Tähetolm

Üle hulga aja üks väga kaunis suurte inimeste muinasjutt. Nälg oli küll viimased tunnid vihjanud võileibadele külmkapis, aga täiesti asjata - sellest raamatust lihtsalt polnud võimalik ennast enne lahti imeda kui lugu läbi sai. Isegi kööki süüa otsima tuiates olin paksult "tähetolmuga" koos. Niuks, et ikka NII ilusaid raamatuid kirjutatakse!
Aga muidu on tüüpiline hilissügis pimedate akende taga huilgava kõleda tuule ja poolkülmunud vihma plekise tärinaga akendel. Õues lükkab tuul motikaid ümber ja lauatelefonist tuleb ühenduse saamise asemel Vikerraadiot, ilmselt on torm raadiokaablid telefonikaablitega nii sõlme ajanud, et pole väga vahet kust ja mida.
Järgmine suvi terendab alles väga pika ja väga lumise koridori kaugeimas otsas.
Võib muidugi juhtuda imesid eriti soojade ilmade näol, mis laseksid sooritada veel mõned sööstud peenardele, aga muidu peaks olema selle suve aiandusega ühel pool.
Ahjaa, nartsisse istutades näis mulle, et sibulakotis võib olla rohkem kui üks sort. Mul oli õigus, on vähemalt viis sorti neid kõige lihtsamaid. Oivaline, sest vanad sordid on vastupidavad. Istutad ja nad jäävad. Hollandi päritolu tulbid ja nartsissid kipuvad ära hääbuma.
Aias sigatseb mingi näriline. Ei teagi kas mutt või mügri. Loodan väga, et ta ükskord kinni püütakse ja meile "söögiks" tuuakse. Tahaks kohe pikalt-pikalt otsa vaadata sellele, kes mu noored kipslilled segi tuhnis ja hostade peenrasse metrood rajab.