Mardisandid

Pool üheksa koputas keegi vanaaegselt. Pikemalt järele mõeldes võis see kõlada nagu labakindas käega uksele tagumine. Tänapäeval ei koputa sedasi keegi. Sel moel võis Gandalf koputada Kääbiku uksele, või tumedasse kapuutsi mähkunud hiline teeline kõrtsi uksele Maailmalõpu mägedes (vt. Kettamaailma kaarti)...või kuskil...Nojah. Panime filmi seisma ja sörkisime avama. Ukse taga oli neli täitsa päris mardisanti kes omakorda jälle ära ehmatasid, et uks üldse lahti tehti. Aga meil läks asi tõsiseks.  Kodus ei ole kommipoegagi! "Pokuu, mardisandid tulid! Too kook siva lauapealt!" Kooki küll märssidesse panna ei passinud, aga süüa sai ikka ja seekord läks õnneks. No kohe mitte kommipoegagi...Ja siis nad juba läksid. "Odot, aga õnn..." küsis peremees. "Ahjah, et ikka olgu siis teil seda õnnekest aias ja toas ja..." Ja siis nad läksid juba päriselt. Udu neelas neli väikest kogu juba enne aiaväravat...