Friday, August 3, 2018

Terav elamus

Kõik on tänavu veidi varem, nõnda ka sügis. Loodan, et see tuleb pikk ja mõistlikult soe. Kuumaperiood aitas veelgi sügise illusiooni suurendada. Lehtpuud kipuvad juba kolletuma ja augustikuu õistaimed on pika põuaga närbunud. Kuigi, oh, imet, ka mesilamaal oli eile vihma tulnud. Mõned kobarpead ja keelikurohud pongestasid õitseda, kuid see oli ka kõik. Eile oli meehooaja ametlik lõpetamine.
Kuni mesinik tarudega tegeles, oli minul vaba aeg.  Istusin mesila kõrval autos, lobisesin telefonis Lapsega ja jälgisin teise silmaga murelikult kuidas auto tasapisi mesilastega täitus. Pokumees pani töö käigus ükshaaval magasine pagasnikusse. Sealt nad siis muudkui tulid ning hakkasid akende peal virrama. Paistsid olevat rahulikud tarumesilased kes tahtsid lihtsalt autost välja saada. Paotasin aeg-ajalt ust ja lasin neid välja. Lõpuks jätsin ukse üldse lahti. Seni oli mul kuidagi mingi selline arvamus, et mesilane ei ründa kinnises ruumis. Vale puha! Kui asjaks kisub ja mesilane parajalt vihane on, siis võid isegi luuakapis sutsaka ära saada. Mina ei tea kas nad ei julge mesinikku nõelata või mis wärk on, aga Pokumees ei saanud tarudes sorides MITTE ÜHTEGI nõela. Ja siis see kamikadze tuli, välkkiirelt uksest sisse nagu hävitaja, trahh! nõel mulle ninna ja minekit. Teine killer undas kurjalt esimese kiiluvees, aga see ei jõudnud veel midagi teha, sest lamendi peale tuli Pokumees kohale ja pani ukse kinni.
Aioiõudust, mu nina...see lõi tuld välja ja selle otsa paistetas kiiresti selline läikiv ja õhetav mumm nagu klounidel, ainult et nii värviline ei olnud.
Koduteel vaidlesime, et kumb peaks poodi minema, kas Pokumees oma Suure Valge Jänese kostüümis või mina oma uue ninaga. Aga kolmveerand tundi jahedat autokonditsioneeri nina suunas ja veepudelikompress ka, ning suurem hõõgus hakkas vähehaaval tagasi tõmbama. Otsustasime, et kostüüm on ikka hullem ja poodi läksin mina. Tegelikult juba hämardus ka ja kelle asi milline nina mul on. Hommikuks oli asi juba täitsa korras. Õpetlik ja mu väiksele mesilasfoobia vesiveskile terve jõetäie vett kallanud juhtum. Kui kedagi üldse nõelata on vaja siis olen see raudselt mina. Istu või luuakuuris või võsas või kustahes. Küll üles leiavad. :)

9 comments:

  1. Replies
    1. Mesinike naistel ongi kõigil sellised ninad.:)

      Delete
  2. Meil elavad nad maja seinas ja vahest ronivad akendest tuppa. Koos sugulaste herilaste ja vaablastega oleme sõbralik pere. :/
    Sutsaka puhul kaastunne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. uuh...ma pean mesilastest küll lugu, aga kooselu ei tuleks kõne allagi.:) Herilasi õnneks meie kandis väga palju ei ole.

      Delete
  3. :) ehh, te oleks võinud ikka koos minna

    ReplyDelete
  4. Jah, oleks koos läinud ja selfie poes kassa sabas teinud ja oleks meie ka näinud. Kuigi õnnetus, aga väga naljakas lugemine sellegipoolest 😂😂😂

    ReplyDelete
  5. Minul mesilastega nalja ei ole. Viimased nõelamised on olnud väga tugeva reakstiooniga.
    Aga lugu oli muhe lugemine küll jah! :)

    ReplyDelete