Soe ja peaaegu paradiislik, viimane aprill.

Eile võis juba toariietega õues olla, tõsi, mitte just kaua, sest tuuleke oli veel kõle.
Tii nimetu krookus on võrratut tumekollast värvi ja õitseb kaua. Väga väärt sort.:)

Kurkide toas kasvatamise idee oli rohkem niisugune katsetuse moodi, asi, et proovida ju ikka võib kuid täiesti ootamatult hakkasid nad metsiku mühinaga kasvama ja nüüd on peenrast saanud kardin.

Ja kardin on pisikesi kurke täis. Appi, mis nüüd saab, kas peaksin taimede otsi kärpima, kas taimed jõuavad kõiki neid kurke ära kanda kui latv kogu aeg ülespoole roomab?

Eile oli imeline suveilm (pluss pisike kõle tuulevine), kogu majarahvas askeldas aias, abiaednik ka oblikate vahel poseerimas.

Plehku pannud sinilillepoeg. Emapuhmik on kümne meetri kaugusel, aga tema on pisike ja häppi.:)

Asukohavahetus meelitas sibulatest õied välja. Äkki meil on siiski lootust mõne vastupidavama nartsissisordiga? Heleni `Rip Van Winkle`. On ikka ilus küll.:)

Kerapriimulad. Esimene on `Rubiin`. Reaalis on natuke rubiinim kui fotol.

`Alba`

Tumeroosa lopsakas seemik.

Ja heleroosa iidne kohalik sort. Reaalis beebiroosa.

Minu kobarhüatsindid (Tulp on tulp lillevälja võrdluseks.:)

Maadjas litterhein on kõige armsam umbrohi, keda eales nähtud. Ta leiab endale kõige kummalisemaid kohti ja vahel ma mõtlen, et kas siingi pole äkki sipelgad mängus?

Tulipa `Concerto`

Ülle valge sinilille värv osutus põnevaks helesinise varjundiga tooniks. Äkki ongi valged sinililled puhkedes sinakad ja alles pärast pleekuvad valgeks? 

Vastaklehine kivirik on koha omaks võtnud. Eelmise kevade leid Kristiinest.

Tulipa `Fire Of Love` lehed on õitetagi kenad.

Mõtlesin, et nii ilusaid tulpe võiks veelgi rohkem olla. ostsin sügisel JP-st suure paki sibulaid, aga kui pealsed välja tulid, siis selgus, et `Fire Of Love`ei ole nad mitte. Huvitav, mis sordil võiks sellised lehed olla?

Põnev sordivahe mugul-murtudsüdamete juures. Üks on tumedama lehega ja pisut varasem. Üks on Edroni oma ja teine taimevahetusest, aga kumb on kumb, enam ei tea.

Katsetus Turkmeeni tulpidega. Tagumised on Dagne omad ja eespool Imede Aia kolm. Mõlemad kasvasid ühekõrguseks. Ilmselt mõjutab ka mulla koostis kasvukõrgust. Imede Aias oli väga põnevalt madal ja dekoratiivne tulbipuhmik, peaaegu mätas.

Üheks suuremaks kordaminekuks võib lugeda Jeffersoonia kodustamist, sest meil talle lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ei tea mitmes katse. Lõpuks siis ometi.:)

Seda taime peab luubiga vaatama. Gentiana orbiculare. Taime endaga võrreldes on õis täitsa suur.:)

Kohe avaneb ka üks tumesinine idahüatsint. Juba need pungad on nii põnevat värvi.

Meie karukellad peenras veel ei õitse, aga Kristiines käies ei suutnud seda säravat punast õit mitte ostmata jätta.:)

Kaunis ja lihtne pidada, isetulnud Julia priimula.