Täna ei sulanud öökülmetatu enam ära. Päev läbi särasid "suhkurdatud" kõrred ja muru aias, mis oli iseenesest täitsa ilus, aga ikkagi...
Hak-kab peale. Tulevad tuuled ja toovad tuisud, luiged läinud...heh, need ilmselt vist juba ammugi.:)
Kuna mu isikulik äratuskell on suhteliselt varase kellaaja peale keeratud, siis ärkasin täna pühapäeva hommiku jaoks pehmelt öeldes absurdsel ajal. Kuu paistis kaledasti põrandale ja üldse, ilus oli. Läksin ja lugesin köögis tunnikese iirimaigulist mütofantasy`d ja kobisin uuesti magama. Ikkagi pühapäev.
Paraku aga ei tulnud sellest midagi välja, sest unise peaga olin ma kuupaistest sisse lasknud kaks karvikut, kes toas tuld nähes vastu verandaakent hakkasid hüppama. Viisakalt seestati ülivarajane hommikueine ja isegi ei kakeldud. Paraku jäi mu teine uni lühikeseks, sest Härra Tibu tahtis veel konservi ja otsustas meid üles ajada. Täpselt nagu ühes kassimultikas, sõtkus seljas, nurrus kõrva ja kui mitte miski ei aidanud, siis läks diivanilaua peale ja hakkas asju maha kukutama. Urrh...
Kuidas VÕIB ühel NII taktitundelisel kassimaadamil olla NII taktitundetu poeg?
Kevadeni on kolm ja pool kuud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment