Kaose mehhaanika ja kassihetked

Miniaias on kaose loomine imelihtne. Veedad näiteks mõnusa töise laupäeva, võtad tulevase uue kivila koha pealt sillutise üles ja ladustad selle mittesobivasse kohta (sest sobivaid kohti lihtsalt ei ole) ja käivitubki ahelreaksioon - too mittesobiv koht oli tegelikult mõeldud X asjade jaoks, mis hakkavad tolgendama nüüd kõikjal kus nad ei peaks ja nii edasi ja nii edasi.
Aga vahel lihtsalt peab mööbeldama ja kui keegi järgmise kuu aja jooksul külla peaks juhtuma, siis kohtub ta õpikunäitega kuidas entroopiaväli entroopiat juurde toodab.
Samas, mine tea, võibolla saab kivila üsna varsti ümber tõstetud, sest esimene ots läks suhteliselt kiiresti. Kuna pinnast pole vaja mullast, liivast ja kruusast kokku segada, vaid see on juba valmiskujul olemas, siis pole muud kui puzzle lahti võtta ja samas kõrval jälle kokku panna.
Äärmiselt köitev tegevus. Veetsin pühapäeval viis õndsat tundi paigutades, uurides, välja kaevates ja istutades. Ühtlasi saab tutvuda ka taimede tervisega, et kui ikka ollakse väga kängu jäänud nagu näiteks Hokkaido kukehari, siis tuleb lahjale kruusasegule head mulda ka istutusauku segada. Ja paar küsiva näoga graniitkaljude elanikku vaatas ka lubjakivide vahelt vastu (mis mul sügisel istutades küll arus oli), viimane aeg olusid muuta. Alpitaimed on küll tohutult vitaalsed kuid ega nad kõike ka talu.
Uus platsdarm võimaldab Haberleale viimaks sündsa istutuskoha rajada ja neid õnnelikke on veel kes ruumikitsikusest pääsevad.
Pokumees on Härra Tibu ära hellitanud. Viimasel ajal on tavaks saanud, et kass võetakse peopesale istuma, Tibu toetab külje vastu inimest ja seab esikäpad sõrmedele toetuma. Ja siis nad kõnnivad ühe akna juurest teise juurde ja vaatavad aknast välja ja Pokumees räägib Tibuga. Tibu kuulab, on übertarga näoga, istub väga ilusasti nagu giptuse kass ja lööb nurru.
Täna hommikul tuiskasin just pessu kui kass seisab tee peal ees nagu tõkkepuu, vaatab niimoodi haledasti-haledasti otsa ja lööb kõvasti nurru. No Tibu, mis siis nüüd. Võta mind sülle. Kuule, Tibu, mul on kiire. Ma olen su kass, sa pead! Endal jäi õigust ülegi.

Ohjah, kui ikka peab, siis peab. Ja me kõndisime peeglini ja vaatasime kuidas üks emand seal seisab ja kassiga räägib. Kass oli übertarga näoga ja lõi hoolega nurru.:)