Pöörane august

Peale vihmasid on muld nii pehme, mõnus ja paljulubav, augustis võib liigutada iiriseid ja läkski lahti suurem ümbertõstmine. Floksimaimukesed on hakanud kaela kandma ja tahavad aias laiali minna. Selle nimel tuli jälle veidikene "maletada". Vanemad iirised läksid uude kodusse, nende kohad said endale hostad ja hostade kohtadele kolisid uued pilgupüüdjad. Kaua tühjana seisnud platsi paraadpeenra tagaosas täitsid kolm kullerkuppu. Metsikuid ümberkorraldusi on selles aias varemgi olnud. Oojaa, tean hästi seda tunnet, oh, ma olen NII rahul nüüd aegade lõpuni, aga aed, see sunnik elab oma elu ja järgmine suvi kordub kõik uuesti. Nii lihtne see ongi - aia arengut kannustab edasi taimede kasv. Mida paremini kasvavad, seda tihemini mängib aednik malet...st potikõnd, ratsukäigud, vangerdused jms.
Praegu on ruumi päris lahedasti käes. Kohendasin ressursse ümber ja täitsin mõttetult tühjana seisvaid kohti. Vahepeal olid veel reis lapsepõlveradadele, noorema lapse sünna ja lilleralli Neemele.
Mere lähedus on nii võimas ja ilus. Nägime kahte armastusega loodud aeda ja õhtustasime villas kus oli vaade merele.
Sügise hingust on juba päris lähedal tunda, tuuled on jahedamad ja päike ei küta enam nii ühemõtteliselt. Valmivad esimesed ploomid Victorialt. Ploomipuu oma aias on ikka ime. On tõeline luksus minna hommikul aeda ja sirutada käsi võrasse vilja järele, pole see keelatud ega midagi. Pihku kukub jahe matsakas mahlane ploom, pealt on see kujundatud maitsekalt hallikaslilla kuldse varjunditega, seest kollane, magus, lõhnav...mmh! :)
Härra Tibu harjutab õhtuti juba voodisse kolimist kuid kõigel on piir. Mõne aja pärast hiilib kassiisand õue tagasi. Toas on ikka TÄIEGA nõme, vahivad pikalt telekat ja käpivad su kasukat. Saad sa siin sedasi magada või midagi.
Järgmisel nädalavahetusel oli teine ümbertõstmiste laine. Kaevuäärne kant tahtis kohendamist ja osa floksipõõsaid vahetas ka kohta, hostadest rääkimata. Eks sai jälle parem. Lõputu lihvimine, areng, protsess. No kena, kena.
Esmaspäeva õhtul käisime Viimsis Katjal külas, ülihea maitsega rajatud aed. Ja metsikult suurte ja apetiitsete marjadega kuldsõstar. Mulle hakkab tunduma, et ka mul on hullusti seda sõstart vaja. Mõistus, kas sa, palun, tuleksid korraks koju, jah? Eks kevadel siis pistoksa järele, mis muud. :)
Tänavune suvi on neljas floksisuvi ja nende värvide ja vormide arv aias aiva kasvab. Minu positiivne arvamus neist samuti. Esimesed floksid puhkesid meil juuli keskel ja viimased lõpetavad septembri lõpus. Kaks kuud pöörast kirevust. Jah, need värvid mu vist ära tinistasidki. Kui oled harjunud liiliate mahedate toonidega, hostade väljapeetusega ja alpikaljude askeetlikkusega, siis suur erk värvilaik lajatab ikka korralikult keset emotsiooni. Või nende akord. Vahel mõtled - ei saa looduses sellist värvi olemas olla. Aga saab. Selline lugu nende floksidega siis, jah.