Tibu tegemised.

Doos.
Suvel kaob kassiomaniku kaisukass...hmh...aiaavarustesse nagu lutikas seinaprakku. Päevad on täis tihedat tegevust. Valvatakse bossi näoga trepil, vahitakse värava taga asuva mesipuu otsast möödujaid, püütakse liblikaid, magatakse õues kõikvõimalikes kohtades ja iga karvaotsake räägib, ei lausa karjub: "Ma olen sõltumatu, näete, peaaegu metsik (andke mulle süüa) ja jätke mu hing rahule!"
Siis kui majalised kasskodaniku uue imagoga juba üsna ära on harjunud, millalgi suve teises pooles, siis kui õues on nii niiske, et kasukasse juba vetikad kasvama kipuvad, siis ühel õhtul tuleb ta otse õuest kõhkleval sammul diivani juurde, vaatab teleka ees lesivaid inimesi kangesti suurte silmadega (ma vaatan, teil on siin nii mõnus), ning kukutab enda sasijate käte vahele. Kaisukass on tagasi. Käpad sõtkuvad õhus "tainast", nurr voogab nagu lõputu muusika. Kui kogu kere on korralikult kõik sasiteraapia kätte saanud, siis volksab loomake põrandale, klanib kasuka jälle siledaks ja läheb tagasi vaatamata. Selle nädala hellusedoos on käes ja nüüd võib jälle olla mõnda aega vaba ja metsik.

Pätu sööb rohtu.
Tibul on igav. Und nagu poleks, kõht on täis, midagi asjalikku ettevõtmist ka kuskil ei terenda ja ilm on ka jätkuvalt selline, et on ja ei ole ka. Ole siis või mis sa ikka oskad...Oo! Värava taga on näha liikumist. Härra Tibu venitab end aia alt läbi ja läheb kaema. Pätu sööb vahurite aia ääres rohtu. Kohe isuga. Tibu astub sõbrale ligi. "Missa teed siin?" "Näed ju, et rohtu söön." Pätu lükkab õlanuki Tibule tee peale ette, juhul kui teine peaks ka tahtma seda head mahlast tuusti haugata. Tibu ei taha, aga teise tegevus pakub huvi küll, sest ega kassid iga päev rohtu ei söö. "Näedsa, mõtlesin, et teeks õige sisikonna korda," nätsutab Pätu Tibule otsa vaadates "ja nüüd ma söön siin. Kusjuures, väga nõme, kõik vahivad. Sinu perenaine on ka aia peal." "Ma nägin jah. Nõme. Hea veel, et ei pildista." "Sind pildistab vä?" "Jaa, kogu aeg." Tibu mõtleb natuke. "Isegi siis kui ma magan."
"Nõme." "Nõme jah. Nagu poleks midagi teha vä." "Söögu rohtu parem." Mõlemad pässid kõhistavad vaikselt naerda. On juuli viimane nädal, palav ja niiske. Esimesed floksid on õied avanud ja kõrvitsad kasvavad mühinal.

Juuli keskpaik, kõrvitsaõie lõhn.

Aias on korralik džungel. Hoolitsevad (vahel lausa ülehoolitsevadki) vihmad kannavad kõige taimse eest hoolt, kasta on tulnud ainult istutusi. Sel nädalavahetusel oli õnn lausa kahel päeval aeda pääseda. Kohendasin alpikaljut ja kivilat, istutasin Hispaania hüatsindi liiga tihedaks kasvanud sibulapesad laiemale, tegin epimeediumitele ruumi ja rohisin. Mõnusmõnusmõnus.:)
Paraadpeenra taustavaade hakkab tasapisi ka tagasi tekkima. Kuused ja jugapuud on taga, vahele sai pandud ängelheinu, siberi iiriseid ja ettepoole astilbed. Ja muidugi jaapani vaher.:)
Peale seda istutasin maha kõik lumeroosid, pisikribalad ja muu alpimudru. Siis hakkasin mägisibulaid paika panema. See on omaette rituaal. Kõigepealt tuleb leida kivide vahel enam-vähem tühi koht, siis uurida, kes on naabrid. Kui kõik on ok (invasiivseid või külvajaid pole), siis saab sibul maha pandud, vajaduse korral kivike või paar ka julgestuseks, sest mine tõpraid tea...Siis kasvukoht aiavihikusse kirja ja järgmise nupsikuga tegelema.
Hostad sätivad õitsema. Praegu ei ole aias ühtegi lõhnavate õitega hostat. Aga eesaias ringi posserdades tõi tuul ninna üsna tugeva lõhnavine ja ikka ja jälle! No ei saa olla! Nuusutasin kõik õitsevad hostad kindluse mõttes üle, õigus, lõhnavaid polnud. Aga kust see siis tuleb? Ahhaa, kõrvits õitseb...nu? Uskumatu! Ja oligi kõrvits.:)
Vat see lugu oli oli sedasi, et kui vanajumal taimedele maailma loomise ajal lõhnasid jaganud, siis olnud juba kõik lõhnad välja jaotatud kui äkiste kohale jõudnusivad veel kolm hilinejat. Ebajasmiinil läksid kogu aeg juurikad sõlme ja katsu siis sedasi...kõrvits pidi suuri kollaseid vilju taga vedama ja hosta tuli lihtsalt Jaapanist. Seisavad vanajumala ette ja nõuavad lõhna. Vanajumal on paksus kimbatuses, aga kummardab siiski igaks juhuks püti põhja silmitsema, seal justnagu oleks midagi kollast, kaapab kämblaga ja ennäe imet! Saabki tema kämmal lõhnaseks ja jagab tema aroomi armulikult kolme peale ära ja läheb päevatööga rahul olles puhkama.
Kõik on rõemsad. Ja sellest ei ole midagi, et nad suhteliselt ühtemoodi lõhnavad. Hiljem juhtub, et ka talvine lumekupp saab kolme karge odööriklubi neljandaks liikmeks, aga issand ise teab, kuidas see iganes ka juhtuda võis, kuid talvise lumekupu lõhn meenutab servapidi nii ebajasmiini, hostat ja hmh...kõrvitsat. Võibolla lõhnavad teised kõrvitsad teistmoodi. Huvitav on igatahes.:) Kabatšoki ja kurginuusutaja saab minust nüüd.:)

Aalujate kokkutulek 09.07.2016.

Tegelikult algas kokukaks valmistumine juba kuu aega varem. Ajasime Taiviga muudkui sibulajuttu ja lõpuks oli klaar. Hakkasin neid suhteliselt varakult potistama, et juurduda jõuaksid. Teised lubadused said ka pottidesse pandud ja kui virn liiga suureks läks, siis koitis, et ei mahu see kraam Tii autosse mitte. Tiil endal oli ka ruumipuudus. Õnneks käisid Kadakas ja Köögikata nädal varem aeda vaatamas ja võtsid mõned põhjamaalaste taimekastid oma auto peale. Läks kohe kergemaks. Aias käisin ikka veel muheledes ringi ja mõõtsin suuremaid puhmikuid pilguga, et kuhu ruumi juurde saada. See oli juba hiljem, paar päeva enne kokukat. Kotti läks terve suur tõmmu kurereha, valge astilbe, siberi iirist, paar hostat ja veel ühte koma teist. Lõin pagasniku täis, mägisibulad tagaistme peale, pisikribalad (Paronyhcia kapela seemikud) veel potiga ridikyli ja oligi pakitud.
Hommikul vara sõitsin Tii juurde kohvetama. Varsti laekus ka Tistou ja põgus aiaekskursioon kohvi ja kookide juurde oli otse loomulik.
Asusime teele kahe autoga ja mõlemad pagasnikud olid laeni paksult taimi täis. Vahepeatus Tiia juures koos väikese aiaekskursiooniga ja jälle edasi.
Aednikud ei saa mitu ööd rahus magada kui nad taimeralli käigus mõne aiapoe vahele peaks jätma ja nõnda me siis Rakveresse sattusimegi. Oli südantsoojendav kohtumine Aita ja Taiviga ning väga põnevate väljapanekutega taimepood. Äärepealt oleksin minipärna ostnud (ta vaatas mulle seal ikka NII hea näoga otsa) aga puudega olen peale aktiniidiatesse uppumist, elupuid, kolmemeetrist ebajasmiini, astelpajusid ja jaapani sirelit väga ettevaatlik, millegipärast kasvavad nad meil kõik ahvikiirusel jube suureks.
Mõdriku Iluaia müügiplats nägi äärmiselt aptetiitne välja, kadusime roheluse vahele nagu dzunglisse. Jee! Üle hulga aja üks koht kus ka nimega mägisibulaid müüakse! Kaks tükki olid täiesti vastupandamatud.:) Üks kena lauk ka lisaks ja tegelikult oli kõigil kassa juurde tulles midagi näpus. See oli üks väegade liigi- ja sordirohke taimepood, mis asub Rakveres Niine keskuses, Mõdriku Iluaia taimemüügiplats. Isegi siniseid moone oli seal, rääkimata muust. Ja hinnad sõbralikud. Julgen soojalt soovitada.:)
Ja siis edasi kokkutulekule. Oh, oli seal alles rahvast!:) Enamus kõik juba armsad tuttavad näod.
Traditsiooniline tervitusemblemine ja kõik said kivi kaela. Köögikatal oli terve kausitäis värvilisi neemekive kaasa võetud ja iga aaluja sai kauni rannakivist ripatsi. Kata oli kuni hilisööni kividele nööre heegeldanud ja ei jätnud ka kokukal enne järele kui kõik kivid kenasti oma nööri said. Minu oma on piklik valge ja väikeste tumedate vilguträpsudega. Äitäh, Kadri. See oli ilus.:)
Siis läks sahmimiseks, mille nimi taimevahetus. See on kokkutulekute juures alati ühtemoodi ja  selline hästi lahe tegevus. Kõik sebivad ringi, taimepott või lausa kast taimedega käes ning otsivad objekti kellele see üle anda. Hõigutakse inimeste ja taimede nimesid. Vahepeal juubeldatakse, kikerdatakse jne. Haripunktis võiks see isegi kergelt idamaist turgu meenutada. Asja käigus tekkib alati lõbus segadus, sest võibolla pole otsitud inimene veel saabunud või on kuskil nurga taga levist väljas, aga taimevahetus tuleb läbi teha, sest kui taimed üle antud siis on jälle rahu majas.
Edasi oli aiaekskursioon. Kristeli aed on tohutu. Suur ja kaunis ning võimsate võimalustega. Mis seal kõik juba ära on tehtud ja midagi kõike veel saaks teha. Vana talukoht, kus kõrghaljastus juba paigas, võrratud suured hostapuhmikud, imeline maakivivall aiapiirde asemel ja palju põnevaid aiaaksessuaare siin ja seal. Igasugused skulptuurid, lõunale kutsumise kell jne. Enim meeldisid mulle kolm valget tuvi, nii kaunid ja ajatud, omas elemendis...
Peoruum oli rajatud vana talli seinte vahele ja nägi väga šikk välja. Oh neid hõrgutisi...Igaüks oli ju head-paremat kaasa küpsetanud, kokku seganud või misiganes.
Söömaaja lõpuks saabusid ka Milda ja Karin ning hakkasid värskelt läbitud seiklusrada kirjeldama. Kuulsin eemalt miskit üle kolme sõna, aga sellest piisas, et mõista milliste katsumustega neil tegemist tulnud. Märksõnad olid umbes sellised, et "eksisime ära", "purunenud rehv", "purjus külamees", "tätokatega rets", "viis tükki", "narkotalu", "oli püss" "oo, püss!!!" "jajaa, igavene jurakas" jne.
Küll nad ise blogis jutustavad. Igatahes üks paras seiklusjutt oli see. Asjaosalistel endil polnud selle seikluse sees reaalis kindlasti mitte kuigi tore olla, kuid kajastusena mõjus nagu ameerika filmi stsenaarium.
Karin ulatas mulle lõunalauas ka salapärase pisikese pakikese niiske mullaga. Uurisin lähemalt, oli muld. Mingit juurikat selles polnud. Misasi...panin pea tööle, mida võidaks transportida niiskes mullas? Väikesi tundlikke sibulaid nt. koerahammas, aga need ei ole, mis veel? Käes!:) Gargari krookus!:) Äitäh, Helle!:)
Siis läksime uhkes karavanis Angelsina aeda vaatama (küla räägib pärast ilmselt lõuad paigast, et mis palju rahvast käis eelmine lauba meie vaiksel uulitsal ja ei tea mis nad käisid seal). Aeda käisime vaatamas. Ilus ja praktiline, oh, oleks endal nii palju ruumi...Imeline valgekirju humal kuuri seinal ja
võrratud roosid!:) Eriti mrs. Hardy. See on ilmselge, et tegemist hea ja vastupidava sordiga.
Porgandiõied olid ka megasümpaatsed. Tuleb ära proovida.
 Taivi väike aed suples õites. Valgust, varje ja vorme, nii rikkalik, nii pöörane õitseng, millised upsujuured, millised kukeharjad, millised ah! ja oh!...
Oi!:))) Millised mägisibulad!!! Neid oli tõesti palju ja mis nimed kõik veel! Tõeline mägisibulaparadiis.:)
Ja kui teised aeda laiali valgusid ning muid kaunidusi uudistasid, siis jätkus mind vaid sibulike jaoks.
Peale Kundat oli aeg ka sealmaal, et keerasime ninad kodu poole. Palmse kandis olevast fantastilisest kivipaatide aiast oli pärast blogides nii palju juttu, et kunagi hiljem peab ka seda kindlasti vaatama minema, aga selle päeva sisse poleks enam mahtunud. Väsimus oli juba üsna kallal.
Ilmad on vihmased ja kui pole vihmased, siis on pilvised. Ilusat sinist taevast on see nädal vähe näha olnud. Niiskus räsib õisi ja nälkjad ruulivad aias. Väiksed aplad närukaelad kes oskavad jube hästi varjuda. Blogimisaega on vähe, pildirea panen mõnel muul päeval üles. Täna on üle hulga aja üks ülenisti aiale pühendatud päev. Mõtlesin lõpuks välja millega elupuude alt vabanenud "meeletu larakas maad" ära täita ja mägisibulad peab ka maha istutama. Ruumi õnneks on.:)

Südasuvi

Laupäeval peeti Sakus Mandoliinifestivali ja Söepõletajatel oli au see avada. Parim kontsert üldse, mida olen neilt kuulnud ja mis seal salata, hetkel on neil ka parim koosseis mis eales olnud. Hea sünergia ei jää loomulikult ka nende muusikas avaldumata.

Pühapäeval oli mesilamaa külastus. Kuna ma mesipuude lähedust pelgan, siis lasin vaimu vabaks ja kondasin niisama alvaril, võsas ja pärnade all senikaua kuni mesinik peresid üle vaatas. Korjasin angervaksa ja põdrakanepit kuivatamiseks ning uurisin mis taimed niidul kasvavad. Ilm oli pilves ja ülal pärnades kumises nagu kirikuvõlvi all. Tuhandete väikeste õhinas tiibade hääl. Pärn õitseb. Mesimesimesi tuleb niimoodi.:)

On südasuvi.

Peale stabiilset maikuumust ei saa suvi ilmadega enam rööpasse tagasi. Need on väga heitlikud. Hommikul vara +13 ja päeval +23. Eile lõõtsus eriti tugev tuul, Vahel paisatakse vihma, vahel pilvi, siis lõõskab kuum päike...Rahutu kliima. Aga ikka parem kui see põud. Nii hea kui ei pea õhtuti peenraid kastma.:)

Kassid on alati igal pool koos nagu sukk ja saabas. Ikka Tibu ees ja Bond järel. Magavad kenasti verandal kuid suhtlevad pererahvaga ainult niipalju kui vaja. See on vana tõde, et suvel jääb kassiomanik oma kaisuloomast ilma. Töölt tulles on muidugi alati tore vastuvõtt, näugamid on trepil tervitamas ja mõnikord õhtuti viitsib Bond kange kutsumise peale ka tulla ja natuke turjal sõtkuda. Endal on näol selline ilme, et ega ma väga ei viitsi, aga kui sul vaja on, siis eks ma oma perenaist ikka masseeri.
Koos kulgedes on neil üsna mitu eelist. Härra Tibu oskab ka siis tuppa saada kui silmsidet pole võimalik luua (kassi silmad akna taga, mis küsivad, kas sa ikka nägid mind?). Kui Härra Tibu tuppa tahab, siis hüppab ta üles ja lööb tagujalgadega vastu akent nagu küülik. Selle kolistamise peale tehakse ka siis uks lahti kui kardinad ees on ja välja üldse midagi näha pole.
Bond jälle oskab välja saada. Suvel pole rõdu uks tihtipeale korralikult kinni pandud, on lihtsalt koomale lükatud. Bond teeb endast "konserviavaja", surub küüned prakku ja kangutab. Ja saab ukse lahti See on ilmselgelt me kadunud Murilt õpitud.
Edenemise ja kasvu poolest on aias džungel. Ja ilmselgelt tuleb alpikaljult eemaldada vähemalt viis elanikku kes selle areaali jaoks liiga kõrged on. Uskumatu, et ühest kivihunnikust nii palju energiat suudetakse ammutada, et sedasi vohama lüüa...Dalmaatsia mikromeeriast räägin. Ja osad Mõdriku nelgid on ka liiga kõrged. Ilmselt saab siis paraadpeenar lähiajal nelkide osas täiendust.

Martagonid - mu arm!

Üks kummaline ja tujukas lilleliik - martagonid. Mõnes aias kasvavad nad täispäikeses, teisal jälle ainult varjus, minu roosa krants suutis ahtalehise ängelheina varju jäädes suurest solvumisest vaid mõnekümne sentimeetrise õievarre pongestada, samas kui vana sireli tüvede vahel kasvab metsik isehakanud martagoniseemik täisvarjus ja näeb väga rahulolev välja. Olelusvõitlus naadiga? Unustage ära. Naat on mõnnamõnna! Nõnda, et ega me ikka ei tea alati mida me lilled tegelikult tahavad.:)        
Üks reegel kehtib nende kohta küll - jumala eest, ära istuta ümber! Mida vähem, seda parem või parem kui mitteüldse. Sellepärast ongi nad nii kallid, neid raske oma aeda kasvama panna ja kui nad on toodud, siis ei tarvitse nad õitsema hakata.
Aga kui nad edenevad, on rõõm, kui õitsevad, on aed magusat lõhna täis.
Rahmeldaja `Gay Light` on meil vitaalseim. Tõeliselt kaunis ja hea sort.

Varju jäänud ja silmini solvunud heleroosa krants Kristiine aiandi müügiplatsilt. Õisi siit tänavu ei tule.
Oli üks hea suvi 3 aastat tagasi kui seal pakuti õitsvaid martagoniseemikuid potis, Sai värvi valida ja puha. Hiljem pole sellist õnne enam olnud.:)

Kollane krants samast seeriast on rõõmus ja hästi edenenud.

Mrs. R.O. Backhouse on sel aastal kehvakene, on olnud paremaid suvesid. Ju see talv ikka ka räsis.

Valgega ei ole mul vedanud. Kristiinest toodud valge ei ole peale maha istutamist kunagi õnnelik olnud ja teine, kunagi titena Võhma Juurikalt ostetud valge tuli kahjuks värava juurest ära tuua, sest seal oli niisugune traumarohke koht, alatasa oli talle midagi peale kukkunud. Nüüd on kaks mossis valget kõrvuti. Kahe peale pongestavad hädaga poolteist õit, ei ole elu, ei ole...

Punast martagoni pole peale istutamist enam nähtud ja ka kolm labidatäit roosasid kadusid nagu mutiurgu. Samuti ka Hansoni liilia ja `Arabian Nights` või mis`tand oligi. Kõik istutused ei jää ellu.
Aga päris kenasti on kasvama läinud postimüügi kaunitarid `Orange Marmalade`, mis natukenegi Hansoni liiliat meenutab

ja `Claude Shride`.

Väga häppi olen ka postimüügi kaudu tulnud kanada liilia üle, mis poolvarjupeenras ennast kenasti tunneb. Ka tema on niisugune martagonilaadne. Nii välimuse kui sulni lõhna poolest. Tema kõrval on Hansoni liilia seemik juba kolm aastat ühe idulehega. Ei edene mitte.

Oma külvatud seemikud lasin juba kaheaastasena aeda lahti. Tänavu on kolmas suvi. Mõni ehk näitab järgmine suvi õitki. Need on Kristiine roosa, kollase ja valge seemikud. Huvitav mis värve sealt kõik tulla võib...

Ja seal ta õitseb, kesk naate, sirelipõõsa juure peal. Kost sa, lilleke, siia said?

Piiludes naabri aeda...südant ja silma rõõmustab naabrinaise uhke ebajasmiin `Virginal`, mis lumivalge õievahuna meie tumerohelise jugapuu taga kõrgub. 

Meil aga õitseb jaapani sirel. Ähvardasime mullu teda korra, et võtame maha, juba seitse suve vana, aga õisi ikka netu, raiskab ainult ruumi jne. Tänavu on õied peal ja puha.:)

Muidu oleks praegu niisugune justnagu õievahe aeg. Martagonid on lõpusirgel ja liiliad - astilbed pole veel alustanud. Ainult üks lauk tunneb ennast kenasti. Võib see olla Farreri lauk? Kas keegi teab? Minul on ta seni nimetuna olnud.

Niidu-kuremõõk on tagaaias salaja lahti läinud, äärepealt oleksin maha maganud. Ilus, aga õitseb kiiresti ära.

Kuritegu lõuna-lambavaiba vastu: Ühel päeval märkasin, et mätast on kraabitud, kesse loll ometi ja miks?...järgmisel päeval nägin ka mustunud laigukest. Nujaa, teadagi, irw, igapidi kena koht kuhu kusta.:) Huvitav on see, et saastekoht ei läinud pruuniks või kollaseks vaid päevapealt mustaks. Huvitav on ka see kas taim suudab saastekoha ise likvideerida või on laiguke jääv? Katsetused lõuna-lambavaibaga.:)