Nonii!:)... kena valge talvepäev, just paras vaibamaterjali kokku panemiseks. See näeb välja umbes sedasi, et sobiv värvisegu kaltsukeradest saab värvide järgi ritta pandud, sealt võetakse järjest 1-3 meetriseid juppe ja kinnitatakse nööpnõeltega üksteise külge. Pärast saab need õmblusmasinaga kokku õmmeldud. Edasi on juba hea lihtne see valmismaterjal süstikute peale vändata ja sealt tulevad siuksed sigrimigrised vaibad. Vaja pärast ainult "kokku lüüa".
Sättisin "labori" valmis. Panin kaltsukerad põrandale ritta ja kolm nööpnõelu täis topitud nõelapatja diivanile. Härra Tibu vaatas mu askeldamist ilmetuks treenitud pokkerinäoga pealt. Ta istus väga ilusasti diivanilaual ja tema olekust ei paistnud mu varanduse vastu välja "mitte vähimatki huvi". (No keda me lollitame, tiburull.:)
Diivanilaua peale ronitakse siis kui on vaja paremat vaatenurka, põranda pealt ju kõike ei näe. Ja kui paremat vaatenurka on vaja, siis see asi ikka huvitab küll ja mitte vähe.
Härra Tibu täheldas, et ma valvan oma kraami hoolega, pani silmad kinni ja lõdvestus. Keradega kakelda täna ei õnnestu, kamin miilas, soojus valgus toas laiali...
Aga hilisemaks ma valmis ei olnud.
Mingil ajal "imbus" kassiisand mu selja taha diivanile magama, nahistas seal veidi ja jäi vakka.
Kui ma diivanilt uut nõelapatja küünitusin võtma, oli AHHAA! efekt terav. Härra Tibu oli kõik kolm nõelapatja "ära tapnud", see tähendab, kahjutuks teinud. Nööpnöelad (kõik, mitusada) vedelesid mööda diivanit laiali ja väike tõbras oli neil ka juba olümpiavõitja ilmel (loorberid jne) uinuda jõudnud. Korjasin mis ma korjasin...
Nii. Kui keegi nüüd endale mingi salanõela peffa istub...ja katsu seletada, et pole süüdi, kass tegi.:D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Oh küll Sa oled usin kui kaltsuvaiba materjali niimoodi ette valmistad, mina võtan lihtsalt kudumise käigus kastist järgmise kera... :)
ReplyDeleteAppiiiiiii, vot sellist trikki mu kass veel teinud pole. Aga noh, ma saan ise heade trikkidega hakkama - eile, näiteks, hakkasin mantlist poolmantlit tuunima ja ei suvatsenud üldse vaadata-mõelda, mis seal mantli sees on. No ja kui suled juba lendasid, siis ma lõikasin ikkagi jonnakalt kogu allserva lõpuni ära. :P Lumi väljas, siis olgu lumi sees ka, onju.
ReplyDeleteNoojah, ükshaaval on ta neid nokkinud küll, et me tast välja teeks jne, aga see nõelahunnik oli puhtalt käkk. Ta nägi, et kerade kallale pulgestama ei lasta ja siis selja taga, ni midagiGI, et saaks teha.:)
ReplyDeleteSeal on see Wärk ka, et kui neil midagi väljaulatuvat vurru ette jääb, siis nad üritavad selle maha närida (puuork, pappkasti äär) või siis välja tõmmata ja ohutult vertikaalseks muuta, nagu need nõeladki. Aga see käis väga vaikselt, nii et ta siiski teadis, et sigatseb.
Neljandik, see on pika peale kuidagi sedasi kujunenud. Mingil ajal tüdinesin triipudest ikka väga ära ja nüüd segan värve. Väikseid juppe kasutades saab lahti ka mõttetutest värvidest, kaotades nad muu sigri-migri sisse ära, või siis saab ca kümne igava värviga manipuleerides ja erkusid träpse vahele pistes huvitava pinna. Pealegi, kui materjal valmis, siis pole vaja nii palju telgede taga olla. Materjali saab kokku panna teleka ees jne. Siis on pärast ainult kokkulöömise vaev.
ReplyDeleteNo on ikka tegelased!
ReplyDelete:D No peaasi, et ta pooli nõelu ise pintsli ei pistnud
ReplyDeletenojah :D kassid on võrratud :D aga nööpnõelad saad magnetiga kätte :D
ReplyDeleteTahaks neid vaipu nähaaa :)
ReplyDeleteMa tahaksin ka vaipu näha!
ReplyDeleteLuban, et hakkan vaibapilte panema kui mõni valmis saab.
ReplyDelete