Sitamaja

 Ülalpool nimetatud kohta olen ma ikka kurgimajaks nimetanud kuni siis tänavuse sügiseni. Kaevasin oktoobrikuus kurgimaja kohevasse mulda enamik potielanikke talvituma ja katsin potid puhta kasvuturbaga. Majakese jätsin lahti, sest nii on see kuni pakasteni alati olnud.      

Kuna kasside elu on kõigile teadaolevalt, olgem ausad, väga üksluine, siis püüab iga vähegi intelligentsem loom igast olmetoimingust ka pisukese meelelahutuse teha. Ja kui sa just suurem asi kütt ei ole, siis ega neid hobisid kuigipalju polegi. Toas saab näiteks põrandaharja närida (teeb hambad puhtaks ja krudiseb kenasti), saab peremehelt maiust norida (sest perenaine ei anna), saab saba rõngas ülakorrusele kihutada ja laulda väga kurba laulu "Miks keegi mind ei armasta." ning kui kõik trepijalamile tormavad ja karjatavad "Tiburull, mis sul viga on!?!", siis on ka päev jälle korda läinud. Saab perenaisele kaissu pugeda kui ta loeb (sest siis ta ei käpi). Kuid tubaseks põhilõbustuseks on siiski magamine huvitavates kohtades (juba ammu ei räntsata me lihtsalt niisama voodile, sest enne tuleb kindlaks teha, et ega kass pole teki (madratsi) alla pugenud) ja õues on muidugi sittumine huvitavatesse kohtadesse. Viimane hobi pole mind kunagi häirinud, sest mis see väike sitake ikka lillele teeb, kuni nüüd siis see kurgimaja. Vat see küll häiris. Avastasin aknast välja vaadates kuidas erutatud kass ronis kurgimajas pottide otsas ja ei teadnud millist kohta valida, sest kõik olid NII HEAD. Lõpuks kraapis ta ühte potti viisaka süvendi ja soristas selle täis. Nonii. Kahmis mulda hoolega peale. Kaua kraapis. Siga. Siis aga vaatas kurgimajas pikemalt ringi ja leidis, et IKKA NII HEA KOHT on ja otsustas sittuda ka. Kannatasin ka selle välja, kuid siis läksin panin kurgimaja kinni. Kõik. Finito! Aitab taimepojukeste traumeerimisest. Täna küsis Härra Tibu õue ja lidus ummisjalu otse kurgimaja juurde, kuid võta näpust. Kass käis, kinnisidee silmis plinkimas, ümber kurgimaja, et kuidas kuradima pärast nüüd järsku ei saa! SEST NII HEA KOHT OLI JU. Ja ega meil pole mingi tavaline kass, et sobib iga koha peal ennast kergendada...Varsti tantsis Härra Tibu ristisjalu rõdu ukse taga sisselaskmistantsu, et saaks oma armsasse liivakasti, vannitoa ukse kõrval. Sest väljas on ju nii ropp ja must...et oleks siis veel SEE HEA KOHT olnud, aga lemmiksitamaja oli kellegi kuri käsi vahepeal kinni pannud..

Oktoober

 

03.10 -2,5,  päeval +14. Väikesed öökülmad, neid on juba kolmel korral olnud. Hommikul on peensuhkrustatud aiavaated, päeval paistab lage päike sini-sinises pilvitus taevas. Astritele, floksidele ja krüsanteemidele ei tee öökülm midagi, kuid hiidhüatsindi ja korea vahakübarad küpsetas esimesel korral ära. Pealsed on lõviosas maha võetud ning peenardel on hea lage multšiämbrite ja sibulakottidega liikuda. Pole vaja teed otsida, igalt poolt saab otse. Rohin  igasugu kurivaimusid välja (kare jürilill, rumeenia kannike ja täidisõieline anemoon Elise Fellman on ka jube nuhtlus), istutan tühjade kohtade peale potielanikke ja sibulaid, killin tigusid ning multšin lagedaks jäänud kohti. Natuke hakkab selleks hooajaks aiandusest juba kaelani ka saama.

04.10 -3, päeval +13

Ikka see värvijama. Kuskilt ei leia sinepikollase poole kaldu olevat rohelist tooni ühekordset lõnga nagu Jüri seeliku sees olema peab. Internetimüük on kõiksugu lõngu ääreni täis, aga sellist nagu vaja, seda ei ole. Katsun ise värvida, sest valget vanaaegset ühekordset pitsilõnga mul on. Sedakorda alustasin jahti sinepikollasele ja leherohelisele lõngavärvile. 

07.10 +7, +14, poolpilvine. Täna küll ei saja kuid paar päeva tagasi algasid sügisvihmad. Iga päev sabiseb midagi maha. Sügisene vihm on õrn kuid tihe, justnagu eriti väga ei vihmutagi, kuid peenras sellega kaua ei sibli. Jope märgub ruttu läbi. Teen jätkuvalt püsilillepeenraid talvekorda, otsin vabu istutuskohti (mida pole), istutan sibulaid ja rohin tüütusi välja. Sügisesed astrid, sügislilled ja krüsanteemid õitsevad vapralt kuid vihm närutab ja ega püsilillepeenardes ka miskit vaadet enam pole. 

Tubasel rindel on meil tekkinud uus komme - minimoosid. Väikestesse purkidesse on  hea käepärane panna kaneeliga õunamoosi, ingveri ja sidruniga pirni-, ebaküdoonia- ja ploomimoosi, ei pea olema suured kogused ja saab tavalise potiga valmis podistada. Kui purk lahti teha, siis saab sealt paar korda võtta (või ühe korra) ja ongi otsas. Ning palju teistmoodi maitseid on põnev ka. Poemoosid kipuvad kahjuks koosnema marjamaitselisest magusast süldist.

08.10 +10, +14, poolpilvine, õhtul vihm. See algab nii umbes kella nelja paiku kui olekski juba paras aeg tuppa kobida. Mis siis teoksil? Jätkuvalt lillesibulad ja potielanike talveks mulda kaevamine. Väikest viisi toimub ka pojengistamine edasi. Täna istutasin kaks uut maha (Yellow Crown ja Catharine Fontijn) ja neli peaks veel tulemas olema. Lillesibulaid sel aastal palju maha ei pane. Mõned uued krookuselapid klaveriakna alla, peremehele kevadeks kena kaeda, paar tulbisorti ja natuke lauku, sest neist pole kunagi küllalt.

10.10 +10, kõik on kümme :). Oktoobrine, vihmane, kuid kuldne sügis on järsku kohal. Hoolimata sellest, et kased raagus. Metsades säravad haavad, pihlakad, Männiku teel leegivad toompihlakad, linnas ja alevikus pöörastes värvides vahtrad, kollased tammed ja pärnad.

Aga mina ajan ikka veel värve taga. Vana head riidevärvi ei ole enam kellelgi, sest normaalsed inimesed kodus enam lõngu ei värvi. Ka Karnaluks valmistas pettumuse. Jah, meil on villase värve, vaadake, seal...Tralalaa, panen ma jee ühekordse villase lõnga pesumasinasse, sest lõviosas olid need pesumasinavärvid. Ei, aga käsitsi värvimiseks on meil ka...Jah, kuid sellised moodsad värvitoonid, millega mul pole mitte midagi peale hakata - mereroheline, röögaturoosa, terav koobaltsinine, neoonoranz jne. Mul on vaja lihtsat ausat sinepikollast, et kodus oleva rohelisega segada, et saada oliivrohelist, laimirohelist, samblarohelist või kuidas keegi seda nimetab, helesinist, telliskivipunast, tavalist lihtsat kollast...Fakk, ma ütlen...

Jah, peenvillast lõnga oli Karnaluksis küll, kuid see oli kõik vikerkaarevärviline. Vali, millist tooni tahad. No ei tahtnud. Samas leidsin poolvillaste peenemate lõngade hulgast sobivat värvi sinise ja beezi. Ausalt, nagu rahvaluule kogumine on need seelikutriibud. 

13.10 +7, öösel +2, vihm kuldses sügises. Ka aias värvuvad kukerpuud, hostade hääbuvad lehed on mahekollased ja astrid, krüsanteemid võtavad viimast. Ega miskit vaadet küll enam peale alpialade pole, kuid kui vahel on vaja lilli vaasi silmarõõmuks või mõni hiline sünnipäev, siis on krüsanteemipuhmast hea võtta. 

Ja sügislilled on ka kaunid. 

Amellastrid 

Seniajani oli hea kerge tunne, et pole eriti tulpe tellinud, kuid ma eksisin. Tuli saadetis. Suvise lillemelu seas oli muidugi lihtne kuskile linnukesi lisada, ning siis teema ära unustada, aga ole nüüd kena ja pane kõik need maha ka. :)

Viimase linnaskäigu ajal läksin sõprade juhatuse järgi Alma poodi Balta juures, ainus koht Tallinna linnas kus müüdi riidevärve. Ostsin pooled ära ja kodus läks muidugi kohe värvikatsetusteks. Ning ma sain lõpuks oma SELLE seelikutriibuvärvi! Just sellise nagu vaja. Häppi. Aga seelikul on palju triipe. Ja mul on plaanis kududa kolm erinevat seelikut. Saab see alles sõit olema! :)

15.10 +1, +10, poolpilvine ja mõnus aiailm. Tulbid on maha pandud, floksipojad kurgimajja talvituma tõstetud ja tegelen jätkuvalt peenarde kordategemisega. Tore on ootamatutes kohtades sinilillepoegi näha. Veel üks vihmase suve plussboonus. :) Kuid vihmase suve miinuseks on aga mustpea-nälkjad kes igal pool ringi uimerdavad. Siiski, ma ütleks, et mingit erilist aiakatastroofi sellest justnagu ka pole olnud, sest paistab, et flokse nad ei söö ja enamikku püsililli ka mitte. Isegi hostad pole sel sügisel kuidagi rohkem auklikud kui tavaliselt.

20.10 +4, +10. Poolpilvine. Öökülmad enam uudisekünnist ei ületa, sest neid on ikka olnud, kuid käes on aeg kus enamik aleviku vahtraid ja pärnasid on üleöö lehed maha lasknud. Kusjuures, linnas on kuldne sügis veel täies pidurüüs.

Hallapäevadel lähen õue alles lõunast, sest selleks ajaks sulab aed alles üles. Kummalisel kombel osutus täiesti külmakindlaks rohelise õiega siilkübar. Täiesti uskumatu raudõis. 

Ka carmischaeli käoking peab vastu ja avab ükshaaval õisi, ilmadest hoolimata.

pika õievarre visanud sidrunkollane päevaliilia vandus alla, kuid sügisesed krookused passivad pilvede vahelt piiluvat päikest ja kui see kiire heidab, siis tehakse korraks õis ka lahti.

21.10 +2, +10, päikepäike. Ilus päikseline oktoober. Metsad on raagus, veel vaid tammed hoiavad lehti peal.  Täna läks neli uut pojengi maha (Hermione, Serene Pastel, Klehm`s Pink Unknown ja Pieterje Vriend Wagenaar). Ilusad tugevad taimed, igaühel  vähemalt neli punga peal. Järgmine suvi tuleb pehmelt öeldes pojengine. Praegu on neid kokku juba 47 kuid üks on veel tulemas. Sellega peaks kõik enimtahetud nimed olemas olema ja esialgu aitab kah (loe: ruumi ei ole). Esimesed mu pojengid tulid aeda puhtjuhuslikult. Mõni nostalgiast (eelmise aia vanaaegne ülimalt tugeva lõhnaga tumeroosa), mõni emotsiooniostuna, mõni vahetusest, kuid viimastel aastatel olen teemale tõsisemalt lähenenud. Kui tagaaia pojengipeenra varased ära õitsevad, siis jääb veel kolm neljandik hiliseid sorte täispäiksesse, poolvarju ja napi päikesega poolvarju, mis aitab pojengide õitseaega kuu aja pikkuseks või kauemakski venitada. Ja oh neid erinevaid lõhnu, õievorme ja värvivarjundeid...

23.10. +3, +7, pilves, hõre seenevihm. Ega saagi üks oktoober läbini päikseline olla. Aias õitseb keegelaster (imeline, justnagu õhus hõljuv puhmik!), äitäh Evele :)

taevassinine aster, taas tervitused Evele :)

madal aster Alfa Dark Purple Laungh, reaalis palju tumedam kui pildil 

kaunis krookus 

sügislilled, 

ja viltjas päevakübar 

Südajalehine aster `Little Carlow`

25.10 Öösel +11, päeval +13, pilves. Hommikud on juba pimedad. Tee aurab laual, ajalehed plingivad arvutis, loe mind, ei, loe hoopis mind...koridori mööda voogab kohale vaikne nurr, mis jõuab laua alla kus on mu jalad. Nurr (näha kedagi pole) riivab pehme küljega sääri ja topib tatise (pole koera ninaga midagi muud vahet kui, et on väiksem) nina põlveõndlasse, kaisutab sabaga. Ma ei tee välja, lootuses, et vahel ta ei viitsi pikalt manguda ja kobib teise tooli peale magama. Kuid mitte täna. Nurr tuleb laua alt välja ja materjaliseerub Härra Tibuks, kes mu kõrval istub ja põlevate silmadega alt üles vaatab. Lase ma ärkan ometi, va tüütus! Aga ei. Kui kass tahab, siis kass saab. Ta tõuseb kahe käpa peale ja ma tunnen komplekti küüsi läbi hommikumantli riide õrnalt nahka puudutamas. Vaid puudutamas. Kuid elu on näidanud, et kui ikka veel ignoreerid, siis need järgmisel korral on need juba palju teravamad. Hästi dresseeritud kassiomanik...või kes siin keda omab...Tõusen torisedes ja võtan külmikust kassisüldi. Loomakene laseb suurest rõõmust vilega nurru ja mina saan oma tee rahulikult lõpuni juua.

28.10 +5, +8 pilves, vihmad. Metsad hakkavad tasapisi hõrenema ja lõviosa lehtpuid on juba täiesti raagus. Eesaiast on veel kaks kolmandikku korda tegemata ja kui miskit vahele ei tule, peaks nädala lõpuks ühele poole saama. Siblides on nii tore olnud umbes tosinal korral sinilillepoegi märgata. Isegi paar transilvaanlast oli. Vihmane suvi soosib seemikuid. Kuid kahjuks oli ka priimulapoegi. Selle kohta ütleks juba, et umbrohi. Sest ega huvitavad sinised sordid ei levi massiliselt, vaid ikka see tavaline väikese õiega kollane. Aga ega oktoobris polegi veel kõik kadunud, sest täna tuleb aiakülaline. :)

31.10 +7, +8, varesekarva pilvepime ilm, ei saja. Ongi kaamos käes. Päikest vilksab viimasel ajal haruharva ja õues on niiske ja kõle. Kõik peale alpikaljude on talvekorda pandud. Kaljudega on aega veel pusida, sest osad mättalised tahavad katteid peale ja seda ongi paras enne külmasid teha. Toas oli sel nädalal tore üllatus. Ma ei ole üldse toalillefänn kuid millalgi on meile jõudnud mõned vahalilled ja saanud märkamatult osaks köögi aknast. Kõik taimed on üle viie aasta vanad ning pole kunagi õitsenud. Ühel hommikul tundsin arvuti taga kohvi juues peent aroomivinet mis justnagu oli ja ei olnud ka. Uurisin, et kas meil on mõni uus pesuvahend kööki ostetud, ei olnud. Lõhn meenutas veidi kuningliiliat kuid polnud selline müürilõhkuja, jäi pigem delikaatseks. Paras mõistatus, lõhn aga kordus hommikuti ja heureka! - kuni ühel päeval taipasin ka üles vaadata ning seal need kobarad olid. Sametised ja lõhnasid tõepoolest nagu liilia.

Aedniku arenguetapid

Algaja.
Tegeleb agaralt rohevahetusega ja tema aed koosneb seetõttu ainult suurtest talulilledest ja kiirekasvulistest või invasiivse loomuga taimedest. Kohtab facebookis kuulutust tekstiga: "Otsin oma aeda igasuguseid huvitavaid püsililli, vastu pakun valget floksi, akakapsast ja oranzi õiega päevaliiliat.", itsitab ja mõtleb, veel üks minusugune.
Algaja kirgastusperiood
Saab teada kuidas ilupõõsastest pistoksataimi teha. Kaheksakümnest läheb kasvama 50. Aken maailma avaneb ootamatus suunas väga suurelt. Invasiivikute vahele tipitakse lugematu arv igasuguseid põõsapoegi, kes nagu kokkuräägitult suureks hakkavad kasvama. Algaja sattub oma avastusrännakutel esimest korda ka sellisesse aeda kus kasvavad sordihostad ja need on hoitud ning poputatud. Oi, küll need on ilusad! Algaja jagab mõned suured taimed ja põõsapojad laiali ja leiab kümmekond kohta hostade jaoks. Hostad on esimesed taimed, mis ta endale sügisesest odavmüügist ostab. Kevadeks on kõik sildid kustunud, sest vildikas "Waterproof" ei olnud seda mitte.
Kujunemine
Sibullillede avastamine. Kevadel lisandub tänu sellele kaks kuud õieaega juurde. Hollandi peened tulbid ja nartsissid ei jää püsima, aga võrkiirised, krookused ja hüatsindid küll. Vana hea darwini punane tulp, mis oli aias enne aednikku, naerab võidukalt ja teeb iga aasta paar uut õit juurde. Hollandi tulbid järgmisel aastal enam nii ilusasti ei õitse või ei õitse üldse ja nartsissisibulad on ka keegi nahka pannud. Hostade nimed on taastatud ja neid tuleb pool tosinat veel juurde. Suvelilledega aednik enam ei mässa ja invasiivseid jääb ka aias aina vähemaks. Aednik on leidnud omasugused ja tegeleb hoogsalt vahetusega, kuid nüüd hoopis teisel levelil. Sel suvel avastab ta aediirised ja istutab aeda 2 õunapuud. Paha lugu, sest viimased nn "rohevahetuse" taimed lähevad laia maailma õnne otsima ja osa põõsapoegi ka. Aednik saab oma iirised ja on väga häppi. Aed on väga täis.
Rahunemine või siis mitte
Püsililleeelistused on paika loksunud, puud ja põõsad on peaaegu kõik läinud. Invasiivseid taimi enam aias ei ole, lamanduvaid ka mitte. Aednik jahib vaikselt hostasid ja on õnnelik kui trehvab mõne huvitava püsilillega mida tal veel ei ole. Aeda tuleb vähemalt kümme siilkübarat, aga üsna varsti selgub, et sordid kipuvad siiski virelema ja meie kliima taimed nad eriti ei ole. Suur vaimustus liiliatest. Õnneks on kataloogid, õnneks on Võhma Juurikas.
Uued tuuled
Aednik sattub Tšehhi kivilaga aeda ja on pöörases vaimustuses. Ostab samast tosina minitaimi ja teeb endale ka alpikalju. See meenutab Muki hauda ja käib aednikule koledasti närvidele. Pealegi selgub aiapoodides ringi vaadates, et neid kivilataimi ei olegi meil eriti saada. Need ei ole sugugi need, mis meie kivilates üldlevinud, kõik need vägagi väledad aubrieetad, padjandfloksid ja roomavad kukeharjad. Nood teised on kääbuskasvulised puud ja põõsad, aeglaselt kasvavad kivirikusordid ja muud pisitaimed.
Aednik sirutab silmad väljamaa netimüügi lehekülgedele ja oi, mis sealt kõik leida võib! "Muki hauast" saab kolm korda suurem kaljuala kuhu asuvad elama kõik need aeglasekasvulised pisipuud ja -põõsad, nelgid, kivirikud ja muud mättalised. Alpiaiast saab püsikiindumus ja kaljusid tuleb niikaua juurde kuni selleks sobiv aiaruum täis saab.

Hapuaed ja mustikad.

Ühel kevadel armub Aednik hea sõbra lopsakalt õitsevatesse rododendronitesse ja ei saa neid enam peast välja. Kuid põhjani aluselises aiamullas on raskevõitu midagi sellist kasvatada. Valmib pikaajaline plaan - sügisel sõidab Aednik sooalevikku turbapätside järele ja järgmisel kevadel valmib suur hapuala eesaeda ja teine sama lahmakas tagaaeda. Aeda ilmuvad rodod, mustikad, alpikannid ja muud hapulembesed taimed. Isegi üks porss, mida vaadates Aednik vahel mõtleb, et oli seda nüüd vaja, aga ju siis oli.

Veel üks pöörasus, flokside ajastu.

Aednikul on alevikus mitu sõpra. Üks neist lausa jumaldab flokse, ega mõista miks Aednik neid ei armasta. Midagi pole teha, sest lihtsalt ei klemmi. "Üks `Helmi Puur` võiks inimesel ikka aias olemas olla," ütleb floksisõber hukkamõistval häälel ja toob ühel kevadel juraka juurikapusariku. See hakkab augustis õitsema ja on ootamatult ilus. Umbes samal ajal kohtub Aednik kaunitar `Miss Jill`ga ja näeb Võhma Juurikal kärtspunast `Starfire`. Järgmisel suvel toob Anna Eestisse tulles oma aiast kotitäie floksijuurikaid. Need on `Svjatogar`, `Raven Beauty`, `Mio Moi Mio` ja veel mõned. Saksamaa püsilillekataloog hakkab pakkuma toredaid floksisorte ja siis lähebki lahti. Lisaks on võimalikud vahetused teiste floksifännidega. Aednik avastab flokside rikkalikku maailma umbes viis aastat. Siis hakkab flokside vahele ükshaaval sugenema pojenge.

Pojengid 

Aiast lahkuvad viimased iirised ja sõnajalad. Floksid tulevad ja lähevad, paika jäävad lemmikvärvid ning erinevaid sorte koguneb lõpuks oma mitusada. Kuid enne flokse õitsevad aiamaastikel pojengid. Ja iga suvi tuleb neid juurde. Ning pojengid jäävad. Nad on kõik täidisõielised ja lõhnavad. Pojengid katavad oma õitseajaga ligi kuu aega, sest neid on varaseid, keskmise ja hilise õitseajaga.

Hostad ja alpimaastikud on üsna unarusse jäänud, sest Aednik rajab aeda viimase lapi uudismaad, istutab selle flokse ja pojenge täis ning jääb põnevusega uut suve ootama.

September

01.09. +17, hommikul päike, õhtul pilves, ilmselt sajab ka, sest tuppa volksanud kass oli märg. Aknast paistab räämas aed, äraõitsenud floksipealsed ja veidike umbrohtu, kuid ma mõtlen sellele homme. Eile sai nii pikalt metsas ringi lööberdatud, et kere keeldub täna koostööst. No samas, tore oli jälle ka. Üle kaua aja metsas ringi käia on tõeline elamus. Metsa mõjusfääri sisenedes tunned kõigepealt vaikset jumalikku aroomi. Kas on need lehed, pungad, õied, puukoor, okkad, vaik või misiganes, see teeb kokku metsalõhna. Paar sammu samblas ja sa harjud sellega nii, et enam nina ei erista midagi, kuid alguses...mmm.

Seened. Muidugi, me läksime ju seenele. Seeni oli nagu muda. Ja kui tekib hasart, siis läheb meelest, et võiks oma logiseva koivaga natsa madalamat profiili hoida. Ah, homme jälle päev. *jutukasse ära*.

Kassi varbad, ehk kujundmagamine.

04.09 +20, päikepäike. Suvi on tagasi tulnud. Täitsa tore on täiesti selget taevast näha. 

Eile oli lausa +24 kraadi sooja ja kuna eelmine seenelkäik nii tore sai ja justnagu trenni eest ka, siis käisime eilegi seenel. Seened ulatasime ühele vanaprouale kes tervise tõttu ise metsa ei pääse. Seekord nii palju ei kõndinudki, sest otsustasin uurida lähedast metsasiilu kus varemalt mitte kunagi mingeid seeni pole kasvanud. Kuid metsad ju muutuvad... Sattusin sellise pilvikusoone peale, et andis aga korjata. Täna on mitme peatuspunktiga linnatiir, sest shoppama ja laste juurde jne. Aias on sügisene õitseng. Korea vahakübar 

Ka roheline on ilus.

Veel üks tagaaia kaunitar 

05.09 +12 kuni+23, pilvitud sinitaevad. Kuna vaibavabrik kangesti juba enda poole tõmbab, siis missel ikka. Tuppa oleks ühte lilla-kollase triibulist (Rahutu Rahmeldaja lauamaalide värvipalett) vaipa vaja ja sellel mõttel on veel ka üks teistmoodi võlu. Mul on tarvis vaipa, ok, lähen teljetuppa ja teen just sellise nagu vaja. Pole miskit, et sõidame vaibapoodi ja kulutame raha jne.

11.09 +22, päike. Terve see nädal on olnud suvine ja soe, kohati isegi kuum (kuni +27). Aeg on juba sealmaal, et sügis hakkab maad võtma. Moosid on keedetud, kurgid, suvikõrvitsad ja küüslaugud purgis. Õuetomatid ja suvikõrvitsa varred on maha võetud, sõnnik koju veetud, kurgivarred komposti pandud ja aias käib flokside hõrendamine. Liiga suureks kasvanud puhmikud lähevad suuremasse aeda, sordinime all tulnud nimetud juurikad leiavad uue kodu ja tühjaks jäänud kohtadele kolivad pottides poputatud hellikud või paarivarrelised uustulnukad. Ka järgmine suvi peab aednikul põnev olema. Kibe aster Nanus. 

Eelmisel sügisel vahetasin kõrged kukeharjad amellastrite vastu välja. Praegu on juba ilus.

Peenardes on hoogsat lillat ja tasapisi alustavad esimesed krüsanteemid. Pronksivärviline.

Vana hea külmakindel lilla

Homme tuleb veel kolm astrit juurde. Need on Aster ageratoides Adustus Nanus, Asran ja Ezo Murazaki. Astrid on võrratud! Aster ageratoides Starshine

12.09 Pluss 15 ja pilves. Täna algab pikem vihmaperiood ja kuni septembri lõpuni pole eriti miskit suvist sooja enam ette näha. Aga +15 on parim aiatöödeks. Paistab, et tuleb hakata ka pealseid võtma, vihm juba määndab ja tigudel ka pidu. Teetigu meil veel pole kuid  mustpeanälkjaid vahib igast nurgast ja ka karbitigusid jalutab liiga palju ringi. Täna läheb kuus floksi vahetustaimedeks posti ja õhtul on suur aiatühjendus uue aiasõbra kasuks. Ning homme saab istutama hakata. Vihmas, sest prognoos on suhteliselt vihmalembene.

14.09 pluss 16 ja pilves. Sadas, kuid mitte terve päeva. Sain päris mitu ebakohta ära likvideeritud ja paistab, et tulebki ükshaaval toimetada. Homme võtan kahe maja vahelise aiaruumi rohimise ette, sest see on kõige rohkem umbrohtunud. Alpikannid alustavad 

17.09 +17, pilves, vihm. Mingi osa päevast poolpilvine ja vihmata. Kirjeldus sobiks ka kahele eelmisele päevale. Vihmad pole mingid tavalised tibutamised vaid sajab ikka kohe mõnuga kuni padukani välja. Ilmaasjata. Vahel mõtlen, et ilmad on ikka imelikud...Kus elasid ja olid need selle suve lõputa vihmad eelnevate aastate põuasuvedel?

Täna käisime lastega Lasnamäel eelmise elu maastikke ja maju vaatamas. 25 aastaga suudab isegi Lasnamäe metsastuda. Kummaline, et pae peal suudab kasvada nii palju suuri ja lopsakaid puid. Lõviosa istutatud haljastusest olid pärnad, leidus ka kuuski ja sireleid. Oli selline teistmoodi päev mälestuste ja meenutustega. Ronimispuud maja kõrval olid ajast  puutumata jäänud. Täpselt nagu 25 aastat tagasi. Eeh, lapsed...:)

20.09 +15, juba hommikul vihm. Tere, jah, polegi kaua näinud...

No lihtsalt NII pori on õues. Aga teljed said nädala alguses tühjaks ja nüüd võib juba triibuseeliku kangast hakata peale panema. Omajagu põnevust tekitab see küll. Kaua võtab niide ja soasse panek, kaua ühe seelikupaani kudumine, milline jääb kude, kas mu suga on piisava tihedusega jne jne? Niisikud laenasin küla pealt, sest sellist kogust pole kunagi varem vaja läinud. Suga peaks olemas olema. Ohjah, teistmoodi tegemised, teistmoodi "tarkvara", teistmoodi lõngad...Niipalju kui olen asja uurinud, ei tohiks midagi keerulist olla, samasugune toimne kude, lihtsalt kolm korda rohkem lõimi.

21.09 +21, päike, soojalaine septembris. 

Eile käisin ühte ilusat mereäärset aeda vaatamas kus nagu ikka, kubises haruldustest (kolme meetri kõrgune õitsev seitsmevennapuu, 

nulukäbid olid lihtsalt ilusad

pärlipuu, tulbipuu ja teised) ning kohtusin põõsaste vahel ootamatult kärepunaselt õitseva hortensiaga mispeale katus kaugele ära sõitis ja ma palusin ühe jupi seda imelist endale ka. Nagu mul oleks väga palju ruumi vms...aga mõne asja jaoks lihtsalt peab ruumi tegema. Nii tinistas ära. 

Muidu oli täna murranguline päev. Talvetöödega peab ka juba varakult ree peale saama. Pokumees aitas triibuseeliku lõime poomile kerida ja edasi oli paar tundi tarkvaraga posserdamist kuni niide panekuni. Nii peenikest materjali niide panna on paras koomusk, sest õieti ju ei näegi teist. Korra läks juba valesti ka, kuid kuna kontrollin iga 12 niie järel, siis polnud eksimust raske ära parandada. Ja praegu on ilusad selged ilmad, sombusega ei näekski sellist tööd teha. 

23.09 +13, poolpilvine, tuuline, õhtupoole vihmakest ka. 

Istun iga päev tunnikese või poolteist telgede taga. Ikka see niidepanek. Väga peenike töö võrreldes vaibalõimega. Ajapikka tekkib isegi mingi vilumuse moodi moment. Täna toppisin lausa 200 tk läbi. Aias on rohimine ja otste kokkutõmbamise aeg. Hoolimata vihmasest suvehooajast pole floksidel jahukastet, leidsin vaid ühest kohast ja elimineerisin kohe, kuid tasapisi peaks hakkama pealseid maha võtma. Viimased õitsejad: Alba Grandiflora

Ja Ilse Kötcher

Betty Marqueritest rääkimata 

Ja kui tavaliselt lastakse karvasel viirpuul rahulikult valmida, siis tänavu on musträstad agaralt puu peal platsis. Aga kui mõelda mis moosid kõik juba tehtud on, siis las söövad pealegi. Marju on palju. 

24.09 +2,6, päeval +14, päikepäike, esimene jahedam öö on selja taga. Nurrikutele saatis kasside jumal kategoorilise käsu sööma hakata. Kasukakasvatamise aeg, talv on tulekul! Kõlbab ka pekk ja muidu täiesti kõlbmatuks tunnistatud kassisült (lambaliha vms). Nii nad siis tiirlevad mul iga natukese aja tagant jalus "A me pole täna üldse süüa saanud!" Härra Tibu etteheitev pilk, sa muudkui pildistad!

Aga asjalikuks muutudes: Seelikukanga telgedele vedamine ja niidepanek hobikorras võttis neli päeva aega. 

25.09 +0,6, päeval +12, päike. Eks nii ole alati olnud, et kui soe, siis on vihmane ja kui päike, siis läheb öösel külmaks. Päris öökülma, nagu lõunamaalastel, pole meil veel olnud. Kuldset sügist tänavuse paljuvihmasuse tõttu ei tule, kased ongi juba raagus. Teised puud peavad veel kenasti lehti kinni ja metsad on rohelised. Allium tuberosum on peale vihmast suve täiesti häppi.

28.09 +4, päeval päike, +14. Öökülmaoht oleks nagu taandunud. Ees näikse olevat vähemalt 10 päeva päikselist vananaistesuve mõnusate aednikusõbralike temperatuuridega. Tuleb nautida kuni veel päikest ja sooja on. Tegelen potielanike mahaistutamisega ja uuel nädalal lubas lapselaps tulla appi pealseid maha võtma. Aster Alfa Dark Purple Laungh võib trepi ees laiutada kui tahab.

Seeliku soasse panemine hobikorras võttis aega kolm päeva. Kokku on teljemajanduse ettevalmistamiseks (lõime rehasse jaotamine, poomile kerimine, niide panemine, soasse panemine) kulunud 17 tundi. Ma ei ütle enam MITTE KUNAGI, et kaltsuvaiba 180 lõime peale panemine on pikk, igav ja tüütu töö. :)

Aga tallalauad on veel pingutamata ja tunnike sättimist kulub kindlasti veel. Ning siis panen projekti niikauaks pausile kuni aed talvekorda saab. Ka triibuvärvid pole kõik veel kokku otsitud. 

30.09. -3, aed oli hommikul härmas. Enne kui külmakohmetus pole ära sulanud, ei ole aias midagi teha. Ühtepidi nagu natuke kurb, sest hiidhüatsindid ja carmichaeli käoking pole jõudnud õitsemagi minna, kuid teisipidi jälle nagu leevendus ka. Loodus ise annab märku, et võib hakata pealseid maha lõikama.

August

 01.08 kuni +19, pilves, päeval sajab hooti...looma moodi. Juba öösel sadas. Nii, et muldade läbiniisutuse koha pealt on kõik jälle hästi. Vahepeal muutusin juba närviliseks kui avastasin üht floksi välja kaevates, et juurealune puhta krõbiseb ja labida sügavuselt täiesti purukuiv. Nüüd pole hullu. Süvaniisutuseni kastetud. Pilte pole eriti miskit eriti teinud, siin vaid mõned lemmikud ja esmaõitsejad `Tshernoye More`.

Mister X on suure puhmikuna väga atraktiivne. Ebafloksilik värv mõjub reaalis pruunikana.

Tsvetusyaya Sakura

Piisavalt sinine nimetu ja `Pink Hill` alustavad esimesena ja lõpetavad viimasena.

Kaeralill õitseb kõik teised üle. Pean talle rohkem ruumi tegema.

Poljot Striza

Lõhine kalimeris on tore taim. Näeb välja nagu helelilla aster. Seisab ühe koha peal paigal. Alustab juuli lõpus ja õitseb pikalt-pikalt kuni septembri keskpaigani välja.

Vihmadega avastas näsiniin, et võiks teise korra veel õitseda. Tore mõte.

Väänduv käoking sai lõpuks jalad alla. Kaks seemikut, lehed on taimedel veidi erinevad, parempoolse õisi pole veel näinud. Väga omapärase käitumisega taim. Alguses põdes vasakpoolne taim, parempoolne kasvatas liaane ja rõõmustas silma. Tänavu jäi parempoolne morniks ja lihtsalt vegeteerib, vasakpoolne sirutus üle aia päikese poole, tegi liaanidega mitu keerdu aia peal ja õitses nagu hull. Üks mu lemmikuid sellel suvel.

Mozaica

Aias on õnn ja õitseng. Päevaliiliad rõõmustavad iga päev uute õitega, umbes kaks kolmandikku flokse on täies ilus ja alustavad esimesed astrid. 

Bond on lõpuks ometi aru saanud, et me ei armasta öösiti muusikat ega seltskonda. Samas on meie öine nohin talle järgneva juures siiski kuidagi vajalik, karja küünarnukitunne vms. Ja nüüd tuleb ta vaikides, sooritab oma ürgse apla saagikäitlusrituaali mu voodiesisel vaibal ja kaob jälle öösse. Hommikul ärgates ei tohi hooga jalgu maha panna, sest issand ise teab mis jala alla võib jääda...Lauluga variandi osas oli vähemalt teada, millal oodata on...ei ole see inimene ka kunagi rahul :)

Seevastu laulab ta päeval seda kõvemini oma saagilaulu, sest aktiivne hiirejaht käib ka päevavalges. 

Üks hea uudis ka, nädala sees tuli linnast suur hall auto ja nad ostsid kogu vurritatud mee ära. Pole müügi pärast vaja muretseda. Tänavu on kuuldavasti mõnes maakonnas meeikaldus. Meie mesila ümbruse metsamaad andsid sel suvel kenasti saaki, kuid siiski poole vähem kui eelmisel aastal. Loodan väga, et sügisel kanarbikuralliks ei lähe, sest järjekordselt on looduse poolest üks hästi kummaline hooaeg.

03.08 +24, päike

Eile oli äge päev. Kokkutulek ju. Meil on ikka nii tore kamp. Enamik tuli kohale ja juttu jätkus kauemaks. Vaatasime ära neli aeda. Kõik olid omanäolised, kuid samas ka väga erilised.

Tii aed on maitsekalt kujundatud, eeskujulikus korras ja sobiks vabalt ka "Kodu ja Aed" ajakirja kaaneloo materjaliks. Palju ilusaid vaateid, hiilgelmõõtu roniv hortensia poolel teel männilatva, anumates puud ja põõsad, rosaarium, rodoala ning iileksite ja muude põnevuste kaitseala. Ei puudu ka kasvuhoone, alpikaljud ja kasuaed. Tii aed on ka sellepärast eriline, et seal saab avamaal kasvatada ainult neid taimi mis taluvad happelist mulda.

Edasi kihutasime läbi linna Tiia juurde. Tiia aiast ilmub juba aastaid ajakirjanduses artikleid ,vahel käib televisioon kohal jne. Mitmetasapinnaline, kauneid põlispuid täis, viimistletud vaadetega kolme põlvkonna poolt loodud tõeline aiapärl. Sealt ei puudu ka jaapanipärane rippokstega paju, mille pikad oksad peegelduvad tiigivees. Aiaaksessuaarideks on keraamiliste konnade kogu ja neid on põõsaste all oma mitukümmend isendit. Asukoht lubab kasvatada ka eksoote. Peenras paistis bugenvillea taim ja väikese lehtla seina kattis õitsev trompetipuu.

Mind lummas kõige rohkem hiiglaslik jukka mis õitses lausa kolmel õievarrel.

Linnaringi lõpetasime Sirje aias. Seal toimus parasjagu südasuvine dzungel. Kõik oli väga lopsakas ja heas konditsioonis. Eriti sügava mulje jättis mulle erinevate iileksite kollektsioon. Kuid leidus ka palju põnevaid võõramaa taimi, mis minu aias isegi parima tahtmise juures ei kasvaks. Silma hakkas tubli välimusega umbes viie aastane sirmokas, kaks jaapani krüptomeeriat ja huvitavate vormidega lehisesordid.

Ja lõpuks oli Futuland kus ma aiakülalised natukeseks ajaks õitsevatesse floksidesse ära kaotasin. Oli ilus ilm ja üleeilses vihmas nii rääbakad ja longus taimed näitasid end parimast küljest. Ja kui miski aias üldse särada suudab, siis on see täies õies floksipeenar. Või mitu. Ka siis kui aed ise just kõige paremas korras ei ole. No ei viitsi niimoodi enam rohida nagu vanasti...

Veel flokse: Fliderenzian, üks mu lemmikuid. Sirelikarva väikeste õitega, justnagu polegi floks, kuid on siiski.

Strawberry Daiqiuri. Leekiv punane. Ilus ja tubli sort.

Deja Vu. Kahvatusinised hajevil varjud õielehtedel. 

Deniska Rediska. Väikesed korrapärased õied suurtes õisikutes. Tubli ja lopsakas sort.

Jeff`s Blue ja Charovoitaya Kroshka. Mõlemal on oma võlu.

Svetlyatshok. Reaalis sümpaatselt sinine.

Sinine värv ei jää kahjuks pildile. Järgmine "roosa" on tegelikult üks Futulandi sinisemaid flokse. Näeb välja nagu Ptitsa Sirin.

Väga meeldiv üllatus oli sellel suvel Koldun. Imeline tume sumepunane värv ja tore õisik.

Sulnis kivilavaade päevaliiliate õitsemise ajast

Ja uus aare ämblikõieliste seas, Hosteiner Beautiful Madness, lumivalge, esimesed õied.

04.08. päike, +28. Täna peaks olema viimane leitsakupäev. Edasi näitab pikem ilmateade põhjamaalasele kerepärasemaid temperatuure. Peaks vist lausa tähistama...Pärastlõunaks lubab väikest vihma, aga ei mina usu, et midagi päriselt ka tuleb. Seni on ilmateade aiva tühja lubanud.

Tuli ikka küll, tegelikkuses sadas lausa kaks korda "looma moodi", möllas, tormas ja müristas nii, et kassid rõdult tuppa paiskusid. Heauskselt restile kuivama pandud pesu ja verandadiivan loputati põhjalikult üle ja ämblikõielise päevaliilia õrnu õisi rappis torm nii nagu tahtis. Mitu floksi on nokaudis. Kena lugu küll.

05.08 +19, poolpilvine, hoovihmad. Just siis kui sätid õue midagi tegema, pealseid lõikama või on aiakülalised, tuleb vihm kaela. Ehk on homme parem päev. Kuid kurkidele meeldib. Täna tuli esimene ämbritäis hapendamiseks.

08.08 +19, päike, poolpilvine pluss vihmasagarad. Aed on korralikult läbi loputatud ning iga päev sajab midagi. Peale nelja või viite suhteliselt põuast ja kuuma suve, kus kastmisvee saamiseks pidi isegi vana kaevu tühjaks tõmbama, mõjub selline suvi totaalse kliimamuutusena. Augustis on meil tavaliselt ikka veel kuum olnud, kuid tänavu mitte. Kui loodus kastab, siis on aednikul päris hea elu. 

Tegin floksisortide seas inventuuri ja peenrad tahavad tuulutamist. Imeilus ja huvitava välimusega uus sort on `Terts`. Kahjuks pole mul paremat fotot, kuid need hõbedased joomed õielehtedel, omapärane sügavpunane värv teeb sellest sordist tõelise imeasja flokside seas.

11.08 Ilmad on ligi nädal aega õige eesti suve temperatuuriga olnud,  +20 ja vihmakest ka vahele. Nüüd näikse veidikese vihmavabam periood oodata olevat, kui pikas ilmateates ettepoole vaadata. Kuna peenardes on mõned tühjad kohad tekkinud, siis tõstan flokse tasapisi ümber. Kenasid roosasid sorte on liiga palju, niisiis jätan vaid need, mis tõesti kõnetavad.

Ja ei saa just öelda, et meil siin mitte kunagi mitte midagi ei juhtu :) Bond tõi õhtul roti. Mitte rott vaid sündmus - see oli nii suur, et ma kuulsin justnagu isegi tümpsu kui ta selle mu voodiesisel vaibal suust maha lasi kukkuda. Nii suurt võhru pole varem näinud. Kunagised kodurotid olid kolmandiku võrra sellest väiksemad. Pulli pärast tõin mõõdulindi, roti kere oli 22 cm pikk pluss saba 18 cm. Ninast sabaotsani 40 cm. Ja kui juba andmete tuvastamiseks läks, siis elukas kaalus 328 grammi. Kassil andis seda retakat koju vedada...kui ta seda just meie aiast ei püüdnud. Ja kui hiirekese söömisest jääb pärast Bondi vaibale väike soolikatombuke, mis on ühiskonnale toodud kasu arvestades väljakannatatav, siis puudus mul vähimgi huvi teada saada mis jääb järgi peale selle looma söömist. Kasutasin juhust kui Bond preemiaks maiusekrõbinaid pugis ja matsin roti vaikselt maha.

13.08 +26, päike. Tasapisi on päike jälle kuumutama hakanud, kuid suviste leitsakutemperatuurideni enam üles ei pumpa, varjus on täitsa hea paras ja tuuleõhul on samuti jahutav toime. Õhus on aimata augustikargust. Rõhk sõnal "aimata".

Aias on floksid täies õies, varased hakkavad lõpetama, keskmised õitsevad, hilisemad avavad esimesi õisi. Tänavu õppisin selle huvitava taimerühma kohta nii mõndagi. Ühte Luige aleviku sordirikast floksiaeda külastades nägin seal kahte huvitavat floksi. Üks oli muljetavaldav omapärastest õitest roosa õiekobar varre ülemises otsas ja see kasvas välja All In One puhmikust, õigemini oli pool puhmikust aus roosa. Väga äge nägi välja. Kuid seletus oli selline, et veidrad ilmaolud talvel panid ehk taimed teistmoodi tööle ja sordist kasvas välja selle algliik nagu vahel hostadega juhtub.

Teine samalaadne üllatus oli violetse sordi Iris juures. Pool põõsast nägi välja nagu Autum Joy, kuid palju suurema õiega. Jälle mutatsioon. Minu mõned Doonau taimed muutusid tänavu nelgiõieliseks ja ka Vii puhmikus olid mõned oksad nelgiõielised. Aga ega see nende imetlusväärsete taimede võlu ei vähenda. August möödub flokside tuules. Ja täna oli Airi aias floksisõprade kokkutulek. Airi floksid on silmipimestavad. Väga palju sorte ja kõik heas toonuses. Pealegi sobib kohapealne pinnas floksidele hästi. Suured ilusad puhmikud ja ilusilus oli seal.

16.08 Täna on +22, eile oli kohati +28, kuid õhus on aimata kargust, ööd on vahel isegi +12 ja kuigi päikese käes on vahel päris kuum, siis varjus kannatab mõnusasti toimetada. Mesindus on lõppenud, täna on viimased vurritamised ja sööt läks tarudesse. Peale lõunat tuli väsinud ja auklikuks nõelatud Mesinik koju. Nagu sõjast. Mesilased on augustis väga tähelepanelikud ja kiivad kui tarukatust kergitad. Aga peresid on vaja koondada, sööt talveks ette anda. Sel aastal on neile esimest korda pakutud spetsiaalne mesilaste talvesööt, kus kõik vajalikud vitamiinid ja liitsuhkrud juba sees. Mummid ei pea oma vabrikut enam käima tõmbama, nende eest on kõik juba ära tehtud. Vea vaid kärjekannudesse, kaaneta kinni ja tali võib tulla.

20.08 +16, päike. Ei tali veel ei tule, päikest jagub küll ja veel, kuigi maarjamaale pääsenud arktilised õhumassid teevad õhu kargeks. Kohendan floksikollektsiooni. Alati on midagi üle ja alati midagi puudu. Pottides kosuvad lemmiksordid ootavad millal vabanevad liiga suureks kasvanud puhmikute alt uued elamispinnad. Ei, veel pole aeg, ootan kuni õitemeri hõrenema hakkab. Praegu püüan umbrohule piiri panna ja üks pisike hapuala on ka vaja sinilillemaaks ümber teha, sest sinililli meil siin jagub.

Eile oli Lapse sünna. Korraldada nii suur pidu Glehni lossis nii paljudele inimestele kuulub virtuooslogistika ja natuke ka ulme valdkonda. Kuid keegi sellise asjaga hakkama saab, siis võib teda oma ala profiks lugeda. Pidu läks korda, kuid oma osa selles oli ka paljudel armsatel vabatahtlikel, põnevate kostüümidega karismaatilisel piduseltskonnal ja lapselapse esimese bändi esimesel ülesastumisel. Bänd oli kõigest kaks nädalat vana kuid mängis uljalt Neil Youngi ja Kadri Voorandi lugusid. Ja tuli välja ka. Solisti madal ja natuke kähe hääl oli absoluudselt lummav. Oli ilus õhtu paljude südamlike kohtumistega. Kuna oli stiilikas, siis mul jätkuvalt tšarlestoni ajastu...

22.08. +15, poolpilvine mahe aednikuilm, a la sina päeval istuta ja õhtul vihm kastab. Selline niiske kliima on meil terve suvi olnud. Nagu oleks midagi kuskil ära vahetatud. Mitte, et ma kurdaks, vastupidi. Avamaapeenraid pole tänavu kordagi kastnud. Paaril kuumanädalal siiski anumaid ja potte natuke kastsin. Aiandamine on puhas lõbu kui vihm suvi läbi taimed ära joodab.

Käes on rohimise ja sättimise aeg. Kus mida parandada saab, kuhu vaja komposti, kes on nii kosunud, et vaja uude koju saata, kellelt võtta seemneid, sest meil oli koos oli äge jne jne

Mesinik ulatas pikamaasõidu auto võtmed ja läks elektrikaga tööle. Võtsin signa maha kuid Mesiniku auto oli veel eraldi valve all. Salongi käepideme polsterdatud osal istus kopsakas ja närvis mesilane, tagumik püsti. See on mesilaste ähvarduspoos. Tegin pilti. Pildi peal on suurenduse tõttu näha kuidas ka nõel juba torkevalmis on. Ainult tule. :)

24.08 +10, laussadu padukatega pooleks. Hoovihmad algasid juba eile. Käisime lastega Mallas pirne korjamas, hängisime saunas ja korra sai mere äärde ka, et roosimarju korjata. Puhkus oma aiast, kui nii võib öelda. :) Tegelikult on aed puhas lõbu kuid vahepeal on ka täitsa tore kuskile kaugemale minna ja turisti teha. Ida-Virumaal nii väga palju ei sadanudki, kuid kui koju jõudsin ja floksidele otsa vaatasin, sain aru, et siin loputas ikka korralikult. Tänagi on päev vihmapilvedest pime ja ega siin muud polegi kui et tõmban vaibavabriku käima. Kevadest saadik on üks "viiskümmend valget varjundit" telgede peal ja hoiab fantaasiaid kinni. Sest vahepeal on palju uut materjali juurde tulnud ja koos materjaliga ka uued ideed.

25.08 +12, poolpilvine, dramaatilised tumedate pilverünkadega taevad mõningaste päikesevilksatustega. Kuid täna on väga harukordne päev, õues ei saja. 

Eilne päev kulges hoidiste tähe all. Marineeritud kurgid ja kibuvitsamoos. See on maailma parim moos. Kuid sellega on nii palju tegemist, et teen kibuvitsakeedist umbes kord viie aasta tagant. Puhas käsitöö.  Ämbritäie kurdlehise roosi viljade puhastamisega kulub umbes 5 tundi. Teine ämber jäi tänaseks. Teist ämbritäit poleks korjanudki kui mäletaks kui palju jama sellega on. Kuid ilmselt on viimasest moositeost nii palju möödas, et meenub vaid selle maitse. Ja see oli NII hea. :)

29.08 +15, pilves, sajab looma moodi. Vahepeal lasin läbi ämbritäie pirne. Kerge mehu sidruni ja ingveriga. Täna on plaanis suvikõrvitsa letšot teha. August lihtsalt on juba selline purgitäitmise kuu. Ja et hoidistamisele kogemata äkki mingit vahet sisse ei tuleks, võttis Pokumees korvi ja läks metsa seenele. Seeni oli nagu muda. 

31.08. Pilves, +15. Täna vist ei saja. Nädal aega pole aias käinud. Läbi akna paistavad uppunud moega floksid. Krüsanteemid on mõned juba õites. Alustavad esimesed amellastrid. Aga mind kisub tagasi vaibavabriku poole, sest vihmaste päevadega sai juba kootud ka ja see oli põnev. Uued materjalid, uued ideed. Ja kui vaibalõim otsa saab, läheb peale rahvariide seeliku lõim. Talv ees pikk, aega terve maailm valmis nikerdada...