Ennejõulune kolejutt Külmakandist

Kõik on ühtlaselt tume, taevast sajab jäidet või ei saja ja vahel teeb mõni eriti julm tuuleiil ümber nurga põigates jäist vilisevat häält. Islandil on lumetorm ja tuul 50 m/s. Meil on lihtsalt tuul ja külm, aga muidu lumeta. Vihmavee toru alla ununenud viimane plastikämber puruneb jää survel kummitusliku oigega. Tuul rebib räästast purikaid ja paiskab need külmunud maapinnale kildudeks. Vahel kukub korstnast koldes visisevasse kaminatulle mõni väike jeekim ja põleb koledat kammihaisu levitades ära. Pimedus on rahutu ja tuulest kohavates kuusikutes tuiab ringi marduseid, külmkingi, perglimanahku ja muid muistenditegelasi. Metsas kukub puid ja lendab nõidu. Õhtul välja minek võib lõppeda näo ära külmumisega...või ärategemisega kui valele isendile kõhtu jooksed.  Ennejõulune aeg on novembrist kaasa saanud kõik selle, millega novembris tavaliselt hästi on ja hämarus on halbade ilmade vend...või õde?...(küdi, nadu, nääl).
Kõige selle mäsu vahel hiilivad päkapikud ja täidavad oma ennejõuluseid kohuseid. Kellele kommike, kellele lagritsapulgake, aga kingiks jäetakse nähtavale kohale ka hiiri, oravasabasid ja linnusulgi. Talvise pööripäeva lähedal olevad ajad on huvitavad ajad.
Ühtlases pimeduses on mõned hallimad kohad, need on päevad, aga need ei kesta kunagi kaua. Sellesse tumedasse aastaaega heidab ainsana hägusat valgust miski mis asub kaugel tulevikus. Kui saaks vaevu pimedusest palja silmaga eraldatavat valguskoridori pidi paar nädalat edasi, tulevikku hiilida, siis paistaks valguskoridori lõpus selline kullakarraline (võimalik, et lehtkullaga kaetud) hiilgav uks, mille peale on kirjutatud JÕUL.
Kõik, kes sellest uksest viimaks ometi läbi astuvad, võivad hakata kevadet ootama. :)