Veebruari mahe esimene pool.

Eelmisel nädalal tegin külvid ära. Külvamisel täheldasin, et sellel tegevusel on natukene selline rituaali mekk man. Tuua alateadlikult kevadet lähemale ehk jne. Kuigi tegelikult pole vist väga enam vaja. Helsingi loomaaia karud ärkasid talveunest, kassid lasevad talvekarva maha ja sulapäevade hommikulaulud võsast on üsna kevadesed olnud. Laupäevahommikune täiesti ootamatu miinus 10 tarretas võsa küll vaikseks kuid see liigitub senise ilmakorralduse juures nüüd pigem juba erandite kilda. Mahe veebruar on asunud oma kingadesse.

Lumeseis on jätkuvalt selline, et hangealused kohad kannatavad tihenenud lumemattide all ning rajad, teed ning sõiduteed juhulumega kaetud, mis tuleb ja läheb väga sümpaatses rütmis (rohkem ikka lumeta kui lumega).  Asfalt on paar nädalat paljas olnud. Ja kui mõned aastad tagasi oli veebruaris kibe hunditali, siis praegu on kena-armas küünlakuu.

Külvikastid said täis, kuid seemneid jäi üle. Kas keegi on huvitatud Carex oshimensis `Evergold`, Bletilla striata `Albostriata` ja Liriope muscari seemnetest?

Vaibavabrik töötab tasastel tuuridel. Eile hakkas Härra Tibul nii igav, et ta tuli kangasteljetoa ukse taha laamendama. Hüppas oma tosin korda vastu linki (kui kass midagi tahab, siis on ta neetult järjekindel), kraapis ust, logistas seda (külg vastu ust ja siis toetub-ei toetu) ja lõugas nagu mardus. Lõpuks lasin kiusukoti sisse. Oh seda õnne!:) Absoluutselt rahulolev kass kadus lõngakastide ja kaltsukerade vahele nagu lutikas seinaprakku. Kuna kangasteljetuba on üsna jahe, mingeid mugavusi seal eriti pole ja kõik nurgad said ka põhjalikult läbi vaadatud, siis hakkas Tibul varsti igav. "Lase välja". Kena tööhoog oli sees ja ma ei viitsinud telgede tagant tõusta. "No kas siis siin ei ole kedagi kes ühe väikse vaese kassi uksest välja laseks?", ütles Härra Tibu kehakeel natuke kõvemini. Vaatasin ka ringi, ausalt, ma ei näinud kedagi kes oleks sellega tegeleda viitsinud. Istu aga edasi, nii kiire sul ju nüüd ka ei ole. Kudusin edasi. Noolekujuline Härra Tibu ukse juures tõmbus mõtlikult kössi. Siis tuli tal mõte, seda oli isegi selja tagant näha.:)
Ta hakkas kangasteljetoas "päästikut" otsima.:)
Päästik on see, et kui sa oled tüütu, ronid teleka ette, ajad kamina ääre pealt ja kummutilt asju maha, kraabid diivanit, siis muutuvad laisad inimesed virgaks, hüppavad vägisõnade saatel püsti ja teevad sulle uksi lahti (eriti muidugi välisust). Kangasteljetoas valitsevas loomingulises segaduses jäi aga karvik hätta. No ajas paar kera maha, aja veel, mul vahet pole kas need on maas või puus. Kratsid kaltsukera? Kratsi, kratsi, kassikene.:) Telgede kraapimine ka ei aidanud, no mis veel, suslik? 

Vaatas otsa, hüppas aknalauale ja ajas sealt ka kerad maha. Aga nüüd? Psoltõ.
Tibu jäi nõutuks. Siis otsustas ikkagi, et tuleb kõnekeelele üle minna, marssis ukse juurde ja lasi kuuldavale MÄÄUUUU!!!
Selle peale saab iga loll aru, et kass tahab välja...ja ei sobinud minulgi nii selget küsimist eirata. Härra Tibu sai oma tahtmist...et poole tunni pärast jälle ukse taga kolistama hakata.:)