Töine, töine, töine...

Selle nädala võiks lausa nimetada usinuse nädalaks.:)
Mesilased, mesi, küte, moos, ikka ja jälle mesi, vihad, aiatööd jne
Aga ei muud kui, et puhkus lõpeb kolme nädala pärast ja enne tuleb maailm valmis teha, ehk siis kõik see, mis suveks sai planeeritud. Jubee!:)
Oma aia ümberistutused on tehtud. Uued taimed on koha leidnud ja liialt laiutajad hakkavad vaikselt välja kolima. Loobusin kahest hostast ja ühest põõsast.
Vaadet on ka tekkinud.
Kuigi nautimiseks on hommikud jahedad. Täna oli enne päikest pluss 8.
Ei tahaks veel öökülmu.
Ja siis ma mõtlesin veel, et kuna kaks talve on olnud täiesti ilged loodusõnnetused pakase ja paksu lumega, siis võiks vahelduseks tulla ka midagi pehmemat...ja mitte nii, et lumi akendeni...meil on siin ju olnud...teoreetiliselt oleks reaalne. Oeh. Unistada ju ikka võib.:)
Järgmisena võtan lähiajal ette naaberaia vaarikad, paraadpeenra ja muru.
Siis jääb veel kummut ja Pirita aia esmaabi.

On sadanud

Umbes nii jah. Iga päev tuleb paar-kolm-neli-...kümme sahmakat. Üks seaduspärasus on ka. Alati kui aednike jumalad armulised juhtuvad olema ja auto on viinud mu taimepoe värava taha (alati on ainult pool tundi aega)ning mina loovin parajasti õnnelikult lahtise taeva all olevate väljapanekute vahel, siis hakkab sadama.
Taimevahetus on hea asi, aga vahel pole paha ka poest midagi uut osta. Kasvõi selleks, et oleks mida taimevahetusel vastu pakkuda. Ja nii ma aiapoodi sattungi.
Suurtest ja kallitest taimedest vaatan juba ammu mööda. See on igav kui midagi on kohe võtta ja valmis jne. Pealegi iga aasta ikka ühed ja samad asjad.
Augustis on tasub minna kiikama Vuti tänava aiapoe tagaeda, kus ära õitsenute ja vähem kaubandusliku välimusega taimede müügiplats. Ja seal võib hea hinna eest üsnagi aardeid leida. Näiteks nagu roosa piibeleht, tähkjas liatris `Kobold`, päevaliilia `Chicago Sunrise` või kollasekirjude lehtedega kahkjas iiris `Aureovariegata`. Ülejäänud asjad (laiguline floks `Omega`, traakia nelk, siberi naistenõges) võtsin huvi pärast kui uued asjad, et näha kuidas nad end ülal peavad.
Ja valget merikanni ning männas-neiusilma olin juba varem vaadanud, et võiks aias olla. Suures aiapoes on harva midagi alla viie euro saadaval. Tagahoovi sügismüügis saab kahega.:)
Muidugi kui tead mida otsida ja kuidas otsida, sest paljudel pole üldse nimesilti ja kui on, siis päikesest pooleldi kustunud kirjadega. Pole vaja vist mainida, et minu parimad hostad ja kaks väga ilusat kurereha on just sealt pärit.
Aga meil on nüüd päris oma õunapuu.
Tema nimi on `Talvenauding`.

Vari

Ta elab jõe ääres puukuuris. Vahel olen teda silmanurgast näinud (või arvanud nägevat) maastikul vilksamas. Vari on väikese heleda näo ja hapra helehalli kehaga olevus.
Esimest korda päris täies elusuuruses nägin teda suvel.
Oli kena lauspäikses kümblev pärastlõuna, selline mil konditsioneerid kuumusest üles ütlevad ja asfalt madalamatesse kohtadesse loike hakkab moodustama.
Seisin parajasti uksel vana saare varjus ja tuiutasin pilguga jahedust otsides jõe poole...kui mingil määratlematul hetkel materjaliseerus ta minust paari meetri kaugusele. Just asfaldi ja muru piirile. Ta oli täiesti rahulik. Ja vaatas mind oma heledate silmadega. Pigem, ma ütleks, mõõtis. Mina vaatasin teda ka. Noh, üldiselt....meil on küll kodus kaks kassi, aga ega ma sellepärast veel mingi tänavakasside fänn pole. Kui metsik loom niimoodi ligi tuleb, siis on tal probleem. Tõenäoliselt tahab süüa. Ok, kodukass tunneb oma konserviavaja kehakeelt aevastusest kuni raevuni ja oskab ka ise vajaduse korral ennast inimesele arusaadavaks teha. (Oi, kuidas oskab!:)
Metsikul kassil inimesega niisugust vastastikku mõistmist ei ole (umbes poole minuti pärast pidin ma omi tõekspidamisi hakkama ümber hindama:). "Nii, sul on kõht tühi, aga kuidas sa seda mulle ütled?" panin ma küsivalt käed puusa.
Ta vaatas mulle otse silma (täpsem oleks, otse ajudesse).
Ja kui ta ei olnud veel päris kindel, et kas sõnum mulle ikka jõudis kohale, siis ta vaatas korra veel kõvemini. Võibolla kui ma oleksin olnud näiteks telepaat, siis oleksin võinud oma peas kuulda asjalikku peenikest häält "Missa vahid, suu lahti! Too kohe süüa!" Kobisin suhteliselt hämmeldunult taharuumi ja tõin oma ainsa söödava asja talle. See oli lõunast järele jäänud üksik keedukartul. Panin selle lootusrikkalt murule ja veeretasin tema poole. Loom oli vahepeal plehku pannud ja kükitas saare varjus. Hoolimata oma trikkidest ikka natuke metsik ka... Taganesin jälle uksele. Vari libises lähemale, krahmas kartuli ja viis selle kaugemale rohtu. Seal sõi ta selle ilma pikemalt mekutamata ära.
Tuli tagasi, vaatas, kas veel on. Ei olnud. Noh, müslit ma talle ju ometigi pakkuma ei hakanud.
Siis pani vari käpad kõveriti rinnaku alla, kõhutas maha, vaatas mulle oblikate vahelt niisuguse hästi erilise näoga (sõna "heldinud" vist isegi sobiks) otsa ja lõi nurru.
Minu kohta sobinuks sel momendil sõnapaar "juhmilt imestunud".
Igatahes...ma ei tea kas ma olen nüüd ümber sõrme keeratud, aga järgmine kord sai ta kassikonservi ja iga kord kui ma tööle lähen, mõtlen ma lõunat kaasa võttes ikka ka selle väikse halli varju peale seal kuuri juures.

Esmaspäev

Eile istutasin. Vahetuse käigus tulid kolm vana aja liiliat `Iskra`(kärtsoranz, turbanikujulised kellukad), kuningliilia (valge, lõhnav, trompet), tiigerliilia (oranzid, mustade täppidega turbanikujulised kellukad) ja aed-leeklill `Helmi Puur`. See lill on klassika ja kuulub umbes sellesse teemasse, et no kui sul rohkem flokse ei ole, siis vähemalt üks `Helmi Puur` võiks ju ometi aias olla. :)
`Helmi Puur`on roosa, lõhnav ja väga suure õiega. See on ilus komme lilledele inimeste nimesid panna.
Öösel sadas, päevapoole läks ilm jälle ilusaks. Tuul, päike, pluss 20 varjus, missa hing veel tahad.:)

Jahe

Esimene hommik kohviga verandal kus oli vaja poole pealt tuppa tagasi fliisi järele kobida.
Eile oli ka jahe. Isegi vihma tuli.
Viimaks ometi on netist leitud Amelie` valsi ka meie lõõtsadel ära mängitav versioon. Niuniuniukuiilus!:)
Ehk Söepõletajad mängivad seda ka...kunagi...kuradimavõimsalt...sest sellel lool on nii palju väge sees.
Vahepeal on päike õue soojaks kütnud, mis on hea. Vara veel lumedele mõtelda.
Täna on päevaplaanis botaanilised uudistused, et mis teistel ka õitseb ja natuke rohimist ja niisama. Ikkagi pühapäev.

August

Rohutirtsud viiuldavad õunapuudel, aias midagi eriti peale hostade, kipslille, liatriste, sügisheleeniumi, kobarpea, käokinga, angervaks-raudrohu ja päevaliiliate ei õitse ning mesilased viskavad leski välja. Punane gladiool on oma kaunidustega viimase veerandi peal, roosade rüüzidega kollane loob pead. Lumivalgel gladioolil on ka plaan õitseda, kuid tema on neist kõige hilisem.
Käes on august - tibude lugemise aeg.:)
Mesindusaasta oli viljakas, mesilased edenesid kenasti, kuid korje oli märksa väiksem kui eelmine aasta.
Hostad on kolmandal suvel läinud imekauniks. Eriti sümpaatne on nende viis olenevalt sordist alustada õitsemist juulis ja lõpetada septembris.
Kolme aasta vanused pistoksataimed on peaaegu kõik nime leidnud. Viimastena said identifitseeritud tanaka pärgenelas, deutsia, haralise ploomipuu sort, forsüütia (teadmata milline) ja aedhortensia. Mõistatuslikest tundmatutest õitses ainukesena deutsia.
Liiliad olid kõik imelised, eriti suured valged ja metsikult hästi lõhnav "African Queen".
Aeda tuli sellel suvel juurde palju fantastilisi iiriseid, lauke, kevadmagunad, huvitavaid pisililli, ihaldatud `Jack Frost`, Mittendorffi päevaliilia, helmikpööriseid, kellukaid, kõreliilia, perovskia ja nutipõõsas.
Päevaliiliate osas oli pettumus - kaks neist osutusid "plagiaadiks". Peaaegu umbes nii, et ostad endale `Chigago Sunrise`, aga saad ruuge päevaliilia. Neli neist ei ole veel õitsenud. Jääb ruugeid päevaliiliaid ka järgmiseks suveks avastada.:)
Kõigi muude sebimiste kõrval on aega leidunud ometi kord ka korraliku aktiniidatäku kasvatamise jaoks. Eelmine nädal vaatasin, et oli juurdunud ja tõin ära. Kassid läksid täiesti pöördesse, hiih!, veel üks aktiniidia! Eksole.
Selleks, et vaest väikest isast taime lõpuks rahus maha istutada, murdsin emase taime suurest puhmast paar lopsakat liaani ja viskasin ärevil kassidele lätsutada. Nende reageering oli ikka nii jaburalt ebaväärikas, et mulle meenus kursakaaslase täismetsik näugam, kes pole peal kolme aastat kodus elamist sugugi kodusemaks muutunud ja ikka veel aknaisse hüppab kui talle näib, et temast midagi tahetakse (pai näiteks). Aga äkki tõesti? Vaatasin oma murul aelevaid aktiniidiauimas kasse ja helistasin kursakaaslasele. Tahad katset korraldada? Rääkisin, milles point. Kursakaaslane mügises telefonis tükk aega naerda ja ütles siis et ei taha. A mis sulle selle juures nii nalja teeb, tahtsin mina teada. Ta naeris veel kõvemini. "Muide, mul on nüüd neli kassi, mitte kaks nagu vanasti ja ma kujutasin parajasti ette kuidas nad mu õnnelikult kräunudes ära lämmatavad, kuna mul juhtub natuke seda sinu antud jubedat imerohtu käes olema."
Eeh, neli...ka mina oleksin ei öelnud.:)
Aga imerohi on hoopis mesi. Kui suunurka ohatis tükib tekkima, pandagu sinna tilk mett peale ja tülikas tõvehakatis haihtub paari tunniga.

Lament

Väikese Pere moodustas mesinik juuli lõpus. Ühes tarus oli nii kitsaks läinud, et osa mumme ööbis pidevalt õues ja mesinik võttis sealt viis raami mesilastega ning pani eraldi tarru. Mummid hakkasid kenasti tööle ja võtsid uue kodu omaks. Siis oli vaja vaadata, et kas nad on endale hakanud ema tegema (värskest haudmest pannakse hakkama emakupp või mitu). Väiksel Perel oli tervelt 9 emakuppu ja kõik oli väga hästi, kuni...
Peale katuse tagasipanekut tekkis tarusuu ees rüsin. Kõrvaloleva taru mesilased olid tundnud mee lõhna (on ju ka Väiksesel Perel midagi kärgedes) ja tulid seda nüüd ära võtma. Väikse Pere tarusuu oli tavatult kitsas, nii et palju röövleid korraga sisse ei mahtunud ja sissepääsu oli hea sissetungijate eest kaitsta. Sellest hoolimata läks rüsin nii suureks, et mesinik pani taru täitsa kinni ja viis Väikse Pere maja taha. See ei aidanud, röövijad mäletasid, et kusagit siit sai ja lament läks kohe edasi kui tarusuu vähegi jälle lahti tehti. Nüüd ei aidanud muu abinõu kui et Väike Pere pandi auto peale ja viidi 3 km kaugusele suvilasse. Uusi röövleid enam peale ei tulnud ja kaitsjad said tarusse juba sisse murdnud meevargad maha nottida. Keegi ei viinud koju teadet: tulge mee järele, siit saab tasuta! Taru põrand oli laipu täis. Omad ja võõrad segiläbi. Megasüdiks vastuhakkamiseks oli palju põhjust.
Suure lahingu ajal oli Väiksele Perele sündinud oma ema. Ilus suur ja kollane.
Röövimise põhjuseks on mesilaste tugev korjeinstinkt ja kuna aasal, põllul, metsas on massilised õitsengud läbi ning eespool terendab tali, siis korjatakse sealt kus saab. Üritatakse isegi naabertarru röövima minna. Tugevas peres ei pääse sissetungija üle taruläve. Ta tapetakse juba astmelaual ära. Väikestel peredel on vähem turvamehi ja teatud asjaolude kokkusattumusel võib tekkida olukord kus sünnibki ülekohus. Kui mesinik vahele ei astu, tapetakse kõik maha ja viiakse kärjed viimseni tühjaks.