Lume vabandavast olekust pole enam mittekuimidagi järel. Selle nädala sulad seda 7 cm paksust ollust ära sulatada ei suutnud ja sajab teist muudkui salamisi juurde. Eile pärastlõunal oli õhus tunda lume lõhna. Ei, mitte sulava lume, vaid sellist karget, pakaselist, lõplikku.
Hommikuks oli auto kaetud pehme valge vaibaga, mis harjates kenasti minema hõljus. Sõidu ajal sädeles õhus räitsakaid. Kui iga päev niimoodi sajab, siis oleme kevadeks lume all.
Lubatakse kuni miinus 15...ja päikest.
Mis nüüd külmast, aga päike oleks vahelduseks megamõnus küll. Püsimadalad taevad ja vara saabuv pärispimedus hakkavad pikapeale rusuma.
Õnneks sai läbi see raagus, sombune ja aeglaselt nädalast nädalasse logistav november ning detsember kulub alati väga kiiresti. Nagu oleks mäest alla vuhisevale kelgule istunud või umbes nii.
Raamatukogu viimane saak oli päris hea. Kui suvel aja poolest napib, siis talv ON lugemise aeg.
Lisaks sahistan kataloogides, korrastan taimetabelit jne. Alati võib olla parem...
Vaibatamisega pole veel alustanud.
Bond on selga kasvatanud metsikult paksu talvekasuka. Kui ta õuest tuleb, siis on kasukas kohevil ja Bond paistab suisa paksuke sellega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
tore ju kui kellelgi ivake nagu kund ka onm mul vaid mingi kerge mannaollus ja korralikust lumesajust olen ilma jäetud täiesti halastamatult ;P
ReplyDelete