Hingede aeg

Hommikul pluss 9.
Öösel täheldasin korra, et vist on tormiks keeranud. Läbi unefiltrite kostis määratlematuid helisid, mis võisid olla misiganes. Tüüneimal hommikul selgus, et tegelikult polnud mingeid torme ega tsunamisid. Härra Tibu oli hoopis roti kinni püüdnud ja sellega vastu rõduakent ping-pongi mänginud, seda rõduvaiba alla toppinud ja noh üldse kõike, mida annab vaese närilise rümbaga veel teha. Ja ise nii õnnelik!
Hommikul rüsisid mõlemad valjude rõõmunurratuste saatel uksest sisse ja kappasid käpapadina saatel kööki kausside juurde. Ega siis rotijaht isu ära rikkunud.:)
Eile sai meie suur objekt valmis. Tohutult meeldiv tegevus on see, mille kohta võib öelda viimne lihv.
Pehme sombune sügisilm, taevani lõhnav männikooremultš, mida me taimede vahele poetame. Inimesed käivad mööda, küsivad nõu, teevad niisama juttu, imetlevad, arutlevad hoolduse üle jne. Ümberringi vilguvad pehmes hämaruses küünlatuled...
Mulle meeldib kalmistul tööd teha. Kui oled selles keskkonnas nii palju viibinud ja asja käigus nii palju kive, mulda ja liiva ühest kohast teise tõstnud, siis hakkab tavainimese kalmistupelgus mingil hetkel murenema ja maha kooruma. Ühtäkki mõistad, et kõik see tabutabade wärk johtub ikka ja jälle kõrvade vahel olevast ja kalmistu ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt veel üks üks loodusmaastik kus on oma taimekooslus ja oma põliselanikud (Metsakalmistul nakitses puuladvus rongaperekond, Pärnamäel kappasid ringi oravad).
Kui inimeste kombed-tavandid kõrvale jätta, siis on kalmistu esmapilgul lihtsalt üks kummaline parkmets, kuhu paljud inimesed tulevad heakorratöid tegema. Tihti, vabatahtlikult ja kindlatel aegadel. Nagu näiteks eile kui oli hingedepäev.
Tagasiteel väisasime puhtalt uudishimust ka taimepoode, et mida taimekaubamajades ka müüakse...näiteks novembri algul? Suurimas olid väga huvitavad vanaroosat värvi kribuõitega ontsiidiumid, mille lõhn meenutas pisut leviisia lõhna kuid oli veidi kõdusem ja hetke kaalusin tõsiselt, et kas meite kapi peal oleks veel ruumi, samas...hind oli ühe aknalaua-orhidee kohta ikka liiga krõbe.
Teises komistasin viali priimula peale. Lavendel kasvab meil nagu loom ja viali priimulat nüüd ei saa ületalve peetud! Häbiasi. Katsetan veelkord. Taim paistis olevat väga tugev ja heas toitumuses. Ja noh, olgem ausad, ta on ikka ebamaiselt ilusa õiega.:)
Ja mitte väheoluline ei ole ka see võileivahind, millega sügisel igasugu põnevaid juurikaid saab osta. Koos priimulaga tuli ka tiarell `Jeepers Creepers`. Tiarellil on kirjud lehed ja teoreetiliselt peaks ta olema üks ilusamaid asju varjupeenras.