Rõvedalt talvine detsember.

 Tegelt algas see jama juba novembri lõpus. 

05.12. Ja see on kestnud terve nädala (tundub, nagu igaviku). Vaatasin, et umbes poole detsembri kanti lubatakse soojemaid ilmu. Vähemalt mingigi lootus parema elu osas. Lumi on jätkuvalt maas, palju teist pole, võiks rohkem olla (mitte aedniku vaid taimede poolest). Eile hommikul käisin linnas, seal oldi aga püsti hädas, lund oli kohati ca 20-30 cm ja mornid kojamehed möllasid labidatega paksus lumes. Kui Lapse õues parkisin, siis oli isegi väike pelg, et ega ma siia kinni ei jää, sest lumi oli ukseni. Sedakorda siiski läks õnneks. Ei jäänud. 

Vahepeal oli tore sööst vanavaradesse, oi, kuidas mulle meeldib neid vanu mööbleid takseerida ja imestleda, et mida kõike...ja kuidas ometi tehtud...jne. Puit on nii imeline materjal ja inimfantaasia äraarvamatute käänudega. Muidu on saalis tavaline vana puitmööbel, nii sada või paarsada või mõni üksik asi ka mõnikümmend aastat vana, aga kõige selle hulgas leidub ka selliseid nn tõelisi  "rosinaid". Nagu näiteks lossihärra kabineti tumedast puust kapp, mille ülemistel ustel on kaks ühesugust mehenägu. Nad ei ole bareljeefid vaid reljeefsed nikerdised, uksest on see tegelane lausa pool pead välja pistnud ja teisel kapiuksel jõllab tema koopia. Pead on poolviltu ning seiravad kapile lähenejat sarkastilisel ilmel. Tegemist on noore mehega, peakujukeste kõrgus võib olla ca 6-7 cm. Näod on kitsad, ilme uhke ja muie kõrgilt õel.

Või siis ühe teise lossihärra tool (ei, troon). Nii suurt ja võimast istet pole ma reaalis varem näinudki, toolileen ulatub üle mu pea ja istuma mahuks sinna lausa kaks inimest, aga ilmselge on ka see, et tegemist patriarhaalse peffaalusega ja niisugust aujärge isand juba ei jaga. Väike kiuslik mõte tekkis, et huvitav, mida see uhke iste küll korvama pidi.

Kastikaupa oli seekord ka, sain kaks koralli suvise kivila jaoks, kuus väikest vanaaegset lillebuketiga koogitaldrikut ja aia jaoks marmorist lindude jooginõu

ja buduaari pisikese jalgadega portselantoosi, millel üks jalg ära oli murdunud. 

Selle liimis Pokumees kodus tagasi ja toosi sees saab hoida mingeid väiksemaid tilinad, et nood kapilt maha ei veereks.

Laupäeval lisandus meile üks uus pereliige IT ja kassid vaatasid alguses ikka väga pika kaelaga tema tegemisi, aga pärastpoole rahunes foon maha ning IT sai rahulikult maast purusid edasi jahtida. Õhtul oli e sünnipäevasaun koos päevakoerte ja e Patagoonia reisijuttudega.

06.12 Imeilus päikesetõus koos sinna juurde sobivate pilve- ja härmamängudega, aga ilu eest tuleb maksta, sest õues on -22,4. Härra Tibu keeldus õue minemast. Läks, kuid lipsas kohe tagasi. Kassi silmad. Metsik häda, aga pelleris pole võimalik asju ajada, sest see on lund täis ja külm näpistab. Ja kassikasti ju isand Tibu ei pissi. Tõin talle uuesti liivakasti tuppa, selgitasin nii sõnaliselt kui ka kujundlikult, Tibu vaatas mind ja kasti haleda näoga. Tingimusteta armastus, sa kaabid oma kassile isegi augu kui vaja, tema vaatab seda, huvitatult kõrvalt ja mõtleb, et peast segi on ta ju kogu aeg olnud... Ja siis kell kukkus ning nii ta meist maha jäi. Kasti kõrvale istuma, see imelik ilme endiselt näol. Eks õhtul selgub kas, mis ja kudas. Ma tahaks loota, et liivakast päästis siiski päeva. ( Päästis. Ilmselt oli häda suurem kui ättituud.)

07.12 Teine jäledalt jäine hommik, -21,4. Päikesetõusud on pakasega imelised, aga see on ka kõik.

9.12 Täna on eelviimane pakasepäev. Eile tõmbas pisut tagasi, oli -13, Härra Tibu veetis hommikul ja õhtul väljas viisipärase ajavahemiku, mis tal nende rituaalide peale tavaliselt kulub ning oli väga heas tujus, kuid täna hommikul langes temperatuur -15,7 peale ja kass jälle hommikul välja ei läinud. See on siis see piir. Isegi ei palunud ust avada. Näost võis välja lugeda, et sa tead ju ise ka, et seal on jäle. Sa jätsid isegi kepikõnnile minemata ja nüüd tahad, et ma kuskile hangede vahele, külmas tuules...Unista aga.

Õnneks pole ta täna üksi kodus, ehk läheb veidi soojemaks ja avaneb võimalus vältida seda kohutavalt mitteväärikat võimalust kassikasti osas.

10.12 Hommikul -10,5, päevaks lubatakse jäävihma. Härra Tibul on uus meelelahutus - Pakaseturism. Küsib õue ja vaatab enne minekut sügavasti silma sisse (lased ikka kohe sisse kui ma tahan?), ning isand läheb kükitab verandal ja vaatab-nuusutab vabadust kuni kasukas kannatab (10 minutit) ning lärtsatab siis jalgadega vastu akent. Kui tuppa saab, siis jookseb tulistvalu köögi poole. Kui on veendunud, et külm teda ei jälitanud, siis jääb poole koridori peal pidama ning imbub sealt kamina ette kuhu väljasirutatatult ja suletud silmil istuma jääb (vana lord). Kui kere soojaks laetud siis võib jälle minna ja natukesehaaval seda uut pakaselõbustust proovida. Ei ole talvel vileda kasukaga elu, ei ole.

13.12 Laupäeval oli kaks kraadi külma, kuid pühapäeval läks sulaks, oi kui hea! Kui mõnnuuz! Ka kassidele meeldis, Härra Tibu istus ilmatu aja rõdul ja lihtsalt filosofeeris, filosofeeris, filosofeeris...        Mulle tuli esimest korda täitsa korralik jõuluhoog peale ning asja käigus keetsin pütitäie pruuni siirupit. Siis sõtkusin kokku ühe traditsioonilise piparkoogitaigna ning teise kaera-tatrajahuga. Kuna osa taignast saab tavaliselt enne küpsetamist nahka pandud, siis kaera-tatraga seda muret  ei ole. Toorelt see süüa ei kõlba. Küpsetatuna on aga väga hea krõbe ja mõnusa maitsega. Muuhulgas igatsen juba päris kõvasti kangastelgede järele, aga sel nädalavahetusel nendeni veel ei jõudnud. Lõikasin niisama kaltsu ja orienteerusin ülakorruse entroopiaväljades. Suve jooksul neid koguneb. Nii käepärane on mõni kohendamist-lahendamist vajav asi ülakorrusele tõsta ja unustada. Ja talviste vabade päevade ajal on tore ohhoo!efekt nende hunnikutega jälle kohtuda. Kusjuures tänavu polegi väga suured. Huvitav.

14.12 Sulasulasula! Vihma sajab. Korralik tihe vihm ja pluss 2. Härra Tibu ööbis rõdul ja kassid vahetavad omavahel knrr-iiks keele sõnu mis viitab mõningasele avatusele selles osas, et härrased oleks lahkesti nõus osa võtma mõnest laulupeost kui säärane kuskil meie tänaval peaks korraldatama. Ka korrigeeritud kassidel on instinktid säilinud. Kuna kuskil midagi ei toimu, siis krativad nad esiku põrandal moepärast üksteise kasukaid ja kappavad jälle õue tagasi, sest lihtsalt see tuul on nii mõnus ja vihma tuhandete häälte saatel on puhas muinasjutt magada. Kirjutan kahe käega alla. Eriti peale säärast kõva pakaseehmatust.

15.12 Pluss 0,4. Härra Tibu naudib vabadust ja viibib palju väljas, sest ilm soosib ka vileda kasuka omanikke. Tulin hommikuselt metsaringilt ja sain aia pealt endale rõõmsa mustvalge krae. Krae oli täiesti õnnelik, lõi nurru, tegi põsepaisid ja trampis õlgadel ringi, enne kui korralikult paigale haakus.

17.12. Pluss 2. Eile ja täna olid täispäikesega päevad, iseasi kui kõrgele too tõusta jaksas, aga taevad olid väga helged ja sinised. 

19.12 Eile anti koguni pluss 4, varandus on lume alt välja sulanud, aga tubased posserdused on mu nii endasse imenud, et täna mitte ei vaadanudki peenarde poole. Aknastki on näha, et krookuste ja võrkiiriste ninakesed on väljas. Täna oli ka mõnus soe pluss 1,5 kuni õhtul miinus kolme peale langes ja maa sai jälle valgeks. Jälle läheb külmaks. Kas pole mitte tüütu!

28.12. Viimased ajad on olnud  tavaliselt  -5 kuni -10, korra isegi -13, vahel sajab lund. Foreca pikem ilmaprognoos ulatub uude aastasse ja ees on lage tali. Jätkuvalt -5 kuni -10, lumi. Valgete jõulude ihalejad said need tänavu täiega kätte ja saavad valge aastavahetuse ilmselt takkapihta. 26.12 oli äge jõulukas koos vorstitoppimise workshopiga lastele ja kõige suuremate eksootiliste kingikottidega, mis eales nähtud. Ei, neis ei olnud talvekartulid vaid suured soojad pehmed üllatused.:)  Lund on aias mõistlikus koguses (ca 20 cm), katab kenasti taimed ära. Muus osas kisub elu tubaseks, sest kussa vaene selle lume ja külmaga ikka lähed või oled.

31.12 Õnnelik aastalõpp omaenda veeavariiga. Eile olin just õhtuse saunaka jaoks lauda katmas kui elekter lahkus teadmata suunas ja ei olnud nõus enam tagasi tulema. Pisut hiljem selgus ka selle põhjus - boiler oli ära surnud ja väljutas kuuma vett mis voolas üle juhtmete põrandale. Kuna Pokumees pidi tööpostil olema, siis sain ainult tema nõuannete järgi toimida. Kõik see trall käis taskulambi valgel või kottpimedas kui too kõige ebasobivamal hetkel säästureziimile läks, elik ära kustus. Lülitasin kilbist katlamaja välja, siis nõustus elekter jälle tagasi tulema ja ma sain toas torutange otsida, et kinni keerata boilerisse voolava külma vee kraan, sest boilerist ladises ikka rõõmsalt põrandale, kuid nüüd juba külma vett. Katlamajas oli jätkuvalt pime ja aurune nagu põrgus. Kraan oli kinni roostetanud ja ei lasknud ennast sugugi veenda. Pokumehe rahustav hääl telefonis aitas meridiaanis püsida. Siis kukkus taskulamp maha, aga õnneks mitte veejoa alla. Viimase raevuka pongestusega murdsin kraani küljest olulise koguse metalli lahti kuid kraan sulgus ja see õudne kosk ei kohisenud enam, Taskulamp kukkus jälle maha ja kustus, aga see oli läbi ja ma läksin tuppa ning tegin ühe täispitsi jääkülma Limoncellot, mis on tegelikult üks kole ja kange röövlite jook kuid aitab taolistel puhkudel momentaalselt. Õhtu oli õdus, saun sai stiilselt põhjamaine. Kuna sooja vett ei olnud, siis käisime hoopis lumes sahistamas ja selleks oli lund aias piisavalt. 

Kuna aasta viimasel päeval on tavaliselt ikka midagi huvitavat toimunud, siis kuidas täna teisiti. Läksime OldEuropi talilaadale. Ikka see vanade losside pööningukraami kastimüük. Leidsime järjekordse toreda aiakuju - müstilise välimusega naiskodanik, kasvult pikem kui oma vari, võimalik, et muumimaalt, kompsuga käes, milles võib olla misiganes. Panin aknalaual lindmehe kõrvale, on seltsim koos kevadet oodata.

Muidugi ei suutnud nõrk naisteraffas mööda vaadata suurest värvilisest klaaskausist. BLING! :)

ja neid küünlajalgu oli ka väga vaja. 

OldEurop-i müügihall asub Suur-Sõjamäe 13 ja üldjoontes on see pood mõeldud mõisaomanikele vms, et oma lugematuid ruutmeetreid põneva antiikse mööbliga täita kuid nagu käesolevalt pildilt näha, leidub huvitavat pudi-padi kaupa ka väiksema kaliibriga ostjale.

Aga kohe saab see aasta läbi. -3,5, lund ca 20 cm. Oli jälle üks omamoodi aasta koos üllatuste, õnnelike ja kurbade hetkedega nagu ikka. Laste üle on seekord väga hea meel. Soovin kõigile kaaskulgejatele head aastavahetust ja õnnelikku seiklusrikast väheste külmakraadidega koroonavaba uut aastat! :)

November, see tume

 Novembri algus on olnud suhteliselt mahe. On päikest, päevased temperatuurid jäävad 7-8 kraadi piiresse, öösel ka ei külmeta. Kellakeeramine möödus suhteliselt valutult, sest ärkan ikka samal ajal, kuigi kella peal näeb number välja nagu 6. Et keeratagu pealegi seda kella, karavan läheb ikka...

Tegelen sügiskoristusega - rohimine ja pealsed. Üks kolmandik aeda on juba tehtud. Tšehhist tulnud siniste laukude külv läheb veebruaris potti. Hooaja lõpp on käes. Et mis siis saab? Midagi ei saa, lihtsalt see november tuleb kuidagi üle elada, edasi on juba jõul ja sealt peaks olema kevad kiviga visata. Igav ei tohiks ka hakata. Hulk raamatuid on pessa valmis veetud ja teljetoas ootab poolik vaip telgede peal.

06.11 Krüsanteemid peale kollase ja eesaia madala lilla on ära õitsenud. Lõhnav kannike ruulib täiega. Ta on nii nunnu, et jätsin tema beebitaimed seekord välja rohimata ja saagu teda palju. Võib vabalt talikannikeseks ümber nimetada, sest olen talt nii jaanuaris kui veebruaris kannikesekimbu jaoks õisi saanud. Miniatuurne lõhnav ja luksuslik. Täna oli imeline hommik päikesega, mis reaalselt isegi veidi soojendas. Käisin HP-s ja Nurmikos, et mis järgmiseks hooajaks vaja oleks, ostsin tüvevalgendajat ja võõpasin ploomipuu tüve sellega üle. 

Seda on ikka räägitud, et kui koer läheb läbi tulbipeenra, siis on pilpad taga, aga kui kass läheb, siis isegi  ükski õieleht ei lange. Meil on trepp, mille astmetele koguneb nädala jooksul asju, mis peaks millagi teisele korrale jõudma või mis lihtsalt käest pannakse. Härra Tibul oli igav ja ta läks vaatas mis üleval ka huvitavat on. Sattusin peale kui ta alla tuli. Täiskiirusel nagu ikka kass tuleb. Jäin huviga vaatama, et kuhu ta astub kui mitte kuskile astuda pole ja kas midagi variseb ka. Ei varisenud, Tibu tuli täpselt ja kordagi komistamata läbi takistuste nagu briti spioon mission impassible sooritusel. Imetlusväärne!

08.11 Täna oli pluss 1, linna sõites sadas tuuleklaasile midagi lumelaadset. Tjaah, ega tali taeva jää...

Sibulad on maha pandud, istutused kõik istutatud. Täna panin kivilatesse esimesi katteklaase paika. Asperulad, mauklehed, marmorlehed, kuradiküüned ja nelgid said klaaside alla. Mentha requienii lapike oli ka suve jooksul mõnusalt kasvanud, enam ma ei karda, et ta hävib. Eelmisel sügisel ma talle klaasi peale ei pannud, kevadel oli must maa järel. Siis taastus ta päris kiiresti paarist nõdrast varrekesest mis kivipraos ellu olid jäänud. Omamoodi müstiline tegelane, näeb välja umbes nagu portugali nõmme-liivatee, aga tegelikult on piparmünt.

Jääb veel natuke rohimist, mõnede pealsete lõikamine ja pottides taimede talvekorterisse paigutamine. Külvasin neitsitulpi ja mingi "väga ilusa laugu" seemneid. Tean küll kuidas see seemnekotike sündis. Vaatasin suvel, et minu lemmiklaugul on kenad seemned peal, panin nad kuivama, kirjutasin märkmelipikule "Väga ilus lauk" ja poetasin teiste seemnete juurde. Mõtlesin, et küll ma otsin selle pärisnime ka millalgi, aga suvel pole ju aega. Sügiseks on juba ununenud millise lemmiklaugu pealt ma nad võtsin, sest laugud on ülepea mu suured lemmikud.

10.11 Eile oli korralik külmaehmatus. -8,8 varahommikul, pärast -4. Õhtuks läks juba +1 peale, aga ikkagi veel väga kõle. Täna on pluss 4 ja tibutab vihmakest. Saab hommikul vist natuke ehk rohidagi, jürilille rohetusi ei saa ometigi talveks maha jätta, selle seemned valmivad igasuguse ilmaga ja külma ta, sunnik, ei karda.

15.11 Täna oli -6,5. Krüsanteemidega on ühel pool. Eesaia madaluke lilla sättis ikka õisi kuid ei jõudnud need avaneda. Pole veel pealseid maha lõiganud, et äkki juhtub ime... Aga muidu on tavapärane otste kokkutõmbamine nagu novembris ikka. Potid-potikesed läksid kõik kasvukasse talvituma, ämbrid sai nädalavahetusel kummuli keeratud, jäävad veel vihmaveenõud tühjendada ja põõsaid peaks ka lõikama. 

Täna panin kivilasse klaase lisaks ja tõin natuke männioksi magnooliale katteks. Kämmalvahtratel on juba korralik kate peal.

16.11. No ei ole ma põhjamaalane. Miinuskraadidega läheb isegi tuju miinusesse, seevastu täna on jälle kenatore päev, sest on pluss 3 ja ma häppi. Ning sooja lubatakse kuni järgmise nädala lõpuni. Esmaspäeval on prognoositavalt juba uus külm kohal.

21.11. Väga tume ei olegi, novembri kohta vilksatab sümpaatselt palju päikest ja eesaia madal lilla krüsanteem ei ole seniajani kaotanud lootust, et enne detsembrit teeb tema õied lahti. Nii, et optimiste leidub ka lillerahva seas.

Tubane elu on viimasel ajal ootamatult huvitav. Mingist hiirte maailmast on avanenud portaal meie köögi kraanikausi alusesse kappi. Ega meil siin midagi võtta ei ole, nii, et massiliselt ei tulda, kuid ka kaks hiirt paari päeva jooksul on palju. Klassikalise lõksu üle nad vaid naersid ning siis ma tõin poest suure musta plastikust "pesulõksu". Kui see vinna tõmmata ja ahvatiseks juust panna, on hiir pikema jututa käes. Bond oli väga tänulik verandale poetatud veel sooja hiire eest ja kadus sellega urisedes pimedusse kuhu samuti huvitatud Härra Tibu enam järele ei söandanud minna. Ju Bond mõtles, et mina toon neile kogu aeg supiliha, aga nüüd lõpuks ometi püütakse ka mulle, kurat, kuus aastat juba elan siin! On ikka pererahvas...:):):)

Reedel oli meil linnapäkapikuga sushikoolitus ja laupäeval rohisin eesaiast jürilille. Kui tagaaiast ka korra veel saab üle käia, siis võib talv tulla. Aga pühapäev, see tänane, on paksult mahamagatud päev. Eilne vaktsineerimine annab tunda ja mis siis ikka, eks magame pealegi. Selliseid päevi peab ka olema.

22.11. Imeilus päiksetõus ja -7,9. Ja tulebki jälle päikseline päev! Hoolimata kahtlasest tumedast mainest on selle aasta november päris päikseline kuu.

23.11 -0,5 ja lumi on maas. 5 cm esimest lund. Muidugi sulab see kahe päevaga ära, aga märk on maha pandud. Talve esimene jalajälg. Vanusega olen ma muidugi leebemaks muutunud, ma ei kuku enam jalgu trampima ja kiljuma, et rõve-rõve-rõve jne Panin talvesaapad rahulikult jalga ja läksin oma tavalisele hommikusele ringile. Ümberringi oli jõulumuinasjutt. Lumine, vaikne, ilus, kuid olgem ausad, teatud piirini, sest mingi eriline talvearmastaja ma ei ole. Tore on, aga veel toredam kui see ära sulab.

25.11 Olukord on normaliseerunud, isegi Sakus on lumi peaaegu kõikjal läinud. Aga jah, algus on tehtud ja järgmine nädal tuleb seda küll ja veel.

30.11. Järgmine lumi tuli maha 28.11 ja jäi. Iga päev sibiseb teist tasapisi juurde, ikka sentimeeter või paar. Täna oli külma 7 kraadi. Ilmajaam ähvardab külmalainega.

Oivaline oktoober.

 Crocus speciosus

03.10 Esialgu ikka veel ilma ametliku öökülmata. Midagi on aias siiski toimunud. Ega keegi ju ei räägi, aga hostade pealt on kõige paremini näha. Nemad on juba longus ja pooleldi silostunud, isegi vapper `Alan Titmarsh`. Aga paksunahalised `Lady Isobel Barnett`, `High Society`ja Tii kuulikindel peavad veel vastu. Lursslill, krüsanteemid, astrid ja kõrged kukeharjad õitsevad. Ilus pikk nädalavahetus koos vaba päevaga võimaldas tohutu hunniku meeles mõlkunud asju korda saata. Kodukoristus, pealsete lõikamine, moositegu ja sügiskünd. Sügiskünniks nimetan ma aiaäärse peenra tühjendamist, tekkinud kastikujulisse süvendisse juuretõkke asetamist ja siis kasti täitmist igasugu hea ja paremaga. Selline asi on ainult vist meie minimaastikel võimalik.
Suuremate mastaapidega ei kujuta hästi ette. Nujaa, ja poleks vajaduski, teed lihtsalt peenra sinna kus pole suurte puude juuri ja asi vask. Aga üks raske mullatöö ta on ja olgu siis pealegi sügiskünd. Eeldatavasti saavad floksid ja iirised seal nüüd ilma võõrjuurteta kasvada. Ja ühtlasti saan asja käigus oma lõpmata liivast mulda ka veidi savisemaks muuta. 

Sattusin eile linnatiiru tehes "täiesti juhuslikult" ka JP odavsibulamüügile. Võtsin Lapsele tulbi `Lady Van Eijk`ja meile mõned nartsissid, ühe martagoni ja krookuse `Pickwick`.  Krookusi pole kunagi liiga palju.

Ei saa märkimata jätta, et "sügiskünni" kõige sümpaatsem osa on istutamine. Uue elukoha saavad peenra eelmised elanikud ja ka posu uusi volangisatsilisi iiriseid. Üks selline turvakastike - juurekaitseala tuleb samasse peenrasse veel ja kolmanda suhtes hakkan ringi vaatama, et kus seda kõige rohkem vaja võiks minna.

04.10. Facebook kadus täna alates 18:40 arvutiekraanidelt ja ei mõtlegi tagasi tulla. Täitsakohe päriselt läinud. Huvitav kuidas üks suhtluskanal on vallutanud terve maailma...Endalegi tundub, et ega pole mõtet internetti minnagi kui FB kinni on. Info, sõbrad ja kõik vajalik on ju FB-s. Kuidas me küll varem elasime...või mis elu see oli. :)

05.10. Maailmakord on jälle taastunud, FB on tagasi nagu poleks ära olnudki. Tuuline sügishommik, ikka veel on metsatukad täis värve kuid meie tänava kõige ilusam kuldkollane tamm ei sära enam, lehed on pruunikad. Varsti algab lehekomposti varumise aeg. Soe, tuuline ja pilves. Ja pagana palju on juba pimedat aega.

06.10 Esimene plokk iiriseid täis istutatud juuretõket on paigas. Homme asun järgmise kallale. Hoolimata imelikust suvest olid iirisejuurikad päris kenad kopsakad. Sel suvel oli võimas õitseng, ehk on järgmine suvi ka armuline. Jaa, nõus, aediirised on lühikese õitseajaga (kui nad üldse õitseda suvatsevad) ja aiakujunduslikus mõttes on iirisepeenar üks väga juhusliku väljanägemisega koht, kuid kui nad õide puhkevad, siis on igaüks eraldi puhas ime. Ja vist juba kaheksas aasta läheb neist üleni lummatuna. Pole midagi teha, mis kaunis see kaunis.

10.10 Ikka veel soe ja öökülmadeta. Oktoobri esimene kolmandik on palju soojem ja armulisem kui september. Laupäeval oli varahommikune sööst linna, antiigilaadale. Aww, millised põnevad nodikastid, sügislaadal oli neid poole rohkem kui suvelaadal. Vanavarad erinevad muidugi tohutult, eesti vanavaralaadale ma ei viitsiks ealeski punkt kella üheksaks kohale kõpsutada, aga kui on tegemist Belgia, Saksamaa või Taani pööningukraamiga, siis pole küsimustki. Kõik aarded mahtusid tegelikult ära ühte kilekotti, seal oli kolmeliitrine valge kaheksakandiline portselanist veekann, puitvarrega vasest tuhakühvel (ilus, lihtne ja iidne), Pokumehe leitud abstraktse välimusega terrakotakuju (kes sai päevapealt tööd aiapäkapikuna), imeilus suur kellukesekujuline klaasvaas, mõned sinilillevaasid ja ülihead vahedad vanaaegsed käärid (kangasteljetoas on püsivalt puudu üks paar teravaid kääre). Jaht jahiks, kuid see üritus ise on nii äge. Ja ka see rahvas, kes kuulutuse peale kokku tuleb. Seal on kristallifänne, idamaiste kujude fänne, mõni otsib huvitavaid aksessuaare, mõni kaotab pea kalleid portselannõusid nõnda odava hinnaga nähes, mõni kuhjab kotti kitši. Põhiliselt on antiigilaat selline rohkem silmanuumamise koht või näituseelamust meenutav asi, et mida inimene on võimeline oma kodu kaunistamiseks välja mõtlema, (või selle ulatus, ma mõtlen) aga jaa, natuke ka jaht. Ja meie pühapäevane jaht lõppes oivaliselt, kuid natuke enne äratulekut sattusime imeilusate roosiväravate juurde. "Mh, ah?", küsis Pokumees. "Nojah, aga kuhu me..." (potikõnni asemel kangastus mulle laksust väravakõnd). "Ma tean kuhu," ütles Pokumees ja kodus selgus, et me umbeväikesesse aeda mahuvad ka roosiväravad kui on hea ruumitunnetus. Eesaed saabki nüüd selle kreisi rohelise pöörasuse. Ja see sobib sinna nii hästi. Muidugi ei passi mul nüüd enam nende roosiväravate kõrvale mingeid ämbreid või materjalikotte ladustada. Aga nõnda need aiad valmivadki. Natukesehaaval. Mitte, et meie oma veel valmis oleks. Jumala eest!

Terrakotamehike. Hästi mõistatuslik tegelane - sküüt, jumalapoolik, lindmees? Kroonijuveelid ka hõlma all kenasti ära toodud.

Täna lõpetasin teise iirisemaa ruutmeetri. Julgestatud iirised. :) Natuke mahtus sinna ka flokse ja sibullilli, ning muidugi angervaks-raudrohud, mu suured lemmikud. Päris kase alla lähevad anumad maitsetaimedega ja peaks päris ok ruumikasutus olema. Muidugi on sügis vahepeal muu aia silostanud ja peaks hakkama pealseid kokku korjama kuid sisulised asjad kõigepealt. Linnast on vaja 1-2 autotäit vahtralehti tuua, sest lehemullast pole midagi paremat. Paar potti salveisid on vaja maha istutada, flokside pistokste paljundused peaks kasvuhoonesse talvituma viima, Eurobulbi sibulaid ootan pikisilmi ja siis võib vist tõesti see tali tulla. 

14.10. Täna öösel oli esimene konkreetne ÖÖKÜLM -2,8. Katsin õhtul kaks õitsevat krüsanteemi püttidega ära. Kell seitse on juba täitsa pime. Oli jabur pimedas sahmerdada, aga kaetud nad said. Hommikul oli aed härmas ja auto jääs. Hiljem selgus, et katmata krüsanteemidele ja õitsemata astritele ei teinud see midagi ja elu läheb edasi. Taevassinine aster õitseb täies ilus ja tema on küll pisut mõtlik, kuid silmaga nähtavaid kahjusid ei olnud, ehk vaid õielehtede otsad...Seevastu jaapani ülane aga sai pihta ja see uhke valge õielipp eesaias hakkab tasapisi kolletuma.

Leidsin internetipoest viimaks ka Lorelei, viimane soovipojeng selles pikas kees. Nüüd on küll kõik pojengisoovid täitunud. See viimane pütike obesepabulaid saab Loreleile.

15.10 Trööstitu seenevihmane hallpäev. Riisusin hommikul natuke pealseid ja lehti. Tegelikult peaks rohima ka.

18.10 Lehehanked, tagasihoidlikud aiatosserdused ja paar ümberistutust on õuetöödest kogu kolme viimase päeva sisu. Hommikuti on aina pimedam ja aiandus käib alla. Pole ka imestada, oktoobri lõpp on juba silmaga näha. Krüsanteemid, osa kukeharju ja kaks sügisest astrit on täies ilus, kolm madalat astrit streigivad. Ju pani põuaperiood liiga suure põntsu. Järgmisel nädalavahetusel terendab ees võimalus pabulavarusid täiendada. Sellist võimalust ei saa ju ometi maha magada. Riisusin aia tagant ka tuule toodud vahtralehed kokku, hea kraam, kevadeks on sellest juba rammus muld saanud.

19.10. ÖÖKÜLM -4,8. Aed jälle jääs, seekord korralik külm, saab näha paljud seekord veel pääsesid. Ja ehk kannatab veel selle talve tulekuga, sest nii paljud asjad on aias veel pooleli. Eurobulb ei olnud peale septembrikuist järelpärimist elumärki andnud ja neile sai esmaspäeval jahe viisakas kiri saadetud, et meil nagu hakkab tali tulema ja kui nad selle nädalaga tellimust komplekteerida ei suuda, siis saatku raha tagasi. Kuue tunni pärast tuli vastus korvitäie vabandustega ja et pakk on posti pandud. Kas see oli torina tulemus või oli neil tõesti juba asjad koos, whatever, põhiline, et saab sibulad viimaks maha.

20.10 Tumedad taevad, püsisadu. Läksin lõuna ajal linnas väikesele jalutusringile, kuidagi selline tunne oli, et juba on käes see aeg, et pimedas tööle ja pimedas koju ja kas tõest juba kaamos kallal. Asja käigus korjasin unarusse jäänud haljasaladelt mõne õieraasukese kaasa. Vanal pihlakal tee ääres olid lehed läinud, aga puu ise paksult marju täis, ju on lindudel veel muud paremat nosimist, et kibeda pihlaka vastu pole keegi huvi tundnud. Õitest sai kokku päris lustaka buketi, tavaliselt ju umbrohtu vaasi ei pane, aga kehval ajal kõlbab kõik. Kollane vihmast vettinud ohakas ajas õiekrooni kenasti lahti ja jumikate pungad avanesid ka ning kõik see ilu lõhnab suve järele. Ohjah. Meeleheite buketike. Ilmselged kaamose tunnused. Kui ennast hoolega lohutada, siis tegelikult hakkab juba kolme kuu pärast jälle kevadesse kalduma. Kui ei kaldugi, siis vähemalt valgemaks läheb.

22.10 Ei veel. Kaamoseni on aega! Eile ja üleeile olid mõnusad sööstaianduse tunnid ja selle viimase jupi juuretõket peaks ka ikka maha panema ja homme on pabulajaht. No ei ole mul ühtegi tuttavat hobust, pean teiste tutvusi kasutama. :)

Koroona on tipus, nakatunute ööpäevane arv kõigub 1200 ja 1500 vahel, õues möllab sügistorm, paljud majapidamised on elektrita. Aia taha kokkuriisutud vahtralehtede asemele on ilmunud  tammelehti, vahepeal puhub tuul nad minema, siis toob jälle tagasi. Ja üldse on väga huvitavad ajad. Hommikul otsisin umbrohuämbrit, mille eile tagaaeda olin jätnud, kuid see oli öösel eesaeda lennanud. Tjaah, et ikka väga kahtlane kuu see pime porikuu, teab mis kõik veel öösiti pimeduse varjus ringi võib lennata. Kivilamaastikud on sügisel tagasihoidlikud.

25.10 Laupäeval 4 tundi "sügiskündi" ja pühapäeval mõnus kahetunnine kühvliga jalutuskäik hobusekoplis. Ma ütleksin, et kvaliteetaeg, sest pabulakast on nüüd jälle täis ja sellest kogusest jätkub terveks kevadeks. Vahepeal tuli ponisälg ja revideeris mu taskuid, midagi ei leidnud, laskis lohutuseks ennast sügada. Aww, nii armas, kui väike hobu tuleb ja paneb oma natuke rokase koonu vastu põske, sest teised hobud viidi trenni ja kui sul enam mingit karja ei ole, siis kõlbab inimesega ka sõbrustada. 

27.10 Eile sai kolmas juuretõke maha ja suuremaid labidatöid sel hooajal enam ette pole näha. Eile tuli kohale ka Eurobulbi sibulapakk. Loodan, et see ei ole viimane soe nädal sel aastal. 7-8 kraadise õuesoojaga on tõesti mõnus rohida ja sibulaid maha panna. Koroona tõstab tuure, tänane rekord on 2025 tõbist ööpäeva jooksul. Viimased selle sügise õitsejad: Ikka krüsanteemid, vanaaegne tumelilla. Varane helelilla tema kõrval on juba läbi.

Väärtuslik sort Tii aiast, õitseb väga pikalt ja ei tee väiksematest öökülmadest väljagi.

Lilla madal hiline sort. Kui november soe juhtub olema, siis on ta sel aastal kõige hilisem õitseja.

Roosid on ka tublid 

Muidugi hulganisti ka kõrre- ja leheilu

Hallased lehiseokkad

Marmorleht

Värvid

Metasekvoia sügisvärvus

Iileksil on marjad!

29.10. Oktoobri lõpp on soe ja mõnus, täna hommikul on imeilus ilm ja 9 kraadi sooja. Tipin iga päev mõned sibulad maha, seekord on palju huvitavaid lauke. Järgnevateks sügisteks olgu siis meeldetuletusena kirjas, et kui oktoober algab, ei ole veel kõik pekkis. Jah, õhtud on tõesti sünged, kottpimedas vihmaga ja tuulega koju sõita pole üldse tore, aga kui ma praegu õue vaatan, siis on seal helesinine taevas ja päike-päike-päike! :)

31.10 Täna panen viimased laugud ja võrkiirised maha. Aias on kohati härmane, kuigi termomeeter näitab kahte soojakraadi. Päike maadleb pilvedega, imekaunis hommik. Novembris kui keegi veel õitseb, siis see on juba pealekauba. Aga kui suuri öökülmu või lund ei lajata, siis võib ka november päris kena tulla. Plaanis on veel korralikult rohida, sest sõda jürilillega kestab ka talvel edasi. See meconopsis cambrica on ka muidugi paras nuhtlus kuid teda on lihtsam kontrolli all hoida kui jürilille. Pealegi näeb ta õige koha peal äge välja. Milline on õige koht? Teisel pool kraavi kuid kraavi puudumisel võib teda kultiveerida vaid paekivide vahel. Kui peenrasse pääseb, on pekkis. Pikad vintsked juurikad nagu võilillel, iga jupp läheb kasvama ja miljon väikest seemet ühes seemnekupras. Aga õitseaeg on pikk - südasuvest kuni lumeni.

Septembri sosistused.

 04.09. Eile oli asi sosinast väga kaugel. Unelesin tööl tulemusarvutuste juures kui helises telefon, "Tere, mul on puud peal, kuhu ma võin panna?" "Mih...puud? Misasja!?!" Siis mulle meenus, et olin tellinud küttepuid ja need pidid tulema ca kahe nädala pärast ja ühepäevase etteteatamisega, ning täna ei olnud ilmselgelt see päev. Jaajah. Nonii. Igatahes kui koju tulin, oli parkimisplats masendavalt puid täis. Ja siis läks hulluks tööks kuni loojanguni. Kui hea naabrinaine oma abistavat kätt poleks ulatanud, me poleks neid see õhtu riita saanudki. Töötegemise ajal lõbustas meid taevas ise. Alguses oli päike, soe paitav õhtupäike, siis piserdati kogu maailm ühest visast ähmasevõitu vihmapilvest üle ning näidati uskumatult erksat vikerkaart, mis tõusis kuskil Vahuri tagant metsast ja kukkus üle raudtee, siis näidati kagus tindisinist vihmapilve, mis sadas Mujal ja lõpuks tohutu lõkendav loojangupuna. Imelik, et peale puude ladumist uni nii kiiresti tuleb.

Täna on alpikannipeenra rajamine. Oo, nii põnev! Sedakorda siis teistmoodi. Kruus, turvas, savimuld, liivmuld ja kergkruus. Ja kõik see väikese kallaku peal poolvarjus. Kui alpikann kasvukoha juba heaks arvab, siis on ta õitsemine võimas. Aia kõige vanem alpikann.

Aga mõnevõrra kreisi peenar saab see uus olema, sest kevadel ja suvel on selle peenra teine nurk paksu päikest täis ja see tundus hea koht olema viiele floksile, kes parasjagu potis oma kohta ootasid.Viimase aastaga olen ma flokside kohta palju õppinud ja ei arva enam, et saavad ka lahjas mullas hakkama. Saavad küll, aga kompostmullas kasvanud floksid on palju ilusamad ja tervemad.

05.09 Täna hommikul oli esimene öökülmalähedane kogemus, +0,6. Sveal rüüstas see juba aeda. Ülekohtuselt varajane. Katsin krüsanteemid ära, muu jäi nagu on. Õnneks meid ei puudutanud. Täna oli õue koristamine tühjadest lillepottidest, umbrohuämbritest ja kiikamine kasvuhoonesse. Kastsin ja panin ukse jälle kinni, see on tuugalt rohelisi tomateid täis. Eriti hull on üks Black Prince nimeline, keda ma ühel õnnetul suvel ka toas püüdsin kasvatada. Imestasin, et mis mõttes kasvab tomat potis laeni ja terve aken on teda täis. Nüüd nägin mis ta kasvuhoones suudab teha kus juured pole poti ahta ruumiga kammitsetud. Ta on võtnud enda alla terve nurga ning trügib ka uksest välja. Pikad kobarad valmimata tomateid rippumas. Tii külvatud pisikesed alpikannipojad näitavad juba lehevärve, kahel oli hõbeträpse lehe peal. Istutasin nad uuele alpikannimaale sellisesse kohta kus nad kogu aeg silma all on.

10.09 Vahepeal jahedaks läinud ilmadele keerati jälle sooja juurde. Eile õhtul näitas autotermomeeter lausa 20 kraadi. Päikest on vähe olnud, sellised sombused või poolpilvised taevad, aga eks sügis ole ka juba kiviga visata. Olen Tiile tänulik krüsanteemide eest, varased madalad kollased

 

ja valge 

juba õitsevad. Seni olen vaid kõrgeid kasvatanud ja need puhkevad palju hiljem. Pärastlõunal tuli Ülle ja tõi terve sületäie aardeid - palavalt tahetud floksid Ene juurest, kuldvitsapoeg `Hiddigeigei` ja terve sinilillepaleti. Häppihäppihäppi... :)

Ees ootab huvitav nädalavahetus. Laupäeval loodan pinnasetöid teha ja pühapäeval on Võhma Juurikas.

11.09. Liigutasin paigast mõned mäed, ehk siis kohandasin elupuude taguse pinnase sinilillede jaoks söödavaks, viisin mõned kivid alpikannipeenra toestamiseks, väetasin martagone ja tegin RUUMI. (Nii väikeses aias kui minu oma on ruumitegemine üks tähtsamaid toiminguid.) Ja siis edasi eesaia turbapeenra manu, mida sai natuke pikemaks venitada ning loomulikult ei jäta ma ühtegi sellist juhust kasutamata. Sinna said elukoha uus peen bergeenia ja Tii lehtse kiviriku pojad. Bergeeniate poolest on järgmine kevad väga huvitav, tervelt kolm sellist, kelle õisi pole näinud.

12.09 Võhma Juurikas möödus oma tuntud headuses. Õnneks keerasid terve tee autot jälitanud vihmapilved enne Võhmat vasakule ära ja laadal oli päris kuiv. Nii, et mu hommikuse vihmasolina saatel reisiärevuses jalga tõmmatud kummikud osutusid täiesti kohatuks. Ah tühja kah, oletame, et ma tulin kuskilt väga vihmasest kohast ja pean sinna pärast jälle tagasi kahlama. (Võibolla mul on kodus üleujutus, et ilma kummikuteta ei pääsenud väravanigi vms) Nii, et siis Tere, Võhma Juurikas! Esimese asjana vabanesin kõigist kaasa toodud taimedest, kotikestest ja potikestest ning hakkasin ringi vaatama. Hoolimata koroonast nägi siin ja seal ka aalujaid, mis oli tore. Palju rõõmsaid kohtumisi. Siis muidugi floksidiil Aide juures, sellele lisandus neile veel kaks sõbrahinnaga nimelist taime laada pealt, neid mul veel polnud ning üks lätlaste pisike kuusk, millest oli võimatu mööda vaadata. Siis kotike sibulaid siit ja teine sealt ning olidki taimetarned tehtud. Ja mis seal ikka, olen seni küll vastu suutnud seista, kuid proovin siis minagi ära selle rait-kolmiklille, hiiglama ilusad lehed on tal. Üheks Võhma Juurika väga sümpaatseks osaks on kujunenud ka Teraste aed, kuid kahjuks polnud see sel aastal avatud. Ehk on järgmisel aastal kõik jälle vanaviisi...

Ja pärast laata oli päeva rosin - Helle aia külastus. Muidugi ei seisa ühes eluterves aias maastik aastast aastasse ühes kohas paigal, alati on muutusi. Uudistamist jätkus tükiks ajaks. Oli uusi peenraid, uusi taimi ja metsikult uhke aiamaja rajamisel. Pärast juba traditsiooniks saanud õdus teehetk heas seltskonnas Navesti jõe tüünet veevoolu vaadates...missa hing veel oskad tahta. Ning siis vurinal kodu poole.

Ilus üllatus oli koduteel sibulapakki avades. Olin ostnud 3 mininartsissi sibulat, kui pakki oli pandud peoga. Vaikne tänumeel, saan seda taime nüüd mitme kasvukoha peal proovida, sest senise kohaga ei ole ta eriti rahul.

16.09  Käib hoogne õunakuivatus. Tubades on mõnusat aroomi, kuid kallinenud elektrihinna valguses lükkan kuivati alles õhtul hilja käima, öine elekter on odavam. Tänavu on hea õunaasta, õunu tuleb kohinal, tegin isegi moosi. 

Natuke teeb muret, et Eurobulbi tellimus on väga pikaks ajaks venima jäänud. Praeguseks ajaks pidanuks sibulad juba kohal olema. Aga no näis, ehk siis lähiajal...

20.09 Tänane öö oli jälle kõhedavõitu, täiskuu ja +2,5. Hommikul korjasin kännasmustikad ära. Natuke karvase viirpuu marju ka. Nädalavahetus oli mõnus, päikseline. Sinilillede, priimulate ja muude kribude külvid on tehtud. Teen sügisrohimisi, täidan madalamaid kohti kompostmullaga ja hõrendan liiga tihedaid istutusi. Nädala teiseks pooleks lubatakse vihma. Sügis on igatahes peaaegu juba kohal. Jahedad ööd ja värvunud vahtratukad, sügislilled õitsevad, varased krüsanteemid ka. Lähiajal plaanin kasvuhoone tühjaks teha. 

Sügislilled on septembris asendamatud värvilaigud

ja roosa

 

22.09 Taaskord üks jahe hommik, pluss 2,5. Samas on hea teada, et meil ei ole siiski see päris Külmakandi, sest mõnedes aedades on öökülm tänavu juba üle käinud, meil veel mtte. Tõhusad tummised aiahommikud, täna puistasin umbrohtunud vaheaeda. Kui vahele ei segaks, oleks ca viie aasta pärast sama koha peal näsiniinetihnik. Iga seeme läheb kasvama. Jube vitaalne taim. 

Ahjaa, muuhulgas ka siis, et tere Sügis! Vanem järeltulija on sündinud igatahes suvel, sest sügis algab alles hilja õhtul. :)

27.09 Esimene öökülm, miinus 0,1, auto esiklaas oli jääs. Selja taga on hea pikk nädalavahetus. Hapuaiaga on korras, kasvuhoone sai tühjaks ja tänu paarile heale sõbrale tegin natuke ka aiatuulutust. Pühapäeva pärastlõunal verandal maandudes ja oma valdusi silmitsedes jäi üle vaid nentida, suuremad tööd on selleks sügiseks ühel pool. Kui just ei lähe selle killustikupeenra (igavene lahmakas maad seisab täiesti jõude killustiku alla kinni, sinna mahuks vähemalt tosin floksi:) kallale...aga eks oleneb ilmadest ja kõigest. Vähemasti esialgu on mul plaanis küll  ainult peenhäälestust teha. Päikepäikepäike! Suvine põuapäike hakkab juba ununema ja selline septembrilõpune malbelt soojendav taevaketas on ikka paras õndsus küll. Õhus lehvis liblikaid ja mesilasi, lursslill alustas oma valgete õieküünalde eksponeerimist. Esimesed õied on juba lahti. Aga õitsejaid on teisigi, jaapani ülane. Tervitused Pille-Riinile! :)

Ja paar toredat sügisest õitsejat astrite näol, kellest väga ruttu suured lemmikud on saanud. Tervitused Tiile! :)

ja teine kaunidus (silt on floksi oma).

 

Motikalised tegid pärastlõunal sümpaatse üllatusvisiidi, neil oli nii palju muljeid ja emotsioone, et kui ilus ilm ja kui ilusad värvilised on praegu tee ääres metsad. Ning lubasid veel edasi Vaidasse vanaisa juurde minna. Panime neile moosi ja mett kaasa. Appi, kui väike on motika pagasnik! :) 

Õhtul oli õdus äkksaunakas sõpradega. Oh, ma juba igatsen neid lauamänguõhtuid...

28.09 Juba kolmas päikesepäev. Tööl on kangesti niru olla kui õues pimestavat päikesekulda jagatakse.Tollest vingumõttest johtuvalt otsustasime eile õhtul peale tööd seenele minna. Läksime kuusikusse sirmikuid otsima. Aga, jah, ikka väga vara läheb juba pimedaks. Metsaalune oli nagu vaikne samblapõrandaga saal, kusagil ülal, võrades, pahandas mingi lind kodurahu häirimise pärast ja unine pisilinnu hääl vastas talle tsiitsitades. Muidu oli vaikne, nii vaikne. Isegi seeni polnud.

30.09 Kivilad on selle suvega kuidagi karva kasvanud.

Jahedapalgene august.

 05.08 Elu on suvel kiire, vaevalt jõuad hommikuse aiatunniga midagi kõbida või maha istutada kui peab linna poole kimama pistma, sest palgatöö ootab ju. Õhtuti on muidugi rihm maas ja ei kulugi nii väga kaua aega kui Härra Tibu meile häiritud ilmel otsa hakkab põrnitsema Kas siin majas ükskord magama ka minnakse või vahite öö läbi üleval! Kell on juba üheksa läbi!

Seoses jahedate öödega viimasel ajal, on Härra Tibu tulnud tuppa inimlikku soojust otsima ja ühes sellega ka öörahu, sest mõne lärmaka filmistseeni peale kaabib ta ärritunult verandale nagu viimane draamaqueen. Aga küll ta varsti jälle tagasi tuleb. 

08.08 Minu viimatine suur armastus - floksid, on elanud üle põua ja vihmanädala ning sirutavad oma värve päikese poole. Lausa müstiline KUI erinevad võivad selle taimeliigi sordid olla. Nüüd kui neid iga päev lähedalt näha võin, siis mõistan miks ühest või teisest sordist on internetis mitmes värvigammas ja üsnagi erinevaid pilte. Ma ei räägi neist roosadest, mis õhtuvalguses sinistena näivad vaid hoopis peenematest värvimuutmistest. Toon näite: Dumtshatyi Koral on hommikuti ühetaoline kahvatupunane, ei paista seal mingeid erilisi värvivarjundeid, kuid päikese käes muutub ta õis mahlaseks mahedaks punaseks, mille sees on tumedam sametise varjundiga toon. Või siis mõned sellised mille puhmikul on korraga peal kolme sorti õisi, näide ühest tundmatust purpursest sordist- alguses on avanev õis ühetaoline purpurne, vaid südamik tume purpur, mõne aja pärast muutuvad õielehe servad hõbejaks ning kõige lõpuks moodustub õie keskele purpurne täheke, muu õietaust on hõbejas. Müstiline moondumine. Kuid muidugi on enamus futulandi flokse alles juurduvad üheaastased ja võistlevad peale põuda, et kes on rääbakam. Sellegipoolest teeb rõõmu. Põud on sedakorda läbi, sest viimasel ajal pole vihmaga just koonerdatud ja täna ööselgi peaks üks sutsakas tulema.

Pojengiauke kaevates sain aga aru, et muld on labidalehe sügavuselt niiske, edasi tuleb purukuiv maapind. Seda vihma peab ikka väga palju sadama, et maa uuesti niiskeks saada. Ja vahepeal ühes Raplamaa imelises iluaias külas käies vajus mul lõug üsna ripakile, sest selle aia kõrgemad floksid ulatusid mulle õlani ja neid ei olnud vaja toestada nagu minu omi. Räägitagu mis tahes, et kerge muld on leeklillele hea jne, aga paistab, et floksid tahavad savikat mulda. Oh, nad olid nagu männid seal. Sirged, ilusad, terved ja võimsad. Mida teha, et mul ka sellised oleks?

Praegu on tore aeg, saab volilt istutada. Panin täna kolm uut pojengi maha, rohkem ei jõudnud. Pojengi istutamine on ju nagu puu või roosi istutamine. ikka kolm suurt ämbrit mulda august välja ja kolm ämbrit head ja paremat asemele. Paistab, et ihaldatud pojengide nimekiri hakkab otsa saama, sest Pastelegance on nii üle mõistuse kallis, et seda ei tahagi ja Lorelei õnnestub ehk järgmisel suvel tellida. Ja paljukest neid ikka mahub.

Kunagi, viis aastat tagasi nägin ühes taluaias punast laialehist pojengi. Suured vanad põõsad ja mitte lillaka tooniga vaid ikka täitsa punased. Et kutsutavat Vanaks Rapla Punaseks. Mina kohe küsima, et kas juurikat saaks vahetada. No saab ikka, tulge sügisel. Kuni siis lõpuks nüüd sattusingi juuli lõpus samasse kanti ja tõin jupikese juurikat ära. Saab põnev olema. Jupike on nii väike, et ega ta enne kolme-nelja aastat ei õitse aga kuhu mul kiiret...

10.08 Juulikuumus on asendunud septembrise jahedusega, aga see on väga mõnus. Saab istutada, saab rohida, maa on parajalt niiske, taimed uuesti ellu ärganud. Umbrohi muidugi ka. Tegin suure alpikalju korda ja siirdun sujuvalt järgmistele kaljudele.

13.08 Homme on aalujate kokukas. Internet on sidinat-sädinat täis ja minagi kaevasin täna terve hommikupooliku. Sest taimevahetus tuleb ju ning see on kokuka üks toredamaid nähtusi. 

16.08. Selja taga on minusuguse vaikse vanainimese jaoks täiesti pöörane nädalavahetus. Reedel suur kaevamine, pakkimine ja sildistamine. Nonii. Laupäeval kraam autosse ja Kersalu poole teele. Kuigi paljud aalujad sel aastal tulemata jäid, oli ikkagi nii hea kõiki neid armsaid nägusid näha kes kohale tulid ja ka taimevahetus toimus nagu kord ja kohus. Kuigi järgmine kord võiks taimevahetust teha nõnda, et leppida selleks kokku mingi konkreetne kellaaeg kui kõik osalejad juba kohal on. Sest see, kuidas kõik nelikümmend inimest (tõsi, seekord oli meid vähem) parkimisplatsil nimesid hõiguvad ja juurepakikesi, sibulakotikesi ja potikesi vahetavad, on hiiglama tore vaatepilt ja seda peaks ikka ja jälle uuesti korraldama. :)

Pärast kokukat näitasin ka oma mõnevõrra lagas aeda ja mõtlesin, et kokukaks peab vist juba juulis valmistuma hakkama, siis ehk oleks ka midagi korras olnud. Aga põud pluss ümbermängitavad maastikud ning rohkem polegi minu väiksel maalapil kaose tekitamiseks vaja. Sest pojengistamine on lõppenud kuid floksistamine kestab veel edasi. Ja aiaaeg, see kallisvarandus, seda ju ei jätku nii palju kui tahaks. Eilegi röövis vihm lõviosa endale ja mis seal poris ikka songida, ülivihmane pühapäev oli. Mis muidugi ei takistanud mul Harjumaal ühte väga huvitavat floksiaeda külastamast. Eriliseks vaatamisväärsuseks olid vene sordid mida siit eriti kätte ei saa ning mis olid toodud Peterburist ja mujalt floksinäitustelt. Loomulikult sõlmisime "pakti" suureks ristvahetuseks järgmisel suvel. Aga see polnud veel kõik. Pärastlõunal sain FB-s tuttavaks veel ühe võimsa floksiaia perenaisega ja kui kõik hästi läheb, tuleb järgmisel sügisel koguni kaks taimevahetust.

18.08 Pime, tuuline ja vihmane. Nii nagu on terve see kuu on olnud, välja arvatud mõned erandid päikesepäevade näol. Hea, et kokuka ajale vähemalt ilus ilm sattus. Peale põudasid on tekkinud imelik refleks vihmavett koguda, kuid vist ei lähe enam tarvis...Ja veidralt kõlab, aga kuidagi sümpaatne on see jahedus ja pilvitus. Vist sain põuakuudel päiksemürgituse. Kastekannumürgitus on raudselt. Nähud küljes ja puha, öösel näen vahel unes, et mingi taim kõrbeb, siban ligi, kastan ja kastan.

19.08. Vihmaga on augustis jätkuvalt kõik hästi. Sajab nii öösel kui päeval. Kuidagi  hubane on uinuda ja ärgata vihmapiiskade sabina saatel. Ka kasside tervitustseremoonia on muutunud. Kui kuivade ilmadega tullakse säravate paraadnägudega värava juurde, sebitakse rõõmsalt jalus ja kikerdatakse nõmmeliivatee mätastel, siis nüüd ootab kahemeheline vastuvõtukomisjon trepil, kus tammutakse kannatamatult ja tehakse niisama kaheksaid. Ja nende seljad on kuivad. Kass on võimeline verandalt (magala) esitrepile materjaliseeruma enne kui ükski jäle vihmapiisk ta väärtuslikku kasukat rüvetada jõuaks. Aed aga neelab vett. Seda peaks nüüd juba nii palju olema sadanud, et ka puude juurtealused märgunud on. Aga mine tea. Ees ootab kolm vaba päeva ja kuna ma ennast kuskile ära pole lubanud, siis sisenen homme oma dzunglisse ja enne välja ei tule kui pühapäeva õhtul. Plaanis on siin ja seal korralikult siblida.

22.08. Tegelikult läks üks päev "niisama" peale ära, aga neid niisamapäevi peab ka olema, aed pole orjus, tuleb mönuga vötta. Kõik suuremad potielanikud peaks täna lõpuks maha saama. Muster on lihtne: astilbe välja ja midagi muud asemele. Olen lõplikult veendunud astilbede mõttetusest minu aias. Eriti just tänavusel põuasel suvel. Nad meeldivad mulle väga (OK, eks mõni jää ka aeda) kuid astilbe tahab raskemat pinnast ja pealegi on ta õitseaeg ikka väga lühike. Nädalake õievahtu ja voila. Floksiga näiteks võrrelda ei anna. Varsti peaks üks noor aiahuviline neile ka järgi tulema. 

24.08 Ikka üsna "sügis" on. Tegime kaminasse tule. Õues on püsivalt mingi 11 kraadi sooja, see on isegi põhjamaise suve jaoks natsa jahe, niiskus ronib tuppa ja kasvukas ootab ju terve kärutäis tomateid valmimist. Aga tänapäevaselt paigast loksutatud kliimalt mingeid traditsioonilisi suurusi oodata on ilmselgelt liiast. Hea, et need on plusskraadid...ja et pole pluss 35.

27.08 Tulid mõned alpikannid. Seekord proovin ka c. pseudosibiricat ja c.alpinumi. Saab näha. Ning ühtlasi hea võimalus kõigi puhul katsetada ka uut paremini vormistatud kasvuala.

28.08. Tuleb üks kõva kärupäev. Kõige vanem kompostikast peaks "küpse" olema ja täna siis võtangi selle ette. Millalgi saab sealt välja kaevatud liiga suureks kasvanud toompihlakas ja liiga väikeste marjadega viinapuu. Kompostikasti ja toompihlaka alt vabaneb "igavene lahmakas maad" ning sinna saab segada uue pinnase ning (liivsavi, lehemuld, turvas ja kergkruus) katsetada kallakul alpikanniwärki ning muid varjulembesi alpikribusid.

Väga huvitav: Kevadel läks komposti mitu ämbritäit mesindusjääke, näiteks vahasulatuse jäägid ning talvel hukkunud pere hallitanud söödakärje tükid. Kahtlesin, et kas need üldse kõdunevad, kindlasti võtab mitu aastat. Vastupidi. Mesindus meeldib ka vihmaussidele. Kärjeprügikiht oli 4 kuuga täiesti kõdunenud ning lausa roosatas noortest vihmaussidest. Õigem oleks vist öelda, et koosnes vihmaussidest. Ma ei ole meil kunagi neid nii palju koos näinud. Tuleb hea mesine muld. :)

31.08. Toompihlaka alt vabanenud maatükk on hindamatu väärtusega. Juba praegu on see kodu pakkunud nõudlikule madonnaliiliale, õrna hingega podophyllum Spotty-Dottyle ja pisikesele seedermännile. Karmide tuulte eest kaitseb paksude okstega mägi-ebaküpress `Baby Blue` ja muude kevad-talviste õnnetuste eest paks lumi, mis just seal aiaservas kõige hiljem ära sulab. Augusti pildid tulevad ka millalgi kui on rohkem aega. :)

Emand Kuumsuvi.

Emand Kuumsuvel hakkas Juunis järsku õudselt igav. Ta heitis oma paksu nisukarva patsi üle õla, murdis pika kasteheinakõrre ning hakkas sellega päikesepoisikest kõdistama. Päikene viskas selili, kiljus, kikerdas ja lõkerdas kõdi käes mis kole. Naerurõkatused tõstsid maalaste päevatemperatuuri lakke, ikkagi energia. Mis siis, et naerust. Ja nüüd me siin siis muudkui lõõtsutame, püüame varju hoida ja ootame vihma.

 02.07. Kisub veitsa põuaseks, aga muidu pole viga, hea soe. Rohimise rütmist olen nüüd küll totaalselt väljas, sest mitmest kohast vaatab troopikast hullunud umbrohupadrik vastu. Hommikused sööstaianduse tunnid on tavaliselt kastmise peale läinud ja nii see umbrohuwärk koguneb. Peale kuumalainet hoiab endiselt päevati kuni +26 ja ega see mõni sinitaevasse eksinud pilvelammas ka suurt leevenda. Kastan aeda sektsioonide kaupa, üks päev saavad ühed, teine päev teised. Hommikused jahedad tunnid on mõnusad, kella 12-ks läheb juba palavaks kuid varjus saab ühte ja teist ikka posserdada. Olen ükshaaval alpitaimede külve pikeerima hakanud. Ime küll, aga hoolimata pikast ooteajast, on nad peaaegu kõik idanenud. Pooled neist on üsna esimest korda minu aias ja põnev ikkagi, omakasvatatud taimed. :)

04.07 Viimane roosilõhnaline pojeng õitseb, kuid roosid, kes oleksid pidanud teatetulba üle võtma, vinduvad vaikselt, üks siin, teine seal. Korralik hoog on sees vaid eelmise aasta emotsiooniostul Orange Fairyl, vanal heal Astrid Lindgrenil ja Miss Rosel. Üldse on selle kuumaga asjad vähe sassis, juuni viimasel nädalal hakkas põdrakanep õitsema ja see on väga ebatavaline. Mesinikud on mures, et korje lõpeb enne juuni lõppu ära ja mis edasi?

05.07 Aias hakkab olukord kontrolli alla saama, aedniku silm särab, sest veel leidub kohti kuhu mahub ja kus saab ümberkorraldusi teha. Olles viimase kolme aasta jooksul tutvunud põhjalikumalt flokside hingeeluga olen selle lillerahva kombeid hakanud suhteliselt ettearvamatuks pidama. See puudutab just 1-2 aasta vanuseid istikuid ja ümberistutamist. Näiteks: Toon sügisel külast korraliku labidatäie floksi, istutan maha ja kevadeks on ta komposteerunud. Põhjust ei tea. Siis selline juhtum, et kevadel ärkab kena väike floksipoeg talveunest, tal on kolm tugevat vart, aga enne kui need üle 10 cm kasvavad, hakkab ta kiduma ja sureb. Sipelgaid all ei ole, muld on korralik, põua ajal korralikult kastetud, põhjust ei tea. Ometi on floks selline taim, et kui elujõud sees, siis pole vaja enam muretseda, kasvab, õitseb nagu mühin ka kõige kuivema koha peal.

Nüüd siis võtsingi floksipeenras haigutava tühja koha päevakorda. Kaevasin pojengide jaoks korraliku pesa, täitsin hea ja paremaga ning istutasin floksidele seltsiks kaks madalamat pojengi (`Red Spider ja ``Moskva`). Huvitav tähelepanek: ühe pojengi istutamine võtab aega 2 tundi, kahe pojengi istutamine aga 3 tundi. :) Nii, et peakski kahekaupa neid istutama, suur aja kokkuhoid. :)

06.07 Kõige rohkem hukas on hetkel maakividest kivila. Sest siin on kõige rohkem kannikesekülvi. Jah, rumeelia ja labradori kannike ei peaks kunagi kivilasse sattuma, sest siis nad lähevad käest ära. Killin ükshaaval, pisikesed sitked rosetid, jürilille on ka seas. Lisan paksu korra multši, et uued külalisseemned nii kergesti kanda kinnitada ei saaks. 

Õite poolest on praegu hajus pilt. On mõned liiliad, on mõned roosid ja on mõned floksid. Nii vara pole floksid kunagi alustanud. Hoolimata põuast on vanad puhmikud ilusad tugevad. Midagi pole teha, uued on nirukesed, ka floksidel (nagu hostadelgi) avaldub nende tõeline loomus alles kolmandal suvel. Aga kuhu mul kiiret...

Õhtul tuli vihm. Öösel sadas veel juurdegi. Aed on korralikult kastetud, aga põuajälgede likvideerimiseks peaks lausa mitu päeva sadama. Suurel jugapuul on selline nägu peas, et tema juurte alune on vihmast hoolimata ikka täiesti kuiv. Sumasin sinna vihma ajal igaks juhuks paar lisapangetäit, sest veenõu ajas üle ja parem jugapuule kui sillutisse.

07.07 Aedniku puhkepäev. Hommikuse kastmise asemel rohisin natuke ja läksin siis rattaga sõitma. 

08.07 Mõnus, ikka veel pole vaja kasta. Lõikasin pealseid ja rohisin siit ja sealt. Pojengide vahel kasvas üks ohakapoeg, küünitasin seda krahmama, kui OHHOO!...ohakapoja peal lesis üks tuttava mustriga liblikatõuk ja nosis lehti. Pääsusaba järeltulija! Ja veel nii nähtavas kohas! Tõin rabarberilehe varjuks peale, ikkagi meie aia ainuke, pole vaja, et see enne õhtut veel nahka pistetakse või midagi. Õhtul viin ta tillide peale, neid pidid nad eriti armastama.

Päeval sadas linnas padukat. Ehk Sakus ka. Jaa, Sakus sadas ka. Head ajad, pole vaja kastekannudega triblada.

11.07 Eile oli väga kuum, üle 30, täna laseb veits hingata, kõigest 25 ja tuulekest puhub ka. Aafrika on meil tänavu see suvi. Läheb vist juba kolmas leitsakunädal kirja. Meie kanti on vihmaga õnnistatud, meil pole hullu, kuid mõned teised maarjamaa piirkonnad vaevlevad tõsise põua käes. 

Liiliad tunnevad end selle kuumaga iseäranis hästi. Istutasin täna ühe pojengi, Command Perfomance sai viimaks oma kohale. Kolm-neli mahub ehk veel, siis on mu pojengiisu täis.

13.07 Kuumus jätkub. Tohutu leevendus on kui öösiti antakse pluss 15, kuid päike hakkab hommikul ruttu ilma kütma. Kella 9-ks on heal juhul juba 22 ja halvemal 27. Oleks teadnud, oleks arbuuse kasvatanud. Õuetomatid edenevad nigelalt, vist on liiga kuum, kurgid, jaa, kurgid on kasvukas võimsad ja tomatid ka. Suvikõrvits kasvatab paari esimest vilja, ehk saab homme hommikul juba esimesed kurgid ja kabatšoki. Tikritega on nüüd selge, et aeda jääb Kersalu suur karvane ja üks varastest kollastest. Ülejäänud sordid lähevad Lapselapse õue peale. 

14.07 Põud pidurdab aiatöid. Saab ainult kasta. Peale eelmist vihma kärmelt elavnenud rohimise- ja istutustegevus on tasapisi soiku jäänud sest vihmast korralikult kastetud pinnas kuivab mede kandis sellise kuumuse juures 4-5 päevaga tilgatumaks ja ei aita isegi multš. Linnametsast saadud alpikanniseemned läksid pottidesse idanema. Kolmel päeval sai alpikaid külvatud Ja edasi on ainult kastmine ja lootusrikkalt taevasse vaatamine, et äkki tuleb veel äikest. Aga ei tule

17.07. Ikka põud. Ja kui uuel nädalal lubatigi temperatuuri jahenemise näol veidi leevendust, siis nädala teisel poolel leitsak jätkub. 

19.07. Nädalavahetus läks aianduslikus mõttes vett vedama. Natuke pangerallit hommikul, mõned teetaimed kuivama, kasvuhoone ka ära kastetud ja ongi aeg kõrvetava päevasooja eest toahämarusse pageda. Pluss 30. Sellega juba peenras enam ei sibli. Pühapäev samamoodi, ainult et pühapäeval tuli päeval vihma (mitte palju, kuid abiks ikka) ja pikne müristas ilma jahedaks. Milline õnnistus see on kui riided ei kleepugi enam keha külge ja verandal lugedes peab fliisi õlgade peale võtma, sest JAHE(!) on. Viimane mesi on väga maitsev. Hele, paks, kleepjas ja puuvilja-lille-aasamaitseline. Tõeline kontrast üleeelmisele, mis oli vedel, tume ning mille arvasime suures osas olevat lehemee.

20.07 Hea kõva vihm tuli täna, kastis aia ära ja sadas isegi veetünnid täis. Elul on jälle mõtet. Aga eks seda arvab muidugi ka vahepeal soiku jäänud umbrohi.:) 

24.07 Jälle algavad kastekannuhommikud ja õhtud. Noored floksitaimed edenevad liiga kuivas maapinnas halvasti. Võtan neid ükshaaval peenrast välja ja panen pottidesse reanimeeruma. Kel aga elu sees, need õitsevad kaunilt. Küll on floksidel palju värve ja varjundeid. Täna oli hommikust õhtuni meepäev, sest Mesinik tõi eile mesilast terve mäe kärgi ja täna vurritasime need kõik ka ära. Väga hea meesuvi, lihtsalt kohe VÄGA. Aga Mesinik on see suvi hullult tööd teinud ja nüüd on palgapäev ka viimaks.

25.07 Majapidamistööd, õhtupoole jälle mesi. Ja ilm kipub jälle troopiliseks minema. Vahepeal see mõned päevad "normaalset" eesti suve (+20 kuni +21) oli täitsa kosutav. Mismõttes hakkab verandal JAHE kui päike enam peale ei paista? Absurd ju. Ja tuuleke ei olegi enam nagu lüpsisoe piim...Aga täna, täna on juba +27. Kena lugu küll ja päris kole, ning aina soojemaks läheb. Huvitav, millal minust küll soojapõlgaja on saanud? (puhtretooriline küsimus) Üle-ülehomme on vihm. 

28.07 Teisipäeva hilisõhtul oli siis tore kohtumine, Tere, armas Vihm! :D Nii pööraselt hea on vahelduse mõttes fakt, et keegi on aia põhjalikult ära kastnud ja vihmaveeanumad on ka poole peal. Päris hästi tuli. Viskan mõned pangetäied janunevatele elupuudele ja jugapuule, sest maa on põhjani kuiv ning suurte puude jaoks ühest vihmast ei piisa.

30.08 Sajab iga päev. Lõpuks ometi üle pikkade aegade üks mõnus aiapäev. Maa on labidalehe sügavuselt niiske ja olukord lubab põuaga põdema jäänud floksipoegi poputama hakata. Kaevasin huvi pärast välja, et miks ei kasva. Eelmise aasta juurepusa on kõdupudi, selle sees nõrgad uued juured. Puhastasin elujõulise osa ja andsin uue mulla. Nii sai tehtud koguni kolme floksiga. Ja uskumatu, kuid verandale peesitama minnes peab pleedi peale võtma. Enam ei olegi palav! Mõnevõrra isegi nauditav, ma ütleks. :) Kööginurgas mulksub mõdu. August võib tulla. Jah, ongi nagu sügis. Floksid muidugi säravad täiega.

04.08 Hoovihmu on sadanud ligi nädalajagu. Iga päev laekub kurke ja suvikõrvitsaid. Aed on korralikult kastetud ja hommikutes on kargust. Vihmad on ka troopika tühistanud ja eestimaa kohal lasub normaalne eesti suvi - 19-21 kraadi, ei mingeid taevasse sööstvaid kuumagraafikuid. Kuni parasjagu pole sadanud saab ka flokse pildistada, kuid telefonifotokas ei anna kahjuks värve õigesti edasi. Aga siit nad tulevad, Franz Shubert, teistest eristuva maheda lillakasroosa pastelliga

Kärepunane Starfire

Maheda helelilla kuid omamoodi värvika õiega Varenka

Roosade suurte õitega Elisabeth Arden, väga ilus sort

Vana hea Elisabeth, valged leheääred, mõõdukalt roosa õis komplekti kaunistamas, vitaalne ja tore sort.

Sweet Summer Queen, tõeline kaunitar, üldse on Sweet Summer sari hea, kõik nimed on seal imetlusväärsed.

Chiurlions, esimest suve aias ja näeb selle kohta päris hea välja, põnev varjunditega õis. Vitaalne ilmselt ka.

Russkaya Krasavitsa, tõeline aare. Erkroosa õhetus.

Desert, äsjapuhkenud õied on maheroosad, hiljem pleegib valgeks. Ilus tugev sort.

Drakon, väga kurjakuulutava ja ebafloksiliku õievärviga, üks mu lemmikuid.

Morskaya Pushina, mis see iganes ka ei tähendaks, kuid jälle üks kena sinipoolik. Õhtuti isegi väga.

Alissa Freindlihh, üks ilusamaid roosavarjundilisi. Kahjuks pole pildil seda näha.

Cool Water on oma nime vääriline, kuidas roosa saab olla nii jahe ja lausa külm...

Spartan, vene sordid on üks huvitavam kui teine.

Knjaz Serebrjanõi, sort mis on võitnud näitusi.

Light Blue ja seda ta ka on.

Magija, reaalis on pahelisem tumedam lilla, nõnda, et mingi hea maagiaga küll tegemist pole, kuid värv on äge.

Igor Talkov, näituste võitja ja ma mõistan miks, õied on tavalisest suuremad ja õievärv ka huvitav, aga noor taim, esimest aastat õitseb, seega ei tohi palju tahta.

Donau, jumalik helesinine, ühtlane puhas toon, imeilus sort.

Vij, õis räägib enda eest. Reaalis jälle värv tumedam, lillam ja kurjem.

Rose Rayonnant, esimesed õied, loodetavasti ta kosub. Väga ilus sort.

Flamingo, ka esimesed õied, tõotab kasvada ilus puhmik.

Anna Karenina, ilus sügav õievärv, varjundid, tore vitaalne daam.

Pink Hill, ühtlane roosa õievärv, ei pleeku päikeses.

Adessa Special Deep Purple, on ikka deep küll. :)

Dumtšatõi Koral, sügav mahlakas värvigamma, varjundid.

Nahodka. Ka ilus tugev sort, ei pea toestama.

Vasakul Sirje sinine ja paremal Violetta Gloriosa.

Tagumine taim on Sirje võimas sinine, kahju, et nime ei tea, hiline sort, tugevad varred ja väga vitaalne.

Sweet Summer Ocean alustab vara ja õitseb kaua

Osa sorte jäi kajastamata ja kõik veel ei õitse ka kuid kindel on see, et  augustid hakkavad siinmail kulgema sügavas floksilummuses.