ka...

Lund tuli veel juurde ja siis läks jälle külmaks. Jõulused vaated jaanuaripakases.

Sulnis hommik õhkõrnas udulumes

Aga siis edasi tuli lihtsalt ainult lund. Kalluriga.

Iga päev sadas.

Ja keegi ei imestanud ega imetlenud enam. Kõik ainult kirusid. Lund sadas ikka juurde.

Kuni õndsa veebruarisulani.

Sedakorda jälle lumega

Reedel tuli uus lumi maha. Alguses oli selline, et sulan kohe ära ja ärge minu pärast pabistage, aga laupäeva öösel tuli teist veel juurde ja pärast läks karmiks. Maas on korralikult tahkestunud püsivälimusega lumekoorik ja miski ei viita enam terve veebruari esimese poole kestnud kevadhetketele. Igatahes olid võrkiiriste ninad väljas, Gargari krookuse oma ka ja näsiniin...ohjah.

Igatahes sai vahepeal jälle oma varandus ära nähtud ja veendutud, et lõuna-lambavaip on elus ja pisihüpsel ja veel mõned kelle suhtes pole alati väga kindel kas nad kevadel ka alles on. (Hmh...Ja kui täpne olla, siis pole kindel ka see kas on kevad praegu või ei ole.:)
Külvid üllatasid. Oshima tarn oli esimene. Teisena vupsasid kastist välja sprengeri tulbid ja kolmandana maohabe. Päikest näitas laupäeval vaid paariks tunniks. Pilvitusepäevadel on ta oma orbiiti korrigeerinud ja käib juba päris kõrgelt.
Aias on 7 cm lund, sügisel istutatud pisinäsiniinte ladvakesed paistavad välja.

Rodoaed ootab kevadet, loodetavasti on need ikka õiepungad...Jaapani rodo ja kollane rodo.:)

Ja Tistoud järgi affides...:)

Raamatusoovitusena käiksin välja ühe omapärase krimka. Robert Calbraith ja "Käo kukkumine".
Huvitav ülesastumine Harry Potteri lugude autorilt - sootuks teine zanr ja valenime all. Raamat on aga väga hea ja loodetavasti tuleb tema sulest neid veel.

Lumi läinud.

Eile tegin üle hulga aja aias ringkäigu. Lumi on peenardelt täiesti sulanud. Mägisibulad rõõmustasid südant ja silma, kadusid esialgsel pilgul ei paistnud olevat kuid aasta raskeim aeg seisab veel ees - päeval päike ja öösel öökülm (vahel üsna krõbe) mis kevaditi paljud vintskemadki asjad proovile paneb. Üllatuslikult leidsin näsiniinte padriku õiepungad viimase vindi peal olevat ja üks oli suisa lahti. Sedasi pole veebruaris küll varem olnud.
Muidu on pikalt sombune ja vihmane olnud, öösiti pluss 1-2, päeval kuni pluss 5. Veebruar, eksole.:)

Veto.

Kell oli juba kümme. Härra Tibu vaatas meid pika etteheitva pilguga ja sättis ennast demonstratiivselt jalutsikrundile magama. Põhjalik kasukakoristus ja siis kerra. Sai veel irvitatud, et nää, kassil on magamisaeg, nüüd peab kuss olema.:)
No mõne loo ma ikka tõmbaks akordioniga, pole nii kaua mänginud, ütles Pokumees. Istus diivani servale ja alustas, aga kaua see lõbu ei kestnud, sest poole loo poole peal sai pillimees endale kassi kraeks - trahh! Härra Tibu vahtis õla peal kõõludes peremehele etteheitvalt silma sisse nagu kalkunikull ja endal olid pupillid väga tumedad. Jäta KOHE järele!  
Jätan, jätan...näe juba panen pilli ära, naeris peremees.
Siis oli jälle rahu majas.:)

Veebruari mahe esimene pool.

Eelmisel nädalal tegin külvid ära. Külvamisel täheldasin, et sellel tegevusel on natukene selline rituaali mekk man. Tuua alateadlikult kevadet lähemale ehk jne. Kuigi tegelikult pole vist väga enam vaja. Helsingi loomaaia karud ärkasid talveunest, kassid lasevad talvekarva maha ja sulapäevade hommikulaulud võsast on üsna kevadesed olnud. Laupäevahommikune täiesti ootamatu miinus 10 tarretas võsa küll vaikseks kuid see liigitub senise ilmakorralduse juures nüüd pigem juba erandite kilda. Mahe veebruar on asunud oma kingadesse.

Lumeseis on jätkuvalt selline, et hangealused kohad kannatavad tihenenud lumemattide all ning rajad, teed ning sõiduteed juhulumega kaetud, mis tuleb ja läheb väga sümpaatses rütmis (rohkem ikka lumeta kui lumega).  Asfalt on paar nädalat paljas olnud. Ja kui mõned aastad tagasi oli veebruaris kibe hunditali, siis praegu on kena-armas küünlakuu.

Külvikastid said täis, kuid seemneid jäi üle. Kas keegi on huvitatud Carex oshimensis `Evergold`, Bletilla striata `Albostriata` ja Liriope muscari seemnetest?

Vaibavabrik töötab tasastel tuuridel. Eile hakkas Härra Tibul nii igav, et ta tuli kangasteljetoa ukse taha laamendama. Hüppas oma tosin korda vastu linki (kui kass midagi tahab, siis on ta neetult järjekindel), kraapis ust, logistas seda (külg vastu ust ja siis toetub-ei toetu) ja lõugas nagu mardus. Lõpuks lasin kiusukoti sisse. Oh seda õnne!:) Absoluutselt rahulolev kass kadus lõngakastide ja kaltsukerade vahele nagu lutikas seinaprakku. Kuna kangasteljetuba on üsna jahe, mingeid mugavusi seal eriti pole ja kõik nurgad said ka põhjalikult läbi vaadatud, siis hakkas Tibul varsti igav. "Lase välja". Kena tööhoog oli sees ja ma ei viitsinud telgede tagant tõusta. "No kas siis siin ei ole kedagi kes ühe väikse vaese kassi uksest välja laseks?", ütles Härra Tibu kehakeel natuke kõvemini. Vaatasin ka ringi, ausalt, ma ei näinud kedagi kes oleks sellega tegeleda viitsinud. Istu aga edasi, nii kiire sul ju nüüd ka ei ole. Kudusin edasi. Noolekujuline Härra Tibu ukse juures tõmbus mõtlikult kössi. Siis tuli tal mõte, seda oli isegi selja tagant näha.:)
Ta hakkas kangasteljetoas "päästikut" otsima.:)
Päästik on see, et kui sa oled tüütu, ronid teleka ette, ajad kamina ääre pealt ja kummutilt asju maha, kraabid diivanit, siis muutuvad laisad inimesed virgaks, hüppavad vägisõnade saatel püsti ja teevad sulle uksi lahti (eriti muidugi välisust). Kangasteljetoas valitsevas loomingulises segaduses jäi aga karvik hätta. No ajas paar kera maha, aja veel, mul vahet pole kas need on maas või puus. Kratsid kaltsukera? Kratsi, kratsi, kassikene.:) Telgede kraapimine ka ei aidanud, no mis veel, suslik? 

Vaatas otsa, hüppas aknalauale ja ajas sealt ka kerad maha. Aga nüüd? Psoltõ.
Tibu jäi nõutuks. Siis otsustas ikkagi, et tuleb kõnekeelele üle minna, marssis ukse juurde ja lasi kuuldavale MÄÄUUUU!!!
Selle peale saab iga loll aru, et kass tahab välja...ja ei sobinud minulgi nii selget küsimist eirata. Härra Tibu sai oma tahtmist...et poole tunni pärast jälle ukse taga kolistama hakata.:)

Vanaaja blogi

Raamatusoovitus: Usama ibn Munqidh "Õpetlike näidete raamat" Araabia rüütli mälestused.
Usama ibn Munqidh oli araabia ülik, haritud mees, elas 12. sajandil kesk vägagi segaseid aegu. Ristisõdijate kohalolu, nende pidevad rünnakud, taplemine võõramaalastega, kuid ka omadevahelised reetmised ja klannisõjad oli Munqidhi elu loomulik osa kuid vaiksetel hetkedel kirjutas mees jahist pistrikega, imelikest tervenemisjuhtumitest, frankide kasimatutest ja ka veidratest kommetest, naiste uhkusest, ratsude truudusest, linnade langemisest, lahingutest, pistrikujahist jne.  Munqidh kajastab tõetruult seda, mida on oma silmaga näinud, üle elanud kuid ka teiste kaaskondlaste elust, juhtumistest ja tolle aja tõekspidamistest, kommetest, teadmistest, meditsiinist. Raamatut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on nimetatud kõige täielikumaks ja ühtlasi ka kõige inimlikumaks islamimaailma nägemuseks ristisõdijatest.
Huvitav ja omapärane lugemine. Meenutab stiililt ja ülesehituselt kummalisel kombel tänapäeva blogisid.:)
Tekstinäide naiste vaprusest:
"Egiptuse emiiride hulgas oli mees, kel nimeks Nada as-Sulaihi, tema näos oli kaks haavaarmi: üks ulatus paremast kulmust juuksejuurteni tema peas, teine vasakust kulmust samuti juuksejuurteni. Küsisin temalt nende kahe armi kohta ja ta jutustas mulle:"Kui ma veel noorukieas olin, korraldasime röövretki Askalonist, mina osalesin neis jalamehena. Asusime ühel päeval retkele Jeruusalemma viival maanteel, kavatsedes rünnata frangi palverändureid. Kohtasimegi nende rühma. Tormasin odaga mehe poole nende hulgast, kelle taga oli tolle naine puust veeanumaga käes. Too mees tekitaski mulle odaga selle armi, pistsin ta oma odaga surnuks. Läksin tema naise juurde, kuid tema virutas mulle selle veeanumaga, tekitades teise haava. Need kaks haava jätsid armid minu näkku."
Võibolla ei ole tekstinäide ehk kõige õnnestunum, kuid kui läheneda sellele sedapidi, et mis lugusid rääkisid kaks emiiri omavahel laagris lõkke ääres või pidulikul söömaajal 800 aastat tagasi, siis ehk on andestatav. Pikemaid lugusid ümber trükkida ei viitsinud, keda huvitab, loeb ise.:)

Hoolimata Suurest Sulast...

...on meil aias ikka veel iiveldamapanevalt palju lund. Aga mõned laigud trepi juures (kahetaksoniline "rodoaed" koos kollase kannikesega) ja käiguteed olid eile juba paljad. Vihmad ja öised salakülmad on paksud lumehanged aias kindlaks ja tihedaks muutnud ning ühtlase (päeval plussid, öösel miinused) pehme talvekliima tingimustes läheb see lumi meil veel mitu nädalat...kui mitte uut juurde ei tule. Tunnen ära eelmise talve käekirja. Midagi on maas, midagi sulab, midagi sajab vaikselt juurde.
Aga valgust on juba mõnusalt. Enam ei pea kaamosetõrjet tegema...kuigi need jõulutuled on nii sümpaatsed, et las nad säravad räästas, on öölambi eest ja niisama kena. :)
Jah, veebruari algus, aga tunne on märtsine. Mingeid kevadlinde veel õues veel kuulata ei oska, kuid tihaste hääled on hommikuti võidukad ja kevadised.
Ja tuligi täna öösel paks kord lund maha, keerutas verandale ja kogu maailm oli hommikul kaetud (faking) pehme valge vaibaga. Mis ahvikiirusel jälle sulama hakkas. Kõik jälle otsast peale - kõigepealt tulevad nähtavale teerajad, siis hakkavad paistma kivilate kõrgemate kivide tipud jne jne.