Esmaspäeval tuli isegi midagi lumetaolist, mis kohe häbelikult ära sulas. Edasi on olnud head soojad ilmad. Täna 2,5 plussis.
Tööl läheb aeg väga kiiresti. Olen üleni sukeldunud liiva, savi, kivimite (pinnased on peaaegu sama huvitavad kui taimed), keeruliste aparaatide ja valemite maailma. Rituaalide rägastik, väga palju toredaid preestrinnalikke toiminguid, mida tuleb sooritada kindlal moel ja kindla reeglistiku järgi. Ja siis saab ARVU, mis on väärtuslik. See pannakse valemisse ja teimimine on sooritatud. Selles ametis on arvuti väga palju abiks. Praegu on jäänud vaid katse füüsiline pool. Mõelda vaid, et varem tehti ka kõik need metsikud arvutused käsitsi....võibolla isegi arvelaua või lükatiga ja joonestati graafikud millimeeterpaberile...uhhbrr.
Eile hommikul hakkasin parajasti oma töökoha hoovi keerama, suund oli sees, alustasin pööret kui üks auto minust vasakult mööda üritas minna. Panin nii järsku pidurit, et mootor suri välja. Tema muidugi kadus minema, aga mul oli paras võdja mitu tundi sees, sest mingi 5 cm jäi kolakast puudu. Ma arvan, et ma sõidaksin päris hea meelega ja see ei oleks nii hirmutav kui ei peaks teid jagama igasugu kamikadzedega kes arvavad, et nad on väga head juhid, aga tegelikult ei ole seda. Ma pean kogu aeg valmis olema, et keegi "väle, tark ja osav" mul teel ei seisa, ette ei keera või kahe meetri pikivahega pees ei sõida. Mille eest!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment