Täpselt nii kui peab.

 Seoses vanusega on Härra Tibule tekkinud mõned armsad veidrused. Üks neist on selline, et ta on viimasel ajal oma favoriidiks valinud Pokumehe (milles ei ole just väike osa Pokumehe pehmel südamel ja regulaarse kassimaiuse võimalikkusel) ning neil on õhtuti välja kujunenud ka omaenda rituaal. Umbes kella kaheksa paiku kui me filmi vaatame, hakkab Härra Tibu Pokumehe ümber nihelema. Vaatab päranipõhjatute tumedate silmadega ajudesse ja sätib ennast käeulatusse. Tahab sülle, aga ise ei tule, sest ta pole ju sülekass. Pokumees peab loomakese ise sülle tõstma, ka see on rituaali osa. No tõstabki. Paneb sülle istuma nagu egiptuse kassi ja silub kahe käega mõlemalt poolt peast kuni sabani, selline pikk-pikk pai. Umbes peale kümnendat paid on Härra Tibu nii pehme, et isegi keeleots vajub suust välja. Kui mina ka küljelt mõne pai varastan, siis saan  hukkamõistva volkspilgu osaliseks "Sina ära kisu!" ja siis nad nirvaanatavad edasi kuni Härra Tibu meie mõlemaga nii rahul on, et sätib ennast kahe vahele magama. Aga eile juhtus nii, et Pokumees jäi sauna kauemaks ja poole üheksa ajal hakkas Härra Tibu hoopiski minu ümber nihelema. Vaatas imeliku näoga otsa (see pole küll see, aga abiks ehk ikka...) ja sättis ennast käeulatusse istuma. Nonii, kassil on rituaal, mis siis ikka. Haarasin Härra Tibul sangadest ja tõstsin endale rõõmsasti sülle. Ta vaatas mulle otse silma ja see näoilme ütles, et kui sa nüüd arvad, et sa nii kena ja tore oled, siis sa küll eksid! Aga ma kannatan su välja. Sest kuidas ma muidu magama saan jääda kui rituaal ära jääb.  Ma järgisin püha toimingut püüdlikult täpselt samade võtetega, kuid kassil oli ikka see nägu peas ja keel ka välja ei tulnud. Lõpuks volksas ta ärritunult a la sa oled nõme, ma lä`n minema! sülest maha ning kobis oma tooli peale pessa. Seljanahk tõmbles veel tükk aega ärritunult. Maailma asjad said alles siis paika kui Pokumees koju tuli ja ärapahandatud kassiisanda nagu kord ja kohus üle silus ning kõik oli jälle täpselt nii kui peab. :)