Teisipäev

Eilne ilm oli ilus ainult kuni eelmise sissekande viimase lauseni. Umbes sel ajal hakkas vaikselt sadama. Õnneks nii vaikselt, et rohimist ei seganud ja peenrapõhja rajamist ka mitte. Täna lõikasin ülejäänud pealsed ja heakorrastasin lõviosa istutusaladest. Asja käigus ilmnes üllatusi: liblikja kannikese külmast klaasjate lehtede all (igihaljas ta ilmselgelt ei ole) leidsin elujõuliste varte otsas õienupud. Veel üks talikannike või on pikk sügis lihtsalt pea segamini ajanud? Sama nähtus (kõhklevad õienupud)vaatas vastu valge kannikese puhmikus. Nüüd on selge, et tegemist ei ole lõhnava kannikese valgeõielise sordiga nagu seni arvanud olin. Lõhnav kannike õitseb hetkel mõnuga ja tema lehed pakast ei karda. Valgeõielise kannikese osas olen nüüd üsna nõutu, sest kui ta oleks lõhnav kannike `Alba`, siis ta õitseks juba septembrist saadik.
Üheksavägine õitses täies elujõus. Umbes nii nagu külma polekski olnud.
Krüsanteemid lõikasin maha, sest külmadega oli kasv peatunud ja ega lõdisev lill enam õitsema hakata ei jõua.
Madalad astrid lubavad endiselt õienuppe avada, roosal oli mõni lausa poolel poikvel, no näis.
Kassid tilpasid ka õues ringi ja tegid tiaatrit. Ei saanudki aru kas koerale, mulle või lihtsalt lustist. Maadlusmatš koerakuudi katusel ajas Morgani täiesti endast välja. Kaklus käib suisa nina all, aga vahele minna ei saa!:)
Sass tüdis maadlusest ja leidis uue meelelahutuse akrobaatika näol. Rohiva inimese kukil on ju igavesti lahe kitse hüpata ja ilunumbritest tüdinuna sai aedniku turjal mõnusasti lesida...kui ta, sunnik, ainult nii palju ei rähkleks. Aeg-ajalt pidi Sass nurrulöömise katkestama ja küüntega jopest krabama, et mitte maha kukkuda. Varsti tõusis aednik püsti, et täis ämber komposti viia. Ega siis kass maha ei kukkunud. Hetke turjal rippunud, leidsid ka tagajalad tuge, ratsanik ronis õlale ja sättis ennast armastavalt "kraeks". Ok, rääkisid pehmeks.:) Läksime tuppa ja karvikud said oma konserviportsu kätte.