Särisev mai algus.

Nädalavahetusel metsa kohal hõljuv roheline vine on paari päevaga muutunud roheliseks värviks. Veel ei ole need täislehed, aga midagi sinnapoole juba küll. Toomingad on lehtinud ja juba esimesed õied avanud. Võilill on lahti. Pluss 20-25 päeval on nädalajagu aega juba täitsa tavaline. Öised temperatuurid teevad ettevaatlikuks, eelmisel nädalal oli paar hommikut autoaken jääs, aga nüüd pole alla 3 kraadi langenud.
Kerapriimulate hari on möödas, praegu teevad aias ilma priimulad ja kõrvikud. Kummaline, kuid see jube tali ei ole kõrvikute tervist kuidagi rikkunud. Mida ei saa öelda peenemate priimulate kohta. Mõni on ikka väga vilets ja kuhtumise ääre peal. Annan poputamise mõttes oma parima, sest praegu on aega individuaalselt läheneda. Kaif, nii kaif on see kevadine edenemise aeg.:) Ja tühja mullapnida on nii palju...vaba aiaruumi illusioon, sest hostad veel ei ole tulnud.
Kassid kui ääretult soojalembesed olevused tervitasid vaiksel rõõmul aina soojemaks muutuvat päikesepaistet. Sätiti õnneliku näoga lesima ikka siia ja sinna päikselaiku. Ühtäkki enam laike polnud, päike oli igal pool. Ja hommikul ennast mõnusalt verandale magama unustanud nurrloomake avastab, et tema tume kasukas on lõunaks juba täitsa tuline. Muidugi ei mõju säärane ülekuumenemine ka ajutegevusele hästi ja nõnda võib meil aeg-ajalt näha suitseva turja ja häguse pilguga kasse otsustavalt toas varju otsimas. Suvi on. Aga nii kaif on.

Täiega.:)