Algab iiriste ajastu. Eelmisel nädalal avanesid esimesed (tundmatu helesinine, üks eriti roosa nimetu, Blue Shimmer ning leedid Castanie ja Charmour), nüüd on järg ülejäänute käes. Aednikku ootavad ees huvitavad päevad, sest on tõenäoline, et iiriseväljal avaneb vanade lemmikute hulgas ka mõni uus nägu. Muidu on sigatöine. Küttevarumise tegevused on kõik lihtsalt nii energiamahukad, et peale järjekordset "puupäeva" järgneb unenägudeta ärakukkumine hommikuni.
Istutan jätkuvalt ükshaaval TTTTT ürituse sõidult toodud seitset taime maha, ruumi jälle oleks, aga aega pole olnud. Pooled on ikka veel potis.
Viimasel rohimisel selgus ülimaks rõõmuks, et trompetparadiisea on ikka täitsa olemas ja kollane parukliilia ka. Kaotsi läinud pskemi lauk ja raagus nutipõõsas andsid endast samuti elumärki.
Suur hõbedane imeohakas tagaaias on kahemeetriseks sirgunud ning näeb ülitore välja. See, minu väike veidrus...
Taime kinkija ütles sügisel küll, et mõtle hoolega järgi, kas sa ikka tahad teda, ta kasvab suureks. Aga hõbeda vastu on mul alati nõrkus olnud.:) Nüüd siis kõrgub - suur, ilus ja hõbedane. Korjan vaikselt peenrast neid taimi ära kellele ta nädala jooksul peale jõuab istuda ja käin ülepäeva imetlemas kuidas ta tagaaias godzillatab. Tahtsin õienuppe ka pildistada, aga ei ulatanud...
Aga oma väikseid veidrusi on nii mõnelgi::) Härra Tibu kujundmagamine. "Ämbritigu".
Avastasin sel suvel aias veel ühe uue lemmiku - tatari keelikliilia. Kuuskede taustal sinetasid hispaania ebahüatsindid ja Leichtlini preerialiiliad, kuid nädala lõpupoole lisandus vaatesse kolmas taevassinine laik. Pilti teha ei jõudnudki, sest vihm ja tuul tegid kergelt murduvate lopsakate lilledega üks-null. Paar vart jäi ka püsti, kuid värvilaigu mõõtu nad enam välja ei anna. Tõin murdunud varred vaasi edasi sinama ja loodan, et sibulad jäävad ellu...Sellel lillel on peale võrratu värvi ka väga sümpaatne aroom ja ta puhkeb õitsele siis kui hispaania ebahüatsint just lõpetamas on. Vaate seisukohalt täiesti ootamatult väga väärtuslikuks osutunud isend. Tema näeb välja nii:
Jugapuu all tõstavad pead kaks kauni kuldkinga vart. Põnev mis värvi nad võiksid olla?
Kogu aias lokkab ülim lopsakus. Ka umbrohu osas. Saadan täna oma parema mina aeda rohima.
Veel mõned pildid. Vihmast märja habemega roosa nimetu iiris.
Charmour
Kastanie
Alberti kuslapuu õitseb nagu hull. Väga armas minipõõsas.:)
Küsimus dendroloogidele, mis põõsaga võiks olla tegu?
Pürenee ramonda on peale pikka punnimist kasvukoha viisipäraseks tunnistanud.
Aia kõige ilusam kullerkupp -
Trollius macropetalus
Kurekell `Black Barlow`
Harilik harfiõis täies ilus
hm, väga huvitava õiega tanaka :D ja ma ikka ei saa aru kus kogu see ilu sul seal on :D ohakas on võimas, pead õite imetlemiseks 3 pulgaga redeli soetama
ReplyDeleteSee keelikliilia on lihtsalt võrratu!
ReplyDeleteIlu on vaataja silmades:)...aga kui ma nüüd su jutu peale googeldasin, siis hakkasin nimes küll kahtlema. Tanaka õis ei ole tõepoolest roosa. Põõsas on tehtud Botaia pistoksast ja kuna ta varem õitsenud ei ole, siis lehtede järgi sai oletatud, et võib Tanaka olla. Automaatselt on üles kerkinud küsimus, mis põõsas see siis on?
ReplyDeleteRaske hoobilt öelda, mis mulle kõige rohkem meeldib:) kujundmagamine või väike hõbedane veidrus. Lahe on ta küll ja ma saan aru, et põnev ka, kui kõrgele lõpuks kasub.
ReplyDeletePõõsast ära ei tunne, õie pärast just. Ilus. :)
Sellist tigu hoiaks küll !
ReplyDeleteBot. aia pistoksa emataime nime saab ehk aias aednike abil yle täpsustada, kui pole väga pikk tee.
ReplyDeleteSinu jutte on tore lugeda. Tänane sõnaavastus on "kujundmagamine" :D
Ilma kõrgete taimedeta oleks aed justkui... lame. Kõrge ohakas jt taevassetahtjad lisavad just seda ruumimomenti. Ilus.
Terv, Kaaren.
See imeohakas on superlahe!
ReplyDeleteMa olen keelikliiliat mitu korda proovinud pärast seda kui ta ükskord väga uhkelt õitses. Paraku ei taha ta siin aias püsima jääda.
ReplyDelete