Rõduukse tagant kostis täna hommikul väärikas ja selge NÄUUU! Poku laskis Muri sisse. Loodus on teatavasti mitmekesine ja kui lased kassi sisse, siis pead arvestama, et koos temaga võivad tulla ka puugid, kirbud...ja hiir. "Hiir toas (mees üle parda, tulekahju)!!!", karjatasin ma nii kõvasti, et kõik, nagu soolasambad, vahtima jäid ja hiir diivani alla vupsas.
Muri oli selle hiire (äärmiselt elusa) meie jaoks tuppa maha pannud (tõi karjale süüa)ja muu teda enam ei huvitanud. Nüüd tahtis ta oma toidukausi juurde ja juriidiliselt oli kõik korrektne.
Aga meil oli HIIR TOAS!
Härra Tibu võttis olukorra oma kontrolli alla. "Kuulge, miks te diivanit kahe jala peale upitate? Misasi teil siin...MIDA???!!!" ja saak oli ühe hüppega käes.
Oli äärmiset rahuldust pakkuv näha, et Tibu "küüned olid TÄIESTI oma poole" ja me ei pidanud oma imeliku kingiga enam edasi jamama. Kadeda jõrinaga jooksis kass ukse juurde ja küsis õue. Et oma saaki rahus nosima minna.
Kui kõik jälle rahulik oli, pidasime pikalt aru, et kuidas saab kas täiesti selgelt öelda NÄUUU! kui suu on hiirt täis. "Äkki ütles ühe suunurgaga," arvas Pokumees.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Eh-ee! Mul praegu sama probleem, ainult et hiir on täies elujõus kuskil köögikapi taga, kassil homme lõbus koju jääda, kui kõik tööle-kooli läheme :)
ReplyDeleteTal see komme, et hüppab ise ukse lahti ja tassib pidevalt hiiri tuppa, ei jõua alati jälgida, kas tuleb saagiga või ilma. Täna hommikul siis nägin kui tuli, lõikasin just kaltsu vaiba jaoks, suur hunnik ribasid oli põrandal maas, mis hiirele justkui loodud peidupaigaks.
Huvitav jah, kuidas kassid samal ajal, kui hiir suus on, kräunuda saavad? meie oma kutsub ka alati publikut kohale :)