Tagadi kolilaat

Hilinenud pühapäevareportaaž.:)
Mõtlesime, et lähme kohe laada alguseks kohale, saab hea parklakoha müügiplatsi lähedale ja yldse. Aga kuni me ärkasime ja kohvetasime...siis toast kostis mõnusat pillimängu ja siis leidsin ma köögist ühed pohlad mis tahtsid moosiks saada (no olid juba nädal aega tahtnud) ja moos tahtis purki ja nõnda me jõudsime laadale umbes lõunaks. Aga väga võimas oli.:)
Kõike oli tohutult palju - müüjaid, külastajaid, autosid, motikaid, somme, lätlasi. Müüa oli metsikult palju rauda, terast, hõbedat (laua- ja muud), motikaid, jalgrattaid, nõusid, klaasi, puitu, tina, militaarkola, merevaiku, väiksemaid mööbliesemeid ja massiliselt stagnaaegseid inetuid plekist ehteid klaasist kalliskividega Swarowsky kristallid, yteldakse nüüd peenelt tavalise lihvitud klaasi kohta.:)
 Ei saa nimetamata jätta, et märkasin kauba hulgas tervelt kahes kohas kraase (mingi aeg oli mul neid väga vaja ja toona turgu uurides leidsin, et polegi kuskilt mujalt saada kui käsitööriistade veebipoes 50 euriga (!). Pääle korralikku klapperjahti leidsin siiski ühed vanaaegsed ja normaalse hinnaga.
Toredaid puust võimasinaid müüdi paaris kohas. Terve villise kere oli saadaval. Natsa pitsiks roostetanud, aga kenasti üle värvitud ja puha.
Ise ostsin väga ilusat samblarohelist tooni vanaaegse rohupudeli. Ka mul on nõrkusi.
kaks merevaigust tila ja absoluutselt vaimustava hõbedast vidina, mis oli puudu hmh...ühe käevõru küljest. Nojah, igatahes.
Pokumees ostis nelja euro eest "Eesti rahvalaulud" neli köidet: Müüja arendas teemat, et kuhu siis sedasi minnakse raamatud kaenlas, näe, siin on sulle portfell ka, ainult kolm euri...juba minekule sättinud Pokumees jäi naerusäde silmis kuulatama. Mees kes suudab parmupilli järgi tulnud kliendile klaveri müüa, oskab head müügijuttu hinnata.:) Pokumees  hakkas taskust peenemat otsima. Portfell oli tuttuus ja igivana ühekorraga (aastast 1979, kuid kasutamata).
Muidu nuumasime niisama silma. Mõne asja otstarvet välja ei mõelnudki. Kuna stagnaajal polnud midagi saada, siis mõtlesid inimesed asju välja ja tegid põlve otsas valmis ka. Tõeline leid oli näiteks  vigurküpsiste press, mis meenutas jämedat rattapumpa ja umbes samal põhimõttel ka töötas.
Kolilaada kauba moodustavad umbes ühe sajandi sisse kuuluvad olmeesemed, nipsasjad, tööriistad, sõidukid ja nende osad, ehted jne. Saadaval on suurel hulgal kitši, mis jäi kunagistel aegadel puutumatult seisma ja nüüd on nagu uus!:D
Kõigile ikka midagi...Üks vanem mees müüs Putini pildiga tasse ja tal oli pakkuda ka suur kastitäis oktoobrilapse ja komsomolimärke.
Mõnevõrra hämmeldav leid oli detailse pornogravüüriga rokokooteemaline portselankarbike. Ma arvan, et nii mõnigi uuris seda asjakest, aga ostuks ei läinud, sest see oli lihtsalt liiga nilbe, et selle hinda küsida.
Ühe leti ees killustikul lebas hunnik asju ja peal oli silt "Free shit". Pildistajate seas läks rüsinaks, kõik tahtsid head kaadrit saada. Müüja polnud suu peale kukkunud ja küsis pildistamise eest 2 euri. Nali muidugi.:)
Teises kohas müüs mees puust pannilabidaid ja muud puukraami. "Osta endale ka, kuhu sa lähed sedasi ilma labidata! Nurga taga naerdakse kõigi üle, kel pannilabidat pole."
Ja rahvas kes lettide vahel seeris, oli kirju. Võis kohata hundikõrvadega mütse, nahast lendurimütse, kiivreid, kokardeid, raskeid hõbekaunistusega saapaid ja metsikul hulgal nahktagisid, mille mood kõikus seinast seina vastavalt omaniku põlvkonnale. Üldiselt võis eristada kolme põlvkonda motikamehi. Enesekindlad nahktagi ja kotakate dressidega vanataadid, kes omal ajal terve pere "Java" külgkorvi toppisid ja iga suvi Krimmi suvitama sõitsid,
stiilsed keskealised, enamasti väljapeetult mustas ja noored kirevamate kostüümidega. Tagadi laat oli kunagi algselt motolaat, kuid sisult selleks  ka jäänud. Nii, et restaureerija võis laadalt leida vana Volga tuttuue rooli pakendis, kõikvõimalike stagnaaegsete autode ja motikate juppe ning eraldi kohas olid vanad punnvõrrid. Mnjaah, aeg läheb, kunagi nii igapäevane ja tavaline kalameeste sõiduriist, nüüd ole sa lahke - uunikum!:)