Saturday, November 29, 2014

Koolutada kooslustesse...

Väikese aia pidamise juurde kuulub pidev ruumipuudus. See ei lase aednikku harjunud vaateid imetlema jääda vaid sunnib pidevalt uusi lahedusi otsima. Sest parim rohi ruumipuuduse vastu on head kooslused. Päris kuskilt maha kirjutada või üle võtta neid massiliselt ei saa, sest hoolimata kõiki aednikke siduvast suurest taimehuvist on igal aednikul oma eelistused lemmikute osas.
Kui mujal krundil on asjad üsna juhuslikud, siis aia kõige vanemas osas hakkab aasta-aastalt selginema. Igal kevadel ja sügisel on tänuväärset aega, kus tohib ümber istutada. Ka paadunud aednikud kasutavad selle aja viimseni ära ja jääb veel puudugi.:)
Paljud kenad kooslused on suve jooksul lihtsalt ka maha magatud ja pole pildi peale jõudnud, kuid mõned üritan siiski vahendada.
Alustan kevadest.
Tänuväärne osadus heade koosluste loomisel on sibullilled. Nad rikastavad kevadel aiapilti, õitsevad ära ja jäävad üsna rahulolevalt nende kõrval sirguvate teiste püsikute varju.
Vahel muudab mõne päris tavalise lille atraktiivseks hoopis taust. Elupuu `Rheingold`ja kevadised sibulikud. Roheline puhmas paremal on juba ära õitsenud nartsiss `Tete-a- Tete`.
Ja kuna vahel võtavad suuremad lilled kogu tähelepanu endale, siis juhiksin tähelepanu keskmisele kääbikule, kes on eriti põneva välimusega just enne õite puhkemist. Loodan väga, et järgmisel kevadel on neid juba 2.:)
Tihe bellevaalia oma võrratu meresinise nuiaga.
Rheingoldi esine näeb kuu hiljem välja hoopis nii: Püvililled, nartsissid, kobarhüatsindid ja bellevaalianatuke on varjunud sirguvate hostade taha. Päikse käes kasvavad hästi hostad `Sun Power` ja `June`. Kolmandana proovisin `Zounds`, aga kuna lisaks päiksekindlusele peab tolles kohas kasvaval hostal olema ka resistentsus tigude vastu, siis `Zounds`ei sobinud. Teod sõid ta üleni "pitsiliseks" ning ta nägi nukker välja. Järgmine suvi katsetan kolmanda hostana kedagi teist. Kes võiks sobida? (tigude- ja päiksekindel)
Hästi haakuvad tolle hostade grupiga kollane lauk (sinakas puhmik ees, vasakul) ja helmikpöörised (Marmalad, Obsidian, Swirling Fantasy). Äraõitsenud madalate priimulate vahelt on sirutanud õied madalakasvuline inkarvillea.
Tagaaias saavad ühes peenras hästi hakkama ja täiendavad üksteist värvidega juuni alguses iiris `Maroon Copper`, karvane raudrohi ja villane nõianõges.
Juuli esimene pool: suureõieline kivimünt, sarvkannike ja täpiline iminõges, kelle nimetusena on aianimekirjas `Anne Greenway`sport.
Juuli lõpp: valgeõieline aasia liilia pluss angervaks-raudrohi `Moonshine`.
Augustis moodustasid kenad padjandid kõige toitainetevaesema kasvukoha elanikud: võnk-pärgenelas, oganupp ja akakapsad.
Septembri alguses hakkavad üle aia paistma naabrite uhked floksid ja sügisheleeniumid loovad õisi. Keskel troonib hollandi jalakas `Wredei`, kellel pole õnne olnud suuremaks kasvada - ikka leidub mõni talv selline pakane, kes ülemise otsa ära näpistab. Siilkübarad on veel noored ja arvestatavat värvilaiku ei tekita. Järgmisel suvel loodan paremat.
Sama koht kaks nädalat hiljem:
Septembri keskpaik paraadpeenras: Taga on Kanada kuusk `Blue Wonder` ja  hosta `Sun Power`,  keskel helmikpööris `Caramel`ja hiina astilbe `Pumilo` koos äraõitsenud hormiiniumiga, esiplaanil alpimättad ja moused. Maa seest väljuvad esimesed sügislilled.
Alpimätaste areaalis läks tänavuse vihmahooajaga asi väga mõnusalt käest ära. Nõmmkannide rosetid läksid rändama, liivateed segunesid, kaderohi kasvatas kiilanenud pealae täis ja alpi erünnos kolmekordistas oma kasvupinda. Säh sulle kuivalembesed taimed!:) Tulemust võib näha siin:


4 comments:

  1. Ilus läbivaade :) väike aed ergutab tõesti loovalt lähenema aga need nn kuivalembesed on kuivalembesed vist ainult talvel, ka minul kasvavad need sageli ilusamaks just neis kohtades, mis poleks justkui need pärsi õiged kasvukohad

    ReplyDelete
  2. Mulle meeldis väga su aias uidata, nii põnev oli. Kõik need mütsakad ja ümarused ja piigid ja liiliad. Ja see jumelik terrass, kus oli niiii mõnus istuda ja kohvi luristada :)

    Püvililled jõudsid lõpuks minu aeda ka. Nad on ikka väga graatsilised, lihtsad ja ilusad. Oh, ma loodan, et sibullille haigus mind ei tabaks, seda hullust veel vaja :)

    ReplyDelete
  3. Pildistada läbi aegade üht ja sama kohta, on imetore mõte. Nii näeb kõige täpsemalt aiaelu muutusi.
    Mul on see samuti peas mõlkunud, aga suur aed hägustab ja hajutab head ideed:)
    Mitte kunagi ei leia end sealt, kuhu asutasin minema:D

    ReplyDelete
  4. Imekena! Nagu minul kunagi, kui ma veel noor ja ilus olin :)

    ReplyDelete