Liisukesel oli eile sünna ja väike hubane õhtupoolik Lapse juures külas oli tore vaheldus.
Lapselaps armastab abstraktset kunsti. Ei mingeid pallikesi ega kriipsujukusid. Liisuke varjutab punase värvipliiatsiga ühe koha paberil ära ja teatab särasilmi, et see on mamma. Siis varjutab teise koha ja ütleb, et see on issi. Kaheaastase kohta on Liisul juttu juba palju. "Näe, vaata, õues on juba pime." oli üks pikemaid lauseid.
Talvekummid said üleeile alla, sest mine tea...ilm võib talveks keerata poole päeva pealt. Hetkel on väljas neli kraadi sooja ja see tähendab, et ma ei pea autoaknaid jääst puhastama.
Arengut on tunda, aga endiselt langen verest ära kui teel ootamatu situatsiooniga kohtun.
Minu tippkolehetked: sillal hoo maha pidurdamine (rekka tagumikus), et siirduda pikendusrajale (allamäge, väga lühike ja kitsas teelõik sillal enne järsku kurvi), hommikul pimedas seisab poolest kerest keset teed auto, mis tahab kõrvalteelt välja sõita...ma ei usu oma silmi, aga tõesti jääb ta nina mu teele, seisab jumala külmalt, hea, et keegi vastu ei tule, tõmban vastassuunavööndisse ja möödun sellest lollakast, suunda anda pole mul küll enam aega. Kui sõjaväelisi käske jagavat kaitseinglit kõrval ei oleks, siis ma ei tea...võibolla oleksin talle isegi otsa kõmatanud, sest ta seisab äärmiselt absurdselt seal kus ei tohiks kunagi mitte midagi peale põtrade ja metssigade seista, siis täispäike silmaprakku kititud olekus Jüri ringile sõit...mitte midagi ei näe, pimesi sõita ei julge, võtan hoo maha, sest ma ei näe isegi seda kus ring asub, Jüri poolt ringile keeranud rekka varjab paariks viivuks päikese ja ma saan oma selja taha kogunenud vihaste sohvrite ees ringile vurtsatada, oi, kuidas ma ei salli Jüri ringi!.
Hommikul vara on teel vähe sõitjaid ja mõned lõigud teekonnast on muutunud isegi talutavaks. Ma poleks arvanud, et mulle meeldib pimedas sõita. Võibolla see on sellepärast, et siis pole niiväga näha kui ma peale mõnda äpakat punastan.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment