Talve küünte vahel

Selle talve külmarekord on ka ära nähtud, peale malbet iirikat oli meil (12.01)  -14 ja edasi ongi talv olnud. Vinged tuuled toetamas külmakraade, vaikne lumelangemine mõnel teisel päeval, jäätunud vihmalombid ja lobjakas lume all hooletut kõndijat varitsemas, pikad autosoojendushetked hommikuti, lume krudin ja toakass Härra Tibu kes jalad risti rõduukse juures tipib, sest õues on nii külm asju ajada. Kassikasti situvad tema meelest jälle ainult pehmod ja nõnda ta lõpuks leiab endas selle sisu ja läheb.
Jah, ma mäletan ühte õudset veebruari, kus oli kolm nädalat kibedat pakast ühte jutti ja siis peale seda tundus -15 ohkuisoe. :) Nõnda on.
Aga kui seni on temperatuurid olnud nulli ringis, siis tundub ka -10 kohutavalt ülekohtuse anomaaliana ja ebasobivad riided ja kuhu need kampsunid kõik pandud on ja üldse. Õnneks on nädala jooksul ka mingi 10 cm lund maha pudisenud, nii et taimed ei pea paljalt pakase käes olema kui seda veel peaks tulema. Muidu on tüüpiline jaanuar - taimekataloogid, unistused, vaibavabrik ja raamatud. Eriti huvitav oli internetis see viimane Tšehhi aed, kus ometi kord ka alpitaimede kasvatustingimused (muld, valgusolud, niiskus) kõik sada protsenti kirjas. Veetsin nende tabelitega terve mõnusa pühapäeva. Hindamatu infopagas.
Aga päevad on lühikesed. Sain Suvelillekese juurest seemned ära toodud (suursuur tänu tellimast!) ja natuke linna peal ka ning juba läks pimedaks. Väga igiseda põhjust ei ole, külmakraadid on viimasel ajal ikka alla miinus kümmet jäänud ja küll need valgusolud ka paremaks lähevad.
Bondi on tore vaadata, loomake kaifib lund ja talve. Kui toast õue küsib, siis tuiskab üle õue, sasib jaapani tarna puhmast ja püüab üles paiskunud lund nagu liblikaid. Tema koheva kasukaga pole tõepoolest probleemi, aga külmarekordi vinge tuulega ilm muutis temagi mõtlikuks.
Anemone coronaria troonib akna all, aga õienupud ei jõua lahti minna, päikest on vähe. Taimed on pikaks veninud ja lehed niruvõitu. Vähemalt jäävad taimed ellu ja järgmine talv oskan juba mugulaid õigesti ületalve pidada. Minu viga oli see, et jätsin nad pottidesse mulla sisse ja muld ei olnud piisavalt kuiv. Jahetoas oli sooja detsembri ja poole jaanuariga + 10 ja rohkem polnud vajagi.
Tahaks juba, et oleks veebruari lõpp. Oeh.
Varahommikul -9,5. Vaikne, tuuleta. Tere, esmaspäev!

Ikka lumest lumeni

Jaanuari esimene nädal on soe, vihmane ja lumeta. Teatan täiesti vastutustundetult, et iiri tali on parim mis olla saab. Saab sama jopega käia nii kevadel, sügisel kui ka osa suvest, mütsi pole vaja ja katlamaja ei söö palju puid. Lihtne.
Lund sajab regulaarselt, ehk siis korra nädalas ja see juhtub tavaliselt pühapäeval. Laupäeviti (+4) teen ma aiatiiru ja teen suuri plaane pühapäevaks kus ma näen ennast vaimusilmas alpitaimede jaoks mulda segamas, põõsaid lõikamas ja väga tubli olemas. Ja pühapäeval (-3) tuleb lumi maha. Lumega kaasneb muidugi ka kõrgrõhkkond, mis tähendab, et on kena hele päev ja näeb aknast aeda, mis on külmunud ja justnagu tuhksuhkruga üle puistatud, aga õue küll miski ei kutsu. Pretensioonikad õueplaanid varisevad kokku. Natuke tubast kolimist, õmblemist ja siis on raamatuauk. Tume ja põhjatu. `Rachel, mu piin`. Mmh, Viktoria ajastu on nii lummav kõigi oma veidrustega. :)
Vähemasti on kuu aja pärast jälle lootust mingisugustegi valgusolude paranemise osas ja sealt pole ka kevad enam kaugel.
Anemoonid olid ülakorrusel kasvama läinud. Tõin alla valguse kätte. Liiga vara on veel, aga mis saab inimene parata kui lill tahab. Õiealgeid pole näha, on vaid pikad varred nirude lehtedega.
Laupäevase aiaringi ajal avastasin, et hosta `Orange Marmalade` oli end lootusrikkalt mullast välja sirutanud, kevade või millegi sellise lootusega. Viskasin mulda peale, lehepungad olid ca 5 cm pikad. Paar pisemat hostat oli külmumine mullast välja kergitanud, nii juhtub vahel. Kevadkrookuste ninad on väljas. Nii oli ka eelmine aasta.
Nädal tagasi sadas Floridas lund ja Kanadas paukus pakane. Kas nüüd on meie kord? Skandinaaviat hoiatatakse läheneva lumetormi eest.

Barbar.

Kummutil on mõned ümmargused marmorist plaadid. Sinna peale on hea panna lillevaase, küünlajalgu või pokaale. Võtsin vaasi, et lilledel vett vahetada, kuid marmoralus oli kondensveega vaasi põhja alla kleepunud ja tuli kaasa, et momendi pärast põrandale kildudeks kukkuda. Hetk hiljem materjaliseerus mu kõrval Härra Tibu. Sa lõhkusid selle ära!?! vaatas ta mulle uskumatu näoga otsa. Katki on ju. Ja kolinat kuulsin ma ka. Ta nuusutas kilde ja vaatas uuesti mulle otsa. Lolliks läksid vä?
Noojah, piinlik oli. Tegin pokkerinäo ette ja koristasin killud ära. Pisike mustvalge süüdistav molukene saatis mind kuni prügikastini.
Tibu reaktsioon oli huvipakkuv. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole meil kasside pärast eriti ühtegi vaasi, tassi ega midagi muud katki läinud. Korra on maha aetud ja killunenud üks tass ning lillevaas vee ja lilledega ümber läinud, aga see on ka kõik. Tähelepanu tõmbamiseks küll ähvardatakse mingi ese laualt maha kukutada kuid päris tegudeni ei lähe, sest inimene astub vahele. Mis ongi ju loomakese eesmärk - saada tähelepanu. Ilmselt on lõhkumise ja pahanduse tegemise mõiste nende vaikiva keele sõnavaras täiesti olemas. Isegi mänguhoos, kui nad on nagu kaks karvast mürsku, väldivad me kassid toas ringi tuisates kergestipurunevaid esemeid ja peavad seda loomulikuks. Ja nüüd lõhkus inimene ise oma asja ise ära. Saad sa siis aru...