Ebausu reality.

Ma olen alati rõõmsasti arvanud, et see millega sa vana aasta viimasel päeval kokku puutud, see saadab sind aasta läbi ka uuel aastal.
31.12 võtsin mõlemad vaibad heal meelel telgedelt maha, sõlmisin narmad ja puhastasin üleliigsest. Ise mõtlesin, et no kena. Võiksin tõesti uuel aastal pisut virgem olla, materjali on hullult palju kogunenud.
Kassid läksid  igavusest toas kaklema. Härra Tibu norib tüli ja paiBondi sees elaval elukal ei ole selle vastu ka midagi. Märul, lõugamine ja sisin. Peotäis karvu vedeles pärast maas, kuulge, härrased, talvekülmad on siiski veel ees, mitte selja taga!
Pesumasin pani saba maha. See on kohutav, keegi kes on sinu eest 10 aastat kogu maja pesu kordagi streikimata ära pesnud, ütleb järsku psoltõ ja ei anna isegi masinas olevaid sisse seebitatud pesutükke enam kätte. Lõpuks tuli need temalt jõuga ära võtta.
Natuke koristamist ja käes see õhtuke oligi. Teleka ees vedelemine ja pealeüheksane paanika kui Bond oma karvapalli-iiveldusega meie voodi alla sööstis ning kogu menüü sinna laiali laotas. Siis ma mõtlesin, et aitab juba sellest taiategemisest, võiks juba rutem tulla see uus aasta. Viimase õnnetuse ära koristamine pani mu tahtejõu kõvasti proovile. Pöörane sund oli ka oma menüü kõige selle laga kõrvale panna, mis oli veel soe ja nii hapukalt lõhnav, aga kõik lõppes õnneks hästi.
01.01 algas päiksetõusuga. Eriti kena oli veel see, et päike mitte ainult ei tõusnud vaid jäi ka terveks päevaks nähtavale. Läksin, tegin hommikuse kõnni, 2 km, siis helistas naabrinaine, et läheks kõndima, tegime veel 3 km. Kurtsin oma viimase päeva äpardusi ja et nüüd terve aasta ilmselt samas tuules. Kakeldakse ja oksendatakse ja kodumasinad ütlevad üles. Ei oleee, ütles naabrinaine, hoopis aasta esimene päev loeb ja selle järgi arvestatakse. Oeh, kohe hakkas kergem. Ilus valge päev ja jalutuskäigud looduses. Ainuke ebameeldiv asi oligi see pesumasina käest päästetud pesu käsitsi puhtaks pesemine.
P.S. Pluss 4 ülitugeva tuulega, ütlevad, et torm.