Küll võtab see lõimumine aega.:) Ühe pere kassid võiks ammu magada seljad koos nagu karvamüts ja hullata, mängida, aga ei.
Härra Tibu näole ilmub Bondi kohates umbes selline varjund nagu võiks olla inglise aadlikul ameeriklase kauboisaapaid oma sigarilaual nähes.
Tulevad koos õuest, Bond puksab Tibu peaga, nurrub, õnnelik, kohe saab süüa, jesjes. Tibu hoiab pead kõrgel, silmis piinatud pilt, virutada ei sobi, teine nii viisakas, tuppa tahaks ju ka, ohfak, millal see lõpeb, TEE ometi ükskord see uks lahti, vaatab ta mulle otsa. Oh, draamat.:)
Nurrloomad valguvad kööki, Tibu hüppab toolile, ära kurat sili mind, sa oled nõme, Bond! Bond hakkab isukalt sööma, Tibu pilgutab tooli peal silmi, vaatab. Siis läheb oma kausi juurde, nuusutab, vaatab kuidas Bond konservi vohmib ja kõnnib väga sirge seljaga tuppa. Ei, selle seaga mina koos ei söö! On minnes isegi käppa raputanud. Discusting!!!
Tibus pole õnneks kurjust. Muidu oleks nii, et kuni Bond nooruke, siis klohmitaks teda ja kui täiskasvanuks saab, siis kannataks Tibu, sest tasumata ei jää kassiriigis kunagi midagi.
Nüüd aga...Bond tuleb köögist, lakub vurre, puksab Tibu peaga ja kukub ta nina ette pikali, päris selili, vehib käppadega, tule mängima...Tibu tõuseb tagajalgadele, teeb suu kriipsuks ja hüppab üle Bondi, läheb kangetel jalgadel kööki vaatama, et "kas siin majas ükskord ometi midagi süüa ka saab". Vana sapine lord.:)
Õhtul on telekas film. Tibu plaasterdub. Bond tuleb ka seltskonda. Otsib, vaatab igatsevalt Tibu poole, aga ega see ikka heaga ei lõpeks...Lõpuks räntsatab Bond mu selja taha ja plaasterdub omakorda. Lahe nurruvõileib, teadagi kes on vorst.:)
Jaa, talve tulekuga saab kassiomanik oma kassid kõik täiega tagasi. MidagiGI head.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tuttav lugu :) Meil on vana daam Põrr ja noormees Tondu. Daam on daam ja ei salli musta marakratti eriti. Kui mararatt ikka rohkem kui 3 sekundit liiga lähedal on, võib ka käpaga saada. Aga Tondu ei tee sellest väljagi :) Ajapikku on asi paremaks läinud. Varem nad keeldusid korraga uksest käima (st. üks sisse, teine välja), kui ma daami jalaga pisut õue poole suunata püüdsin, siis ta läks kokku nagu lõõtsapill, aga nina õue (ja teise kassi) poole ei nihkunud. Nüüd juba liiklevad vabalt, kuigi ukse juures kohtudes tekib korraks poolesekundine seisak ikka.
ReplyDeleteMeil on küll eriti õnnelik olukord, tehakse lausa kolmekõrvalist karvamütsi vahel. tihti küll seda ei juhtu kuid mõnikord siiski on nii :D aga õnneks on kõik 3 sõpsid ja see on ka ainus põhjus, mis mind kassipoega võtmast takista. Äkki tekib ebakõla harmooniasse.
ReplyDeleteSõbralik läbisaamine on tore, aga mulle tundub, et Sa naudid ka neid pisikesi ebakõlasid :)
ReplyDeleteNeed pisikesed ebakõlad annavad ju ainet toredaid kassilugusid kirjutada :)
ReplyDeleteJah, ma naudin neid väikseid intriige.:) Sest korrastatud kassiriigis on kõik väga paigas, rituaalist rituaalini. Toitumise pisinüansid, mäng, kasukakoristus, jaht, uni, plaasterdumine. Ka pererahvas elab reeglite järgi, tõuseb ühel ja samal kellajal ning tuleb koju samal ajal (kui hilined, on kass nördinult vastas ja õiendab nii, et vähe pole:). Midagi kunagi ei juhtu (peaaegu), ees on pokkerinägu. Aga kui miski loksutab, siis maskid langevad, näkku ilmuvad emotsioonid jne. Just need nii erinevad ja jõulised karakterid teevad selle loomaliigi nii paeluvaks. Noh ja ega nad ju ei räägi, aga oma kasside kehakeelt ikka veitsa tönkad.
ReplyDelete