Kassi pesa

Kuna paks kass tugitoolis enam keras magama ei mahu, siis andis Muri meile väga otseselt mõista, et vaja on uut pesa ja vihjas, et see võiks asuda raadiokõlarite ja teleka kõrval nurgas. Pesa tegime talle küll, aga mitte teleka kõrvale. Tobe orav vaatas uru üle ja ajas oma jonni, et võiks ikka olla teleka kõrval, sest see on nii tore koht. Urg jäi siiski tooli alla, sest nõnda head kehakeele oskajad me pole nagu Muri. Muidu oleksime talle selgeks teinud, et ta on loll kass ja kõlarite kõrval olev koht ei sobi tundliku kuulmisega loomale. Ning me ei taha, et ta näiteks mõne kõvema heli puhul pungis silmadega pesast välja viskub ja MAUUUU! ütleb, nagu juba varem juhtunud on. Me ei saa ju Superstaari saadet ometi sosinal kuulama hakata.
Tobe orav kuulas jutu ilusti ära, aga magas protesti märgiks terve õhtu vaibal keset tuba. Uude pessa ei läinud rohkem kui uudistama. Äkki peaks tõesti kaaluma seda telekalähedast krunti? Kass ju tahab.:)
Taas on täna üks imeilusaid hommikuid. Sel sügisel on neid nii vähe olnud, et viimane kui üks väärivad kirjasõnal mällu talletamist. Terve aed on küll härmas ja õues on 7,6 miinust, aga eks ole heledal valguselgi oma hind. Tahad soojakraade, kannata kaamost ja vaata vihmapilvi.
Koolivaheaeg on läbi ja minu töödenimekiri sai küll osaliselt täidetud, kuid täies mahus mitte. Üheks takistuseks oli Tume torn, mille ka läbi sain. Pean tunnistama, et lugesin peaaegu terve laupäeva. Viimast osa libistasin juba diagonaalis, sest rohkem see teos mind köita ei suutnud. Üldkokkuvõttes poleks vaja olnud neid viite paksu raamatut, vaid tolle üsna hea süzeega ulmeloo, mis käesoleval juhul tuli välja otsida kõigi nende lõputute kirjalike haigete unenägude ja nägemuste seast, oleks saanud mahutada ÜHTE mitte eriti paksu raamatusse. Ja nüüd pessu ja tööle, sest on esmaspäev.:)