Läbi raskuste kevade poole

Jätkuvalt võimutseb pakane. Ja näib, et aina hullemaks läheb.
Peale pühi on öösiti püsivalt olnud sügavalt miinuses (-15 kuni -19), aga väikseid rekordeid on ka: Veebruari viimasel päeval -22,5.
Bond küsib külmast hoolimata hommikupoole ööd õue ja kaob oma kassiradadele, aga Härra Tibu vile kasukas hakkab loomakesele probleeme tekitama. Lase või varbad täis. Õues on nii külm, et kuuri alla minna ei tahaks, aga otse veranda kõrvale lumme lasta karm kassikoodeks ei luba. Üldse, häda selle koodeksiga. Köögis on kassikast ja kõik probleemid oleksid lahendatud, aga ei. Sa mõtled, et ma mingi selline olen, et kasti lasen ve? Ja ta läheb jälle jalad risti rõduukse taha passima, et ÄKKI läheb õues soojemaks ja kui see päikene VEEL natukene kõrgemale tõuseb, siis ma saan kuurini. Aga õues on külm ja kuur on kaugel. Kassi haledad silmad...Lõpuks võtab mehisuse kokku ja läheb. Totuke kükitab verandal siinsamas ukse juures vaiba peal ja testib kasukat. Ei, see on liig, mis liig! Härra Tibu vupsab tuppa tagasi. Aga jääb rõduukse lähedusse nihelema, sest minna on ikkagi vaja. Kogub veel vaprust ja nüüd! Härra Tibu tuiskab läbi lume kuurini, viibib selle all vabastava ajavahemiku ja tuleb tagasi nagu tuulispask. Avan joonelt ukse, kass tulistab peatumata tuppa, pidurdab alles kamina soojusvihus ja valgub õnnelikult põrandal laiali. Päev on alanud. :)
Külmakraadid on krõbedad. Märtsi on olnud juba viis päeva, aga jätkuvalt on öösiti normiks  -17 kuni -20 ja päeval -5 kuni -8. Hoolimata pimestavast päikesest, mis teeäärtel juba suure isuga musta lund sulatab.
Püsikülm on kestnud terve igaviku. Hakkasin varrastel villast koduseelikut kuduma, et oleks kuhu pugeda kui see veel kaua kestab.
Päike annab energiat ja õhutab tegudele, kuigi jah...Käisin seemnepoes, ostsin kõige maitsvamate tomatite seemneid ja tõin kolm ämbrit külmunud mullaga tuppa sulama, aga sinnapaika see jäigi. Muld sulas 2 päeva. Ehk õnnestub täna külv ära teha.
Kaunis päikseline hommik, külma -19. Hakkabki juba rutiiniks kujunema.