Lumene memuaar

Eile sadas lund. (Mis ei ole viimastel päevadel iseenesest mingi uudis.) Aga kuidagi silmatorkavalt õrnalt ja õhuliselt...udupehmelt. Täna hommikul katlamajasse kõmpides nägin mismoodi siis sadanud oli. Nojah, eks terve öö langes seda erilist...ma ei teagi täpselt kuidas (igatahes stiili "plirts-plärts!"  vastand) ja hommikuks oli kogu tuuletu maailm kaetud vaikiva õhulise lumerüüga, mille pakane ka parajalt krõpsuks küpsetanud. Tasakaal...kuid MISSUGUNE tasakaal! puude tüved olid kaetud pisikeste lumemoodustistega, rippuval siledal ehituskilest kuurikardinal olid lumevoored ja rääkimata siis veel rõhtsatest pindadest...
Tuli meelde üks tosina aasta tagune lugu.
Oli väga külm pühapäev mingis veebruaris. Päike käis juba uhke kaarega, kuid mets oli väga-väga lumine ja haudvaikne. Olime üürihobustega Aegviidu metsas. Tallis loeti meile sõnad peale, et selle pakasega loomakesi lõõtsutama joosta ei tohi ja kui üldse metsa minna tahate, siis ainult sörki ja sammu. Nõme oli linna tagasi ka minna ja nõnda me siis läksimegi ainult sörki ja sammu, enamasti ikka sörki, aga külm hakkas sellegipoolest ligi tikkuma.
Traktor oli kõik tee kenasti lahti ajanud ja pakane plaksus metsas, kuid  matk oli seekord igavavõitu. Päike vilkus ka kuskil kaugel ja meid ta laande soojendama ei ulatanud.
Siis avanes metsas lai siht elektriliinidega...
... ja see oli korraga nagu päikesetee, just päevaratta paistmise suunas. Nii palju valgust! Keerasime suurelt teelt ära liinide alla ja ratsutasime otse päikesesse (nagu läänes:). Kabjad tegid läbi lumekooriku lõikudes krouh-krouh! ja lumine mets nagu valge müür kahel pool seda...hmh...päikserada. Siis hakkas juhtuma ime. Meie kõrval kahel pool varises puudelt lumi valge kardinana peeneks jäiseks tolmuks. Eespool oli mets endiselt nagu jäine müür, aga sedamööda kuidas loomad liikusid, kahises ka lumepihulaviin kahel pool meid metsa alla. Lumi oli  puudel nii tasakaalus, et hobuste lumes kulgemise heli pani selle varisema. Nautisime seda lumekardinateed kuni sihti jätkus, no see sädeles ju langedes kõik päikse käes ja...Mõtlesime ka selle välja, et miks see fenomen alles seal sihil avaldus - sest suurel teel oli traktor juba kogu lume maha põristanud.
Aga kõige eest tuleb maksta. Sõrmed võis küll hobuse ja sadula vahele sooja panna, kuid varbad sai külm selle aja sees kätte kui me kohalikku looduskinu imetlesime. Fui! Isegi meenutada on valus kuidas see kõik jälle üles sulas.:)