Nali naljaks

Kui sa oled kassiga kahekesi ja arvad, et oled ainus humorist lähikonnas, siis sa eksid rängalt.
Oli kena päikseline hommik, Härra Tibu oli just äsja kõtukese täis söönud ja mõtles verandatrepil, et mida toredat võiks edasi teha. "No tule, ma sasin sind," ütles perenaine. Psoltõ! Tibu lipsas osavalt püüdvate käte vahelt välja ja jäi kättesaamatusse kaugusse (aga siiski lähedale) oma väikest võidurõõmu nautima. Kiuslik perenaine teadis kassi nõrkusi hästi ja võttis roosa kammimisharja. "Tule, Tibu." Kassiisanda silmi tõusis igatsus, oo, kammimine on mõnus, lõuga ja selga ja molukest, mõ-õnus, silmad läksid tumedaks ja pilk harjasse kiindunud, astus Tibu pisut nagu vastu tahtmist, aga siiski suhteliselt taltsalt perenaise poole. Perenaine taganes toa poole ja oligi kardinate vahelt sees. Ja muudkui kutsus. Tibu tuli järgi. Perenaine itsitas ja rääkis peremehele, milles point on, et näe kass mul kenasti käpa all. Siis nad naersid mõlemad. See oli liiast. Kammimisest ei tulnud enam midagi välja, sest naeru peale keeras Härra Tibu viuhti ringi ja kargas kardinat kratsima, mida ta tavaliselt kunagi ei tee. Sellest loo moraal: kui kassi üle nalja viskad, siis pane ennast valmis, tema juba võlgu ei jää ja loomal looma naljad.