Härra Tibu ronis voodist välja ja ringutas...õääiih, kui heaaa...tagupool kaaa...knrrhhh ning tuias akna juurde. Õues loomulikult sadas. Nõme. Härra Tibu lonkis kööki, seal ka midagi huvitavat ei olnud. Nõme. Pistis paar krõbinat põske ja sammus tuppa tagasi. Vahepeal oli Bond rõduukse taha ilmunud. Hehe, Bondike ei oska meil ju akna peale hüpata. Ot, kas siin keegi laseks mu kamraadi sisse...Ja Härra Tibu vajutas küüned arvutit uuriva peremehe kintsu. Mõõdukalt. Seda tuli teha justnimelt mõõdukalt, sest küünteta ei teinud sinust keegi välja ja liiga agara vajutamise peale tekkis pahandusi. "Mis sa tahad, Tibu?"
Bond on ukse taga. Kamraad lasti sisse. Kassid panid korraks ninad kokku ja Bond lippas rõõmsa nurrukruuksatuse saatel kööki. Tibul oli jälle igav. Õues sadas. Tibu vaatas ühest aknast välja ja siis teisest ning siis jälle esimesest. Ikka sadas. Siis tuli loomakesele mõte. Teate kuidas multikas ilmub pea kohale kujuteldav mõttemull ja selle sees süttib lambipirn. Selline ere. Lausa valus vaadata. Härra Tibu pani pea viltu ja kuulatas. TA on vist juba üleval. Oli küll. Ülakorrusel mängis telekas. Härra Tibu kappas teise korrusele, kraapis kõigest jõust trepikäsipuud. Ma olen kõva mees! ning sisenes väga pai näoga Mamma apartementi. "Noo, misse kass tahab?" kissitas Mamma silmi. Tibu alustas etteastet. Ma olen hea kass. Ma olen pehme, nunnu ja oivaline. Ma olen maailma parim kass! Härra Tibu võttis hoogsaid poognaid ja pani hoolikalt rõhku sellele, et iga sabapai ka ikka kohale jõuaks. Ma NII armastan sind! Ainult sind, knrrrh. Tibu tõusis kogupikkuses kikivarvukile ja puksas peaga Mamma kätt. "Misasja sa eegeldad siin." ei saanud Mamma ikka veel aru. "Tahad õue või?" Ei, Härra Tibu ei tahtnud õue. "Süüa tahad või?" Ei, süüa see kass ka ei tahtnud. Hüppas hoopis Mamma puhvetikapi peale ja hakkas ülemist sahtlit lahti kangutama. Näis, et see nendevaheline äri ei sündinud mitte esimest korda. "Kassa, kuradinahk, jälle palderjanijahil, jah?" sädistas Mamma rõõmsalt ning siis nad sahistasid kassiga kahekesi sahtli kallal kuni Tibu traavis trepist alla, peenikese lõhnaga nusaras hambus. Vahtis ringi Ega Bond toas ei ole? Huh, õnneks mitte, saab ennast vabalt tunda. Küll oli toda nusarat hää sõtkuda, katkuda, nuuskida, visata, püüda ja püherdada. Ahh, ma olen nii metsik, nii metsik...ja nii purrjusss...nii purrjus.
Wednesday, December 6, 2017
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
:D :D :D vahel on elus ka õnnelikud hetked
ReplyDeletePikad pimedad talveõhtud, ja nagu soomlased ytlevad, ei olegi muud kui viiniä ja kitaraa.
ReplyDeleteSeda kirjeldust lugedes tekkis mul vägisi tunne, et ... mulle on saba kasvanud. Igaks-juhuks kontrollisin - ei olnud. Õnneks! :D
ReplyDeleteOma kassi õpib ajapikka ikka tundma.:)
DeleteÕnnelik Tibu, saab teisel korrusel Mammaga hakkama. Ei peagi Lätti sõitma :)
ReplyDeleteSunnikul on vedanud jah selle ülakorruse diileriga :)
DeleteToredad kassilood on sul. Meie kiskinitele palderjan erilist pinget ei paku, aga ühe lõhnava nutsakuga võiks proovida. Tervisi Tibule ja Bondile saadavad Coca ja Cola Rohelise Villa Kuningriigist!
ReplyDeleteÄttäh-ättäh, ütlen kenasti edasi.:)
Delete