Kummutil on mõned ümmargused marmorist plaadid. Sinna peale on hea panna lillevaase, küünlajalgu või pokaale. Võtsin vaasi, et lilledel vett vahetada, kuid marmoralus oli kondensveega vaasi põhja alla kleepunud ja tuli kaasa, et momendi pärast põrandale kildudeks kukkuda. Hetk hiljem materjaliseerus mu kõrval Härra Tibu. Sa lõhkusid selle ära!?! vaatas ta mulle uskumatu näoga otsa. Katki on ju. Ja kolinat kuulsin ma ka. Ta nuusutas kilde ja vaatas uuesti mulle otsa. Lolliks läksid vä?
Noojah, piinlik oli. Tegin pokkerinäo ette ja koristasin killud ära. Pisike mustvalge süüdistav molukene saatis mind kuni prügikastini.
Tibu reaktsioon oli huvipakkuv. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole meil kasside pärast eriti ühtegi vaasi, tassi ega midagi muud katki läinud. Korra on maha aetud ja killunenud üks tass ning lillevaas vee ja lilledega ümber läinud, aga see on ka kõik. Tähelepanu tõmbamiseks küll ähvardatakse mingi ese laualt maha kukutada kuid päris tegudeni ei lähe, sest inimene astub vahele. Mis ongi ju loomakese eesmärk - saada tähelepanu. Ilmselt on lõhkumise ja pahanduse tegemise mõiste nende vaikiva keele sõnavaras täiesti olemas. Isegi mänguhoos, kui nad on nagu kaks karvast mürsku, väldivad me kassid toas ringi tuisates kergestipurunevaid esemeid ja peavad seda loomulikuks. Ja nüüd lõhkus inimene ise oma asja ise ära. Saad sa siis aru...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Jajah, ma hakkain mõtlema, kui palju kassid meil siin nõusid lõhkunud on? ... Midagi ei meenu. Nõude lõhkumisega tegeleb meil siin inimsoost vanaema. Põrr võib küll ajada käpaga asju maha, aga tavaliselt on need mittepurunevad. Ja Tondu on teinekord kohmakavõitu, trügib raamatuvirna tagant nii et virn lõpuks variseb, aga raamatud ei lähe ka ju kildudeks.
ReplyDeleteJust, einad lõhu naljalt midagi. Vahel mõni äpardus ehk aga siis võib inimene ka peamiselt iseenast süüdistada, et asjad valesse kohta on pandud.
ReplyDeleteKhmm, nendest kassilugudest vist ükskord ikka üks raamat kokku saab!
ReplyDeleteToredat uut aastat!