Kevadvihm

Eile sadas terve päeva. Sooja kevadvihma (+6). Pani rõõmustama küll, sest iga vihmaga on selline väike lootus, et ehk nüüd on talv läbi. Neid ehknüüdisid on selle talve jooksul muidugi palju olnud. Imestlen mõttes püsikuid, eriti igihaljaid. Kogu aeg käib üks vihma ja lume ringmäng, juured on poris, jääs või vees, aga nemad elavad kõik üle ja hakkavad kevadel uhkelt õitsema või edasi sirguma nagu poleks midagi olnud.
Valgust veel oli, panin vihmajope selga ja tegin aiatiiru. Leidsin ühe lumekupu! Teistega on vist miskit juhtunud (uppusid talve jooksul:). Loodetavasti ta külvab uue pesakonna, külvama on nad agarad.
Kelts ei olnud alt veel sulanud ja kogu aed ujus. Epimeediumid olid vee sees, külmumiste ja sulamiste rodu oli igihaljaste epimeediumide oksi retsinud. Üleüldse, kehva oli neid kohti vaadata kus kuivalembesed pesitsevad, sest ka seal oli kaelani vesi. Loodetavasti õitseb sel aastal ikka mõni iiris ja võrkiiris.
Rõõmu tegid heas konditsioonis olevad iileksid, gargari krookuse ninaotsakene oli ka maa seest juba väljas ja viimase vindi peal olevad kaunid krookused paistsid ootavat ainult ühte sooja päiksepaistelist päeva. (Issand ise teab, milla see veel tuleb, aga unistada ju võib.:)
Karvikud on plusskraadide üle rõõmsad ja kahekesi joostakse mõõda treppi üles-alla nagu jõehobukari. Mõnusalt mängida nad ikka veel ei oska. Tibu ei pea Bondi samaväärseks ja sinna nahka see lõbu lähebki. Kui Bond maadelda tahab, siis annab Tibu küüntega, mille peale järgneb sekundiline koolituskisma Tibule, kust ta käuksatusega ja räsitult väljub ning Bond läheb õue tagasi. Ülim lähedus mis nad endale lubavad, on seljad koos põõnutamine, aga see on ka ainult puhtalt selle pärast, et Tibu on Bondi tulles nii sügavas unes, et ei viitsi käpaga lüüa.
Tubases aias on kurgid juba mullast ninakese välja pistnud ja üks tomat oli ka. Huvitav palju läheb aega esimese saagini?