Oktoober

 01.10. +17, täna on pilvitu taevas sooja päikesega. Nirvaana. :) Oleks neid päikesepäevi ometi rohkem...

September oli meie kandis väga vihmane (üle poole päevadest sadas ja kolm-neli päeva olid sajuta kuid lauspilves). Me liivmuldadest sai floksipeenra ümberkaevamise ajaks nätske pori, mis ämbripõhjadele kleepus ja labidad raskeks tegi. Eks ole usinasti saviga pinnast ka parandatud. Kuivaga pole üldse tajutav, kuid vihmaga ja  kaevetöödel mätsis mis kole. Loodan, et oktoober tuleb päikselisem. Südajalehine aster Little Carlow alustab õitsemist.

04.10 +16, pilves, õhtupoole vihm. Täna tuli linnast spetsialistide brigaad ning võttis kõik tagaaia flokside ja pojengide pealsed maha. Oli ka viimane aeg, sest mõnes kohas hakkas alumistele lehtedele vaikselt esimesi hallitustäppe sugenema. Noortel käib see pealsete võtmise töö ju siuh ja lips ning kogu tagaaia peale kulus kõigest tund aega. Siis pani vihm pidurit ja kõik jäi pooleli. Püsililleaias pole pärast pealsete mahavõtmist enam mingit vaadet. Jäänud on vaid mõned üksikud oktoobrikuu lilled, päsmasaster on täies õies. 

06.10 +16, päikepäike. Istutasin uue beeži pojengi Klaverimängija akna alla ja hakkasin rohima. Esimene peenar mis talvekorda saab. Ülejäänud aed näeb peale pealsete mahavõtmist väga kole välja. Nüüd on hästi näha kus puhmikute vahel umbrohud kõik pillerkaari pidanud ja see kriibib silma. Korraga kõike ei jõua kuid üks peenar korraga ja tasapisi nokitsen siin. Asja käigus killisin kõik jalgujäänud mustpea-nälkjad (imelik, neid oli terve peenra kohta kõigest alla kümne) ja muldasin pinnasest välja roninud kullakalli floksipoja. Niisugune tore meditatsiooni moodi asi on see sügisene puhtand.  Natuke nagu loendus ja ah, eks iga tegevus ole mõnus kui  parajalt soe sügispäike turja soojendab. Kaunis krookus, palju neid ei ole, kuid seda kaunim kui mõni õie lahti teeb.

11.10 +12, on päikest, on vihma. Eile käisime Tuhalas pikalt pidu peal head energiat kogumas ja nüüd peaks jälle värske jõuga sügiskoristust tegema hakkama. Eesaia pealsed lähevad kõigepealt maha, siis vaatab edasi. Õitsejatest on veel täies ilus viltjas päevakübar, keegelaster, floks Betty Marguerite, südajalehine aster, taevassinine aster ja madalad astrid just alustasid. Krüsanteemid, kibe aster, sügisheleeniumid ja sügislilled hakkavad lõpetama. Keegelaster on oma õhulisuses äärmiselt võluv nähtus. Pean talle parema koha leidma, praegu on liiga varjus. 

12.10 +9, vihm, õues askeldavad juba peaaegu tühjaks söödud viirpuu kallal läbimärjad musträstad ja taevas on ühtlaselt hall. Võiks olla vaibavabriku päev. Aga tühjagi. Telgede taha ronides saan aru, et väga rumal mõte. Nii hallil päeval ei näe üldse värve. Beez ja helesinine teisenduvad halliks ja vastupidi. Vähemalt on vaiba algus ära tehtud. Uskumatult visa ja tihe vihm, sest veel hilisõhtulgi sadas kui läksin ämbrit tühjaks kallama...sest ämbris uppus astilbe, kes pidi kohast loobuma...kuna tema koha sai väike roosipoeg...kelle kohale ma istutasin pojengi. Selline see aiamale on meil. Asetasin ämbri külili juhuks kui öösel veel peaks sadama. Astilbel vedas, järgmisel päeval reisis ta linna ja seal üle mere Hiiumaale ühte väga ilusasse aeda. Kuid kohapeal on aeg teha floksidest üks "meeleheitekimbuke", sest kalender on juba tõesti sealmaal. Need on need külgokste hilissügisesed õied. Aga hea floksilõhna sai tuppa küll.

15.10 +12, +14, poolpilvine, õhtul hele päike. Kiikasin eelmise aasta aiapäevikut ja oli tore tõdeda, et olen aiatöödega nädala jagu ees. Sest üks päev veel ja tagaaed on korras, pool eesaeda ka. Jäävad vaid floksipeenar, kivilad ja martagonipeenar.

Aedniku jaoks on praegu ideaalne rohimise ilm. Öökülmasid pole olnud, päike ka väga ei küta. Võililled on ennast talveks tudule sättinud ja küüned mullast lahti lasknud, tulevad täies pikkuses välja nagu porgandid. Tore üllatus oli see, et minu aias varasemalt lootusetuks osutunud piibetäht sai jalad alla ja on endale juba mitu uut rosetti kasvatanud. Siblimise käigus kohtab ka sinilillepoegi, kurekellatibusid ja alpikannilaste erivärviliste ümmarguste lehekeste litreid. Viimased teevad eriti rõõmu, sest milline aednik ei unistaks alpikannimurust...

Õhtul peale päevatöid saab toas põhku pugeda ja jutuka kätte võtta. Härra Tibu on kohe platsis, kergitatagu vaid pleediserva, sest jagatud soojus on mõnna. Kass kukutab enda tihedalt vastu külge ja käivitab nurrumootori.  Jutukas aga ei edene täna mitte kuidagi, mõtted on ikka veel aias. Carmischaeli käoking õitses täna uhkelt vastu päikest ja aiatööde lõpp ka juba paistab. Nädalake ehk veel...või kaks...

16.10. +12, pilves, vihmata.

Saabus viimane selle aasta pojeng Philippe Rivoiere. Otsisin ja leidsin ta viimaks Hispaaniast. No oli väga vaja seda ülilõhnava väikese ja tiheda õiega punast. Koht on ka olemas (sest viimasel ajal pole eriti mõistlik midagi suuremat enne tahtma hakatagi kui kohta pole, pärast istuta või kuuri katusele :). Juurikas oli sama hea kui Elina Engelberga (lõunanaabrite pojengikasvataja) omad. Suur, kõik haarad terved ja pontsakad ning kuus paksu punga peal. Eks täna siis jälle pojengi istutama. Pojenge on hetkeseisuga 51. Pojengide õitsemise ajal ootan pojengifänne külla. :)

Südajalehine aster Little Carlow on nüüd täies õies.  

18.10. +12, päikepäike. Ja kuldne sügis metsade vahel ja meie tänaval ka. Kuid hommikutuul on juba kargevõitu. Haneparved lähevad teist nädalat üle, ikka lõuna poole. Uskumatu, talimoonil on lusti veel teiseks õitsemiseks, küll oli ilus see suur ja punakuldse läikega äsja avanenud õis. Mõjub hääbuvas aias ja leige sügispäikese valgel nii eksootilisena.

Vastu õhtut pole muidugi õige aeg avaneda, aga ju polnud varasemalt veel päike sinna kohta jõudnud. Ja sügislilled ruulivad.

Missugune imeline värv! Viljandimaa asparaagus, tervitused Hellele! :)

Ja täiesti ootamatult olen ma leidnud oma lemmik-siilkübara. Vastupidiselt teistele peenematele siilikatele on ta nõus meie aias kasvama, on väga hilise õitseajaga ja lõpetab alles siis kui lumi maha tuleb. Roheline veel pealegi. :)

20.10. -3,3. Päike sirab taevas, kuid eile ja täna öösel käis Urr aias istumas. Eks ole ka aeg sealmaal, haned juba läksid ja pole midagi kurta, hea soe sügis, laskis krüsanteemidel ilusti ära õitseda. Vanasti saabusid öökülmad juba poole septembri peal. Vaene talimoon muidugi, alles sai õie lahti...Ja täna  hommikul pole enam mõtet välja minna, sest enne peab muld üles sulama. Tööjärg on ühe väga rohtukasvanud peenrani jõudnud, kui selle tehtud saab, siis ma tahaks kohe medalit või midagi.

Paar tundi hiljem oli ootamatu üllatus. Kaks ööd külma saanud talimooni õis ei silostunud vaid vaatab  vapralt külmavõetud hostalehtede taustalt vastu. Natukene on värv maas, kuid õis on tugev ja elus. Hiigelsuur argument tema rahvalikule nimevalikule - talimoon. Kasvõi kõlinal, kuid me õitseme!

Õhtune kinu.

Kuna rohimise ja kivitöödega ei tule kuigi palju samme ja pikad pimedad õhtud, siis tuli mõte, et läheks peale AK-d kuud ja tähti vaatama. Mõeldud-tehtud. Kui saapaid jalga ajasime, küsis Härra Tibu samuti kähku välja. Aias oli juba Bond hakkamas, ou, te ka pimedaga õues. Vaatasime, et Tibu väravast välja ei saaks ja jalutasime metsa poole. Poole tee peal oli Bond sabas...ja Tibu ka. Selgus, et kui on vaja, saab vanur sipsti-niuh üle värava. Siis läks lahti kange kooris arupärimine ja käunumine, et kas pererahval üldse veel aru peas, et kuhu nüüd hilja õhtul veel minnakse ja mispärast!!! Tibu saba oli turris nagu tolmuhari. Tohutu reeglite ja traditsioonide rikkumine! Oi seda tänitamist...Lõpuks leidsime ise ka, et ei ole vist kõige parem mõte populaarseimal koerajalutamistunnil kahe närvis kassiga tänaval promeneerida ja keerasime selle karavani kodu poole tagasi. Järgmine kord tuleb lihtsalt salaja minna.

25.10. Öösel +6, päeval +12, pilves ja tuuleta. Metsad on juba raagus, sest peale kahte öökülma lasi enamik puid lehed maha. Tagaaed on rohitud, kõige raskem peenar võttis kolm päeva. Tüütud on need röövkannikesed ja mingil hetkel hakkavad ka oranzid ebamagunad ja priimula umbrohuks. Ei, need ilusad sinised-punased-violetsed priimulad ei levi kahjuks niimoodi, kuid see vana hea talukollane muudkui külvab. Täna võtsin  hostapeenrale uue äärise panemise ette. Hüvasti, paekivi ja tere, plastik!  Ja kuna meil siin on hetkel "home alone", siis podiseb vahapada ka tulel. Lasen kaanetisevaha läbi. Ei tohiks kaua minna, tänavu oli kõigest üks pangetäis.

Umbrohuks osutunud oranžist ebamagunast tahaksin pikemalt rääkida. Nimi on Meconopsis cambrica `Franches Perry`. Kõrgus 20-30 cm. Kasvab täisvarjus, poolvarjus ja päikeses ning igasugusel mullal. Tõenäoliselt isegi Marsil vms. Ma olen kuulnud algajate aednike unistusejutte lillest, mis õitseks terve suve, saab kõigis oludes hakkama ja ei vaja hoolt. Saage tuttavaks, kes ei tunne. See ongi just selline taim. Alustab õitsemist mai lõpus ja laseb lumeni välja. Ilusad oranzid mooni meenutavad õied läbimõõduga ca 6 cm. Ilusad lehed, kõrgus ca 30 cm. Ideaalne õistaim aeda...kui te suudate teda kontrolli all hoida. See tähendab iga õitsenud kupra ära murdmist, enne kui seemned küpseks saavad. Mina ei suutnud ja nüüd on ta peaaegu igal pool. Juur meenutab võilille juurt ja see on varmas kergesti murduma. Igast mulda jäänud juurejupist kasvab uus taim. Pilti pole, sest ma ei salli teda.

27.10. +10, poolpilvine.

Eesaias on korrastamata veel alpikaljud. Õitsevad madalad astrid, keegelaster, päsmasastri kaks sorti ja südajalehine aster. Alpikannid elavad oma elu, mõnel on õied, mõni hiilgab leheiluga ja nende vahed on kõik tittesid täis. Ilus. Kõrs-ainuroog hapuaia nurgas on öökülma üle elanud ja näeb vapustavalt äge välja kuid mõningaid kahtlusi minus tekitab see, et ta on sirutanud oma võrsed läbi turbapätsi väljapoole. Kas kõrs-ainuroog on väle? Seni on mul olnud jamamist, et neid üldse kasvama saada, aga nüüd, olge te lahked...Invasiivsust ei saa ma oma aias lubada, kuid mõnele olen nõus erandi tegema küll. Paganama ilus on ta. Vaatame mida toob järgmine suvi.

30.10 +10, pilvine, seenevihmane.

Tasapisi siblin siin ja seal kuid suhtumine on muutunud. Varem oli nii, et PIDI tegema, sest iial ei tea, millal lumi maha prantsatab, nüüd kui peaaegu kõik tehtud, siis VÕIB mõnipäev ka aias midagi natuke nokitseda. Oma vabast ajast või umbes nii. :)

Viirpuu ja sirel on lehed maha lasknud, alati muudkui oota nende järel...Roog-sinihelmikad hakkavad kollaseks värvuma, lehised on ka sügiskuues. Värvimäng.

Täna panin viimased potid talvituma, tegin priimulate lehtede all teohaarangut, kaevasin kroonülase mugulad üles ja imetlesin kõige hilisemat floksi. Betty Marguerite alustas õitsemisega septembri lõpus.