Hommikul neli kraadi sooja. Käisime eile pimedas koera tuulutamas. Kellaaeg oli mõistlik, natuke üle nelja, aga ilm keerab lihtsalt nii vara juba pimedaks.
Tallinna maanteel võib olla tore sõita (mis ma nüüd ometigi ütlesin!:) kevadel ilusa ilmaga, kuid pimedas rekkade vahel vingerdada on üsna jube. Nad sõidavad ilmselt öö läbi. Nad on kohutavalt hästi valgustatud ja pimestavad sellevõrra ka rohkem. Peale kahte rekkadega seotud rasket õnnetust sellel teel teistega ühe nädala piires otsustasime proovida linnamarsruuti. Uskumatu, aga Männiku kaudu tundus minek nii hea ja turvaline. Nii vara hommikul on linn meeldivalt tühi ja kui ära tulen, ei ole liiklusvooge ka veel kuigi märgatavalt. "Takistusriba" ümberehitataval Järvevana teel on nõme kuid läbitav, lihtsalt harjuda, harjuda. Minu suurimaks komistuskiviks on pabin. On ameteid, kus pabin rikub kõik ära, näiteks alpinist, köietantsija, lõvitaltsutaja...autojuht. Rahulikuks nagu kala muutun ma alles peale Männiku Selverit. Haagin sõrmed roolist lahti ja toetun seljaga vastu seljatuge. Peaaegu kodus.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment