Saturday, July 16, 2016

Aalujate kokkutulek 09.07.2016.

Tegelikult algas kokukaks valmistumine juba kuu aega varem. Ajasime Taiviga muudkui sibulajuttu ja lõpuks oli klaar. Hakkasin neid suhteliselt varakult potistama, et juurduda jõuaksid. Teised lubadused said ka pottidesse pandud ja kui virn liiga suureks läks, siis koitis, et ei mahu see kraam Tii autosse mitte. Tiil endal oli ka ruumipuudus. Õnneks käisid Kadakas ja Köögikata nädal varem aeda vaatamas ja võtsid mõned põhjamaalaste taimekastid oma auto peale. Läks kohe kergemaks. Aias käisin ikka veel muheledes ringi ja mõõtsin suuremaid puhmikuid pilguga, et kuhu ruumi juurde saada. See oli juba hiljem, paar päeva enne kokukat. Kotti läks terve suur tõmmu kurereha, valge astilbe, siberi iirist, paar hostat ja veel ühte koma teist. Lõin pagasniku täis, mägisibulad tagaistme peale, pisikribalad (Paronyhcia kapela seemikud) veel potiga ridikyli ja oligi pakitud.
Hommikul vara sõitsin Tii juurde kohvetama. Varsti laekus ka Tistou ja põgus aiaekskursioon kohvi ja kookide juurde oli otse loomulik.
Asusime teele kahe autoga ja mõlemad pagasnikud olid laeni paksult taimi täis. Vahepeatus Tiia juures koos väikese aiaekskursiooniga ja jälle edasi.
Aednikud ei saa mitu ööd rahus magada kui nad taimeralli käigus mõne aiapoe vahele peaks jätma ja nõnda me siis Rakveresse sattusimegi. Oli südantsoojendav kohtumine Aita ja Taiviga ning väga põnevate väljapanekutega taimepood. Äärepealt oleksin minipärna ostnud (ta vaatas mulle seal ikka NII hea näoga otsa) aga puudega olen peale aktiniidiatesse uppumist, elupuid, kolmemeetrist ebajasmiini, astelpajusid ja jaapani sirelit väga ettevaatlik, millegipärast kasvavad nad meil kõik ahvikiirusel jube suureks.
Mõdriku Iluaia müügiplats nägi äärmiselt aptetiitne välja, kadusime roheluse vahele nagu dzunglisse. Jee! Üle hulga aja üks koht kus ka nimega mägisibulaid müüakse! Kaks tükki olid täiesti vastupandamatud.:) Üks kena lauk ka lisaks ja tegelikult oli kõigil kassa juurde tulles midagi näpus. See oli üks väegade liigi- ja sordirohke taimepood, mis asub Rakveres Niine keskuses, Mõdriku Iluaia taimemüügiplats. Isegi siniseid moone oli seal, rääkimata muust. Ja hinnad sõbralikud. Julgen soojalt soovitada.:)
Ja siis edasi kokkutulekule. Oh, oli seal alles rahvast!:) Enamus kõik juba armsad tuttavad näod.
Traditsiooniline tervitusemblemine ja kõik said kivi kaela. Köögikatal oli terve kausitäis värvilisi neemekive kaasa võetud ja iga aaluja sai kauni rannakivist ripatsi. Kata oli kuni hilisööni kividele nööre heegeldanud ja ei jätnud ka kokukal enne järele kui kõik kivid kenasti oma nööri said. Minu oma on piklik valge ja väikeste tumedate vilguträpsudega. Äitäh, Kadri. See oli ilus.:)
Siis läks sahmimiseks, mille nimi taimevahetus. See on kokkutulekute juures alati ühtemoodi ja  selline hästi lahe tegevus. Kõik sebivad ringi, taimepott või lausa kast taimedega käes ning otsivad objekti kellele see üle anda. Hõigutakse inimeste ja taimede nimesid. Vahepeal juubeldatakse, kikerdatakse jne. Haripunktis võiks see isegi kergelt idamaist turgu meenutada. Asja käigus tekkib alati lõbus segadus, sest võibolla pole otsitud inimene veel saabunud või on kuskil nurga taga levist väljas, aga taimevahetus tuleb läbi teha, sest kui taimed üle antud siis on jälle rahu majas.
Edasi oli aiaekskursioon. Kristeli aed on tohutu. Suur ja kaunis ning võimsate võimalustega. Mis seal kõik juba ära on tehtud ja midagi kõike veel saaks teha. Vana talukoht, kus kõrghaljastus juba paigas, võrratud suured hostapuhmikud, imeline maakivivall aiapiirde asemel ja palju põnevaid aiaaksessuaare siin ja seal. Igasugused skulptuurid, lõunale kutsumise kell jne. Enim meeldisid mulle kolm valget tuvi, nii kaunid ja ajatud, omas elemendis...
Peoruum oli rajatud vana talli seinte vahele ja nägi väga šikk välja. Oh neid hõrgutisi...Igaüks oli ju head-paremat kaasa küpsetanud, kokku seganud või misiganes.
Söömaaja lõpuks saabusid ka Milda ja Karin ning hakkasid värskelt läbitud seiklusrada kirjeldama. Kuulsin eemalt miskit üle kolme sõna, aga sellest piisas, et mõista milliste katsumustega neil tegemist tulnud. Märksõnad olid umbes sellised, et "eksisime ära", "purunenud rehv", "purjus külamees", "tätokatega rets", "viis tükki", "narkotalu", "oli püss" "oo, püss!!!" "jajaa, igavene jurakas" jne.
Küll nad ise blogis jutustavad. Igatahes üks paras seiklusjutt oli see. Asjaosalistel endil polnud selle seikluse sees reaalis kindlasti mitte kuigi tore olla, kuid kajastusena mõjus nagu ameerika filmi stsenaarium.
Karin ulatas mulle lõunalauas ka salapärase pisikese pakikese niiske mullaga. Uurisin lähemalt, oli muld. Mingit juurikat selles polnud. Misasi...panin pea tööle, mida võidaks transportida niiskes mullas? Väikesi tundlikke sibulaid nt. koerahammas, aga need ei ole, mis veel? Käes!:) Gargari krookus!:) Äitäh, Helle!:)
Siis läksime uhkes karavanis Angelsina aeda vaatama (küla räägib pärast ilmselt lõuad paigast, et mis palju rahvast käis eelmine lauba meie vaiksel uulitsal ja ei tea mis nad käisid seal). Aeda käisime vaatamas. Ilus ja praktiline, oh, oleks endal nii palju ruumi...Imeline valgekirju humal kuuri seinal ja
võrratud roosid!:) Eriti mrs. Hardy. See on ilmselge, et tegemist hea ja vastupidava sordiga.
Porgandiõied olid ka megasümpaatsed. Tuleb ära proovida.
 Taivi väike aed suples õites. Valgust, varje ja vorme, nii rikkalik, nii pöörane õitseng, millised upsujuured, millised kukeharjad, millised ah! ja oh!...
Oi!:))) Millised mägisibulad!!! Neid oli tõesti palju ja mis nimed kõik veel! Tõeline mägisibulaparadiis.:)
Ja kui teised aeda laiali valgusid ning muid kaunidusi uudistasid, siis jätkus mind vaid sibulike jaoks.
Peale Kundat oli aeg ka sealmaal, et keerasime ninad kodu poole. Palmse kandis olevast fantastilisest kivipaatide aiast oli pärast blogides nii palju juttu, et kunagi hiljem peab ka seda kindlasti vaatama minema, aga selle päeva sisse poleks enam mahtunud. Väsimus oli juba üsna kallal.
Ilmad on vihmased ja kui pole vihmased, siis on pilvised. Ilusat sinist taevast on see nädal vähe näha olnud. Niiskus räsib õisi ja nälkjad ruulivad aias. Väiksed aplad närukaelad kes oskavad jube hästi varjuda. Blogimisaega on vähe, pildirea panen mõnel muul päeval üles. Täna on üle hulga aja üks ülenisti aiale pühendatud päev. Mõtlesin lõpuks välja millega elupuude alt vabanenud "meeletu larakas maad" ära täita ja mägisibulad peab ka maha istutama. Ruumi õnneks on.:)










2 comments:

  1. No see aed on Sul tõepoolest kummist :) Hea, et ta ikka nii tohutu palju ja nii huvitavaid taimi mahutab.
    Ja selleks, et selgemalt näha, on kindlasti vaja aeg-ajalt kuskil eemal käia jõudu ja innustust kogumas.

    ReplyDelete
  2. Võrdlus idamaa turuga on vägagi kohane :)

    ReplyDelete