Eks ta ole. Põhjamaalase möödapääsmatu viun päikese järele, sest kui seni veel ehk vastu pidas, siis nüüd on aeg. See on see kui unenägudesse ilmub õitsvate kivirike välju, kevadisi koerapoegi ja ükssarvikuid ning igahommikune rõõm algavast päevast on kahanenud vaid üheks mõtteks - pagana hea ikka, et lumi veel maha pole tulnud.
Hiljuti sai läbi futulandi kuues suvi. Selles mõttes siis, et enamus huvi pakkunud sibullilli, põõsaid ja püsikuid on ära katsetatud. Mõned on pidama jäänud ja lemmikuks saanud, mõned on edasi läinud.
Asja käigus on igal suvel selgunud ühte ja teist, mis teebki iluaianduse nii huvitavaks harrastuseks - kogu aeg saad midagi teada, õpid midagi juurde ehk siis aianduse võib südamerahuga nimetada elukestvaks õppeks.:)
See selleks...
Kui minu juurde tuleks nõu küsima keegi, kellel poleks aega, tahtnist ja huvi kirglikuks aednikuks hakata, kuid kes tahaks endale sellist aeda, mis igal aastaajal kerge vaevaga enam-vähem vinks-vonks oleks ja kus ka midagi vaadata oleks, siis ma soovitaks talle teokindlaid hostasid, helmikpööriseid, kõrrelisi, kukeharju, okaspuid...ja kõik. Jah, ma tean, see kõlab umbes sama veidralt, kui vana kokott soovitaks kellelgi kloostrisse elama minna.:)
Tegelik elu on loomulikult palju pöörasem, kreisim ja segasem. Üks asi on see, mida me aednikena teistele soovitaksime (ja arvame, et võiks olla tervislik ja puha), teine asi on see kuidas me ise oma aias toimime (anarhia:).
Sest aiakujunduslikus mõttes on kollektsioonaed (või katsetusaed) ikka üks suhteliselt lootusetu nähtus. Põhjusel, et...nojah, mida seal kõike ka ei ole.
Näited? Tegelikult võiks neist kirjutada raamatu, aga toon vaid paar näidet: Võtame või kullerkupud. Kuni tärkamisest õitsemiseni teevad nad kena puhmiku, kuid näevad ülejäänud ülejäänud neli kuud täiesti mõttetud välja. Ilma kullerkuppudeta pole aga mingit elu. Viimane kui üks neist on täiesti kordumatu ja ainulaadne.
Päevaliiliad: võtavad palju ruumi ja nende olemuse saab kokku võtta kahe sõnaga (palju silo), kuid kui üks ämblikõieline päevaliilia oma esimese õie avab ja kuninglikult kaunis veidruses teiste kohal kõrgub, siis aednik unustab need mõtted silost ja üldse.... `Thin Man`.
`Skinwalker`
`Spinnaker`
Pojengid: Nemad säilitavad õnneks kauni lehestiku ka peale õitsemist, kuid ruumiröövlid on nad küll. Pojeng pole väikese aia taim, kuid olgem ausad - ilma ahtalehise pojengi, puispojengi ja anomaalse pojengita pole ka mingit elu. Puispojeng, nimeta seemik.
Ja iirised. Enne ja pärast õitsemist ei ole nad suurem asi aiakujunduselement, kuid elu ilma iiristeta? No kuulge!:D Selle suve üllatusõis, kasvanud nimetust risoomist.
Broadway Star
Kuus suve arengut, katsetusi ja põnevust, kordamööda on tabanud vaimustumine hostadest, helmikpööristest, epimeediumidest, liiliatest, priimulatest, iiristest ning ähmaselt hakkab selguma määramatu - varem või hiljem jõuab iga aednik lõpuks mägisibulate juurde välja!:) Ok...või okaspuude juurde, kuid siis hästi sügavuti.:)
Hiljuti sai läbi futulandi kuues suvi. Selles mõttes siis, et enamus huvi pakkunud sibullilli, põõsaid ja püsikuid on ära katsetatud. Mõned on pidama jäänud ja lemmikuks saanud, mõned on edasi läinud.
Asja käigus on igal suvel selgunud ühte ja teist, mis teebki iluaianduse nii huvitavaks harrastuseks - kogu aeg saad midagi teada, õpid midagi juurde ehk siis aianduse võib südamerahuga nimetada elukestvaks õppeks.:)
See selleks...
Kui minu juurde tuleks nõu küsima keegi, kellel poleks aega, tahtnist ja huvi kirglikuks aednikuks hakata, kuid kes tahaks endale sellist aeda, mis igal aastaajal kerge vaevaga enam-vähem vinks-vonks oleks ja kus ka midagi vaadata oleks, siis ma soovitaks talle teokindlaid hostasid, helmikpööriseid, kõrrelisi, kukeharju, okaspuid...ja kõik. Jah, ma tean, see kõlab umbes sama veidralt, kui vana kokott soovitaks kellelgi kloostrisse elama minna.:)
Tegelik elu on loomulikult palju pöörasem, kreisim ja segasem. Üks asi on see, mida me aednikena teistele soovitaksime (ja arvame, et võiks olla tervislik ja puha), teine asi on see kuidas me ise oma aias toimime (anarhia:).
Sest aiakujunduslikus mõttes on kollektsioonaed (või katsetusaed) ikka üks suhteliselt lootusetu nähtus. Põhjusel, et...nojah, mida seal kõike ka ei ole.
Näited? Tegelikult võiks neist kirjutada raamatu, aga toon vaid paar näidet: Võtame või kullerkupud. Kuni tärkamisest õitsemiseni teevad nad kena puhmiku, kuid näevad ülejäänud ülejäänud neli kuud täiesti mõttetud välja. Ilma kullerkuppudeta pole aga mingit elu. Viimane kui üks neist on täiesti kordumatu ja ainulaadne.
Päevaliiliad: võtavad palju ruumi ja nende olemuse saab kokku võtta kahe sõnaga (palju silo), kuid kui üks ämblikõieline päevaliilia oma esimese õie avab ja kuninglikult kaunis veidruses teiste kohal kõrgub, siis aednik unustab need mõtted silost ja üldse.... `Thin Man`.
Pojengid: Nemad säilitavad õnneks kauni lehestiku ka peale õitsemist, kuid ruumiröövlid on nad küll. Pojeng pole väikese aia taim, kuid olgem ausad - ilma ahtalehise pojengi, puispojengi ja anomaalse pojengita pole ka mingit elu. Puispojeng, nimeta seemik.
Broadway Star
Sa loed mu mõtteid! Ma just ühel päeval mõtlesingi seda, et katsetusaia "nägu ja tegu" ei kannata vahel mingit kriitikat. Aga ilma selle rikkaliku kompotita pole kah mingit elu.
ReplyDeletejajah ja peale sügavuti okaspuude ja mägisibulate seltsis püherdamist selgub, et on veel ja veel ja veel... :D
ReplyDeleteHuvitav, miks sa ilma kiiksuta aiapidajatele soovitatust lehtpõõsad välja jätad. Alles siin oli paar kevadet järjest, kui isegi maanteeäärsed männivõrad ja põlised kadastikud pruunistusid. Samal ajal aga avanesid ümberringi värsked rohetavad või õhetavad lehepungad nagu väike ime.
ReplyDeleteLehtpuud-põõsad on talvel lehtedeta. Ahjaa, okaspuudest kadakaid ka ei soovitaks. :)
ReplyDeleteMinu soovitusnimekiri algajale oleks ikka palju pikem. Mitte kuidagi ei saa tiarellide, epimeediumite ja veel palju teistegi taimedeta. Kui vaid õit väärtuseks lugeda, siis on küll halvasti, mõnikord on lehestikul hoopistükkis suurem väärtus ja ma arvan, et polegi olemas ühtki mõttetut taime. Nende katsetusete käigus, kus lillepeenar söödamatut rosoljet meenutab, kujunevad ikka välja oma lemmikud ja ülejäänust võib siis südamerahuga vabaneda :D
ReplyDeleteNojah, pigem oli see napiliigiline visioon minu ettekujutus lihtsusest...ja korrast...ja teistlaadi esteetikast. Seal olevat ikka huvitavam ja parem kus meid ei ole.:)
ReplyDelete