Nädala suursündmus!

Söepõletajad esinesid neljapäeval tervelt tund aega Saku Suurhalli laval!
Oli hea kogemuseks ja oli hea ka reklaamiks...ja samas polnud pillimeestel üldse paha näha ennast suurel tablool musitseerimas kui kaameramees persooniti muusikud ükshaaval välja noppis.:)
Oli võimas, oli ilus. Mina kondasin publiku seas ja tegin pilti.
Aga nüüd aianduse juurde: kuna nädala sees viskas 7 kraadi miinust, siis on aeg gladioolid ja jorjenid üles võtta. Lähen ja teen selle täna ära.

Reede õhtu

Terve nädal olen ise tööle sõitnud. Kolm korda tagasi ka.
Tõusen kell viis ja kaabin kodust minema kell kuus...et teisi hiphoppareid võimalikult vähem teel kohata ja rahulikult kihutamist harjutada. 90 km tunnis on minu meelest rõve kihutamine, aga ma saan aru, et kui peab siis peab ja nii ei jää teistele jalgu jne.
Asja käigus olen õppinud uusi vandesõnu...ja neid ka lobedalt kasutama . See on uskumatu kuidas autostumine inimese ära rikub. Ja veendusin samas imesiva, et ma pole mingi erand.
Uurisin headelt inimestelt, et kuidas nemad alustasid oma esimesi sõite ja kuidas oleks seda kõige lihtsam teha. Sain oma küsitlusele rohkem või vähem vaoshoitud vastuseid. Karmi tõe ütles välja üks noor malbe naisterahvas, kes ise ka alles vahtralehega ringi roolib.
"Kõige lihtsam või? Tahad ma ütlen. Kui sõidad, ole m..n," ütles ta oma õrnal häälel. "Ümberringi ju kõik on. Sa torkad TOHUTULT silma kui sa massist erined. Ja sind lastakse kohe üle."
Kas hakata siin nüüd arutlema sellel teemal, et meil on vist probleem?
Ja selleks on eesti liikluskultuur...või õigemini selle puudumine.
Oeh, ma ei viitsi.
M..n jälle kah olla ei tahaks...
Peab see elu ometi nii keeruline olema.

Vaheldus

Täna oli vahelduse mõttes laiveos pees kinni.

Esmaspäev ja teisipäev olid ühtemoodi

Sõitsin Tallinna Maanteel ja aeglustasin enne silla pealt Saku poole alla keeramist kiiruse 90 pealt maha. Mõlemal korral oli rekka tihedalt pees kinni. Ma ei julenud vaadata kui kaugel ta oli, aga kaitseingel ütles, et 2 meetrit. Kuidas sõita sillalt alla nii, et rekka pees ei ole? Vähe sellest! Näen neid nüüd unes ka. Suured, mürisevad ja hästi valgustatud.

Sügise ja talve vaheline dimensioon

Omamoodi kummaline aeg. Eriti sel aastal. Pikk jahe suvesaba, mis on lasknud õueelul kenasti edasi kesta. Augusti keskpaigaks olid looduses massilised õitsengud lõppenud ja tunne ka vastav, et nojah, et nüüd on selle suvega ühel pool ja nüüd peaks talveurgu pugema.
On meeldiv tõdeda, et see polnud kaugeltki nii.:)
Septembris oli aed veel täies ilus. Puhkes mitu uustulnukat, kes olid aeda toodud just hilise õitseaja pärast (krüsanteem, kukeharjad, päevakübar).
Oktoober oli nii soe, et laskis lausa maastikke ehitada. Tegime kuu ajaga ära suure töö.
Aias massilised kukeharjade ja madalate astrite õitsengud.
Novembri alguses on ikka veel soe, just nagu pealekauba. Võtsime eelmine nädal ka oma õue ette, saagisime küttepuid ja koristasime tormilise suve jooksul ripakile jäänud asju.
Eile oli päev otsa hele päike. Mesilased külastasid tarust 5 meetri kaugusel asuva madala astri puhmikut ja üritasid pisut puisel kõnnakul õitest nektarit leida. Arvan, et päris tühjalt nad lahkuma ei pidanud, sest kui nektar ei eraldugi, siis õietolmu saab ka jaheda ilmaga.
Ja esmaspäeval siis linna riigitööle. Ja autoga sõitma ja. On küll pehmendavaid asjaolusid, aga sellegipoolest on autostumine minu jaoks üks hull tiigrihüpe. See on midagi umbes sellist kus paadunud akrofoobik kraanajuhiks hakkab.:)

Hingede aeg

Hommikul pluss 9.
Öösel täheldasin korra, et vist on tormiks keeranud. Läbi unefiltrite kostis määratlematuid helisid, mis võisid olla misiganes. Tüüneimal hommikul selgus, et tegelikult polnud mingeid torme ega tsunamisid. Härra Tibu oli hoopis roti kinni püüdnud ja sellega vastu rõduakent ping-pongi mänginud, seda rõduvaiba alla toppinud ja noh üldse kõike, mida annab vaese närilise rümbaga veel teha. Ja ise nii õnnelik!
Hommikul rüsisid mõlemad valjude rõõmunurratuste saatel uksest sisse ja kappasid käpapadina saatel kööki kausside juurde. Ega siis rotijaht isu ära rikkunud.:)
Eile sai meie suur objekt valmis. Tohutult meeldiv tegevus on see, mille kohta võib öelda viimne lihv.
Pehme sombune sügisilm, taevani lõhnav männikooremultš, mida me taimede vahele poetame. Inimesed käivad mööda, küsivad nõu, teevad niisama juttu, imetlevad, arutlevad hoolduse üle jne. Ümberringi vilguvad pehmes hämaruses küünlatuled...
Mulle meeldib kalmistul tööd teha. Kui oled selles keskkonnas nii palju viibinud ja asja käigus nii palju kive, mulda ja liiva ühest kohast teise tõstnud, siis hakkab tavainimese kalmistupelgus mingil hetkel murenema ja maha kooruma. Ühtäkki mõistad, et kõik see tabutabade wärk johtub ikka ja jälle kõrvade vahel olevast ja kalmistu ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt veel üks üks loodusmaastik kus on oma taimekooslus ja oma põliselanikud (Metsakalmistul nakitses puuladvus rongaperekond, Pärnamäel kappasid ringi oravad).
Kui inimeste kombed-tavandid kõrvale jätta, siis on kalmistu esmapilgul lihtsalt üks kummaline parkmets, kuhu paljud inimesed tulevad heakorratöid tegema. Tihti, vabatahtlikult ja kindlatel aegadel. Nagu näiteks eile kui oli hingedepäev.
Tagasiteel väisasime puhtalt uudishimust ka taimepoode, et mida taimekaubamajades ka müüakse...näiteks novembri algul? Suurimas olid väga huvitavad vanaroosat värvi kribuõitega ontsiidiumid, mille lõhn meenutas pisut leviisia lõhna kuid oli veidi kõdusem ja hetke kaalusin tõsiselt, et kas meite kapi peal oleks veel ruumi, samas...hind oli ühe aknalaua-orhidee kohta ikka liiga krõbe.
Teises komistasin viali priimula peale. Lavendel kasvab meil nagu loom ja viali priimulat nüüd ei saa ületalve peetud! Häbiasi. Katsetan veelkord. Taim paistis olevat väga tugev ja heas toitumuses. Ja noh, olgem ausad, ta on ikka ebamaiselt ilusa õiega.:)
Ja mitte väheoluline ei ole ka see võileivahind, millega sügisel igasugu põnevaid juurikaid saab osta. Koos priimulaga tuli ka tiarell `Jeepers Creepers`. Tiarellil on kirjud lehed ja teoreetiliselt peaks ta olema üks ilusamaid asju varjupeenras.

Esimene november

Täna on puhas arvutipäev. Kõigi otste kokkutõmbamine. Kalkulatsioonid, jutulõpetused ja muu. Viimaks materjaliseerub Härra Tibu läpaka kaane tagant oma täissuuruseni ja toetab otsmiku tühmil ilmel vastu mu laupa. "T-tead..."
Ma saan aru, et mõni kõnnib siin ringi küll, aga ei ole veel üldsegi lõplikult üles ärganud.:)
"T-tead...oleks jube kena kui sa mulle rõduukse lahti teeksid enne kui ma püksi teen," saab härra Tibu viimaks oma info edastatud. Muidugi me lähme siis imesiva ja ta kaob kuhugi sinna kus kassid tavaliselt kullakambris käivad.
On poolpime ja sombune päev ning kella neljast hakkab vaikselt videvikku vedama. Tere hingedeaeg.