Vihmvihmvihm

Sajune ja püsipilvine sügis. Vihma on viimase kuu aja jooksul esinenud igasugusel kujul, alates padukast kuni lõpetades kahtlase lörtsiseguse kraamiga. On sadanud ka selgest taevast, nii öösel kui päeval, nii pilves kui poolpilvitusega. Lihtsalt kogu aeg sajabki. Selline sügis.
Käisime ühel pühapäeval Paldiskis turisti tegemas. (Ei pea vist mainima, et sadas. Hoovihmad siis sedakorda.) Pangalt merele vaadates oli silmapiir pikitriibuline, ehk siis vasakult paremale vaadates väikeste vahedega vihmapilved, sajujuuksed mereni ulatumas.
Tegime linnas põhjalikult turisti: uus vene kirik, mis rajatud 2008. aastal. Palkhoone, äärmiselt maitsekas  (ülla-ülla:) põhjamaises värvigammas, meenutas vene muinasjuttude tsaarilossi. Kiriku vastas üle tee oli lihtne söögikoht kus filtrikohv maksis 1 euro. Minimalistlik  nappidele aegadele (või pohhuismile) viitav sisedisain, ning Nikita Mihhalkovlik stseen: üksik meesterahvas sööb süvenenult oma kausi kohale kummardudes seljankat, tema laua kõrval maas istub kohviku lumivalge kass ja elab igale suutäiele kaasa. Mees haukab leiba, sööb süvenenult suppi ega ole kassi juuresolekust teadlik. Niisugune TÕESTI filmilik stseen...loomake on hoolimata koerailmast ja poripilgarist helevalge nagu ükssarvik ning torkab tumedal põrandal oma heledusega ebamaisel moel silma...

Kohviku ees seisid pingviinikujulised prügikastid

ja kohe kohviku kõrval asus lihapood. Poe ukse kohale oli kirjutatud "Mjasa" ja kahel pool sõna ilutsesid elusuurused puust nikerdatud seapead.

Niisugune tore ja teistmoodi linn. Ja millised kenad veerised seal rannas olid! Puhas ilu.
Vahepeal on olnud ka lumejahmatusi. Ärkad hommikul ja maa on valge. Põõsad paksu lume all. Kui lund tuleb, siis lastakse Sakus kotisuu lahkesti valla, pärast veidi midagi jagub Tallinnale ka. Ja siis see sulaa-ab ja sulaa-ab kuni järgmise lumejuhtumini, jubee...Hästi märg sügis. Detsembrile vihjab see, et lumejuhtumeid oleks viimasel ajal justnagu tihemini olnud.
Laupäeval käisime Tii perega Nodsul külas. Oli üle hulga aja üks hele päev, võtsime päikesepaiste külakostiks kaasa ja imestasime ise ka, et mis kena loodusnähtus ikkagi. Päikest pole selles  vihmavabariigis kaua-kaua olnud.
Linna lähedal maal oli ilus. Alates vutikuke kiremisest (väga müstiline hääl) ja lõpetades aiaga mis on nagu tohutute võimaluste maa põldude ja metsade vahel.
Muidugi olen ma jõudnud kõvasti oma ruutmeetrise aia ja alpikaljude külge kasvada kuid see ei takista ometigi teiste suuri aedu huviga uurimast ja vaagimast, et kuidas oleks kui sellised mastaabid omalgi kasutada oleks...Pole midagi kosta, äge vist ikka oleks. :) Pojenge tohiks olla rohkem kui viis ja floksid ei peaks üksteise varvastel sõtkuma ja mis kõik veel... Ilus oli seal. iidse kuuseheki müür tuulevarjuks, põlispuud õues ja oma õunaaed, astelpajud jne.
Esimene advent. Jõulupuhkuseni pole enam palju jäänud.
Hetkel lumeta, -0,3, roos `Astrid Lindgren`on teinud roosinupu ja tahaks õitseda.