Sügaval tundmatus Lõunas.

Kuidas algavad tavaliselt taimereisid? Hästi tüüpiline - jõin hommikukohvi ära, toppisin pagasniku taimi täis ja sõitsin varavalges Milda juurde.
Milda aed oli vahepeal jälle muutunud. Uus ilus kuur ja peenarde teisenenud mustrid. Kasvuhoones kasvasid punased maasikad. Lihtsalt.
Aga Lõunas oli soe. Mitte nii, nagu meil, siin, Põhjas. Kõik taimed olid nädalajagu arengus ees.
Kiskjasiili maastikud olid samuti tundmatuseni muutunud. Tegelikult vist ongi nii, et enamuse aednike aias käibki kogu aeg "totaalne muutumise eri" ja kui aasta pärast jälle lähed, siis ainult imesta.:)
Kuna kõigil on kodus maha istutamata pottide virnad, siis püüdsime targu taimepoodidest mööda hiilida ja ka külas olles mitte hamsterdada (tegelikult, kui kristalselt aus olla, siis Tiia juures korraks murdusin, see kurereha oli nii võrratult ühtlane kerakujuline puhmik, et ma ei hoolinud isegi sellest, et tal nime pole, rääkimata õite värvist), aga sellest ei tahtnud ma rääkida.:)
Tagatalu maastikud olid palju suuremad kui keegi uneski oleks osanud näha. Näiteks sobiks üks peenar mis oli mahukam kui kogu minu aed. Ja selliseid oli mitmeid. Lisaks veel dendropark, kiviktaimla. Kõike seda rohida ja korras hoida...
Ja kui mõtlema hakata, siis on suur aed nagu botaanikaaed, ning püüda seda kirjeldada, ohoo...Püüda kirjeldada Louvre`i? Hoomata iga üksikut selles. Läheb raskeks.:)
Aga läbi kitsama vaateprisma: Nägin mitut taime, mis eraldi kontekstist välja võetuna imetlema kutsusid ja pahviks võtsid. Tegelikult oli neid palju, aga kuna mul selleteemalise raamatu kirjutamine hetkel plaanis ei ole, siis näiteks vaid mõned: üks oli mägi-koldrohi, teine üks tundmatu pisike lauk, roomavate nelkide padjad olid võrratud, hosta `Liberty` säras üle aia (erilist õnnetunnet tekitas teadmine, et ka minu noorest Libertyst saab kunagi selline:) , must kuusk `Aurea` oli täiesti absoluutselt eriline, kiviktaimla kõrged kukeharjad olid imelised, ühtlased ja veatud ning sulasid kivise maastiku rütmi koos teiste tuntud ja tundmatute (näiteks kaktused) liikide ja sortidega, pikaokkalise viirpuu sort jäädvustus igaveseks silma sarvkestale huvitavate korrapäraselt sinka-vonkaliste okste, kompaktse põõsakuju ja mõrtsukalike okastega, aga seltskondlikus osas ei olnud ma ei just karbi kõige kirkam kriit. Kuna olin õhtul kassid tuppa unustanud ning need põrsad tahtsid eri aegadel süüa, välja ja mängida, siis olin öösel vähe maganud ja laug kippus vahepeal üsna raskeks minema.
Aga tööd me tegime ikka ka. Meie ekipaaž valis endale tandriks rohtunud taimeplatsi ja me "kündsime" selle mitme peale lõpuks isegi üles. Orasheina tagaajamine nii raskes savimullas oli täitsa omaette elamus. Momendil oli muld niiske, aga kui läbi peaks kuivama, siis on vist kivikõva. Iga hargitäis kaalus tonni ja kui oled kogu aeg liivmulda kühveldanud, siis ei oska ettegi kujutada, et on olemas ka teistsuguseid muldi.
Teised tegid kivitöid, istutasid, võtsid üles, panid tagasi ja potistasid.
Oli sisukas ja mõnus laupäev. Tore oli internetinimedega ka nägupidi tuttavaks saada. Põhjalased tänavad hea seltskonna, vastuvõtu, aiaekskursiooni ja talgusupi eest.:)
Koduteel sattusime Tiia aeda. See oli pisike hubane pool- ja täisvarjuline aed, kus kasvasid kolm hiiglaslikku puispojengi (ma ei teadnud, et need nii võrratult lõhnavad:), mitu kaelus-vaigulille, mitmeid huvitavaid varjutaimi alates varvas-adiantumist ja lõpetades kõikvõimalike sinililledega, maitse ja lõhnataimed ning imeline mini-päevaliilia puhmik, mis oli täies õies.
Jana aed Põltsamaal oli ka pisike, kuid hoopis teises stiilis - päikseküllane, jugapuuhekiga (värd-jugapuu), ideaalmuruga, väikeste läbimõeldud istutusaladega ning aias oli kollase männi poeg ja veel üks suur mänd, kelle nimi mul kõrvust mööda libises.  Need mõlemad olid igatahes vägaväga pikkade okastega.