Omamoodi kummaline aeg. Eriti sel aastal. Pikk jahe suvesaba, mis on lasknud õueelul kenasti edasi kesta. Augusti keskpaigaks olid looduses massilised õitsengud lõppenud ja tunne ka vastav, et nojah, et nüüd on selle suvega ühel pool ja nüüd peaks talveurgu pugema.
On meeldiv tõdeda, et see polnud kaugeltki nii.:)
Septembris oli aed veel täies ilus. Puhkes mitu uustulnukat, kes olid aeda toodud just hilise õitseaja pärast (krüsanteem, kukeharjad, päevakübar).
Oktoober oli nii soe, et laskis lausa maastikke ehitada. Tegime kuu ajaga ära suure töö.
Aias massilised kukeharjade ja madalate astrite õitsengud.
Novembri alguses on ikka veel soe, just nagu pealekauba. Võtsime eelmine nädal ka oma õue ette, saagisime küttepuid ja koristasime tormilise suve jooksul ripakile jäänud asju.
Eile oli päev otsa hele päike. Mesilased külastasid tarust 5 meetri kaugusel asuva madala astri puhmikut ja üritasid pisut puisel kõnnakul õitest nektarit leida. Arvan, et päris tühjalt nad lahkuma ei pidanud, sest kui nektar ei eraldugi, siis õietolmu saab ka jaheda ilmaga.
Ja esmaspäeval siis linna riigitööle. Ja autoga sõitma ja. On küll pehmendavaid asjaolusid, aga sellegipoolest on autostumine minu jaoks üks hull tiigrihüpe. See on midagi umbes sellist kus paadunud akrofoobik kraanajuhiks hakkab.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment