Töö maitse

Kui oled kuus tundi jõusaalis kõik kõhu-, selja-, jala-, kaela-, käe-, varba- ja sõrmelihased ära trenninud, siis on ääretult hea maanduda kodus näoli alguses arbuusi ja siis jutukasse. Täiesti südamerahuga. Sest midagi muud nigunii ei jaksa.
Ei, enne oli vaja roosipind välja võtta, sest muidu ei tee selle sõrmega homme midagi. Igavesed jurakad pinnud sel roosil. Roos ise imeilus. Õrn beebiroosa pargiroos.
Teeme koos Pokumehega ühte lillepeenart Laulasmaa kandis. Enne tuleb koost lahti võtta ja siis uuesti jälle kokku panna. Täna võtsime ühe kolmandiku lahti. Vist isegi ligi poole. Raske, aga huvitav töö.

Juulikuine teisipäev

Kibuvitsad on viimaks uued võsud kasvatanud. Võttis täpselt kuu aega aega. Nüüd võib öelda, et nad on 100% olemas ja peavad ka talve vastu. Muid põrutavaid uudiseid pole - teen täisvillast siniseträhnilist vaipa ja mõtlen, et millagi peaks kokku panema ka laiad teljed, aga hoolimata põnevusest jääb see vist talviseks tööks. Täna on linnavisiit. Võimalik, et kulub terve päev.

Globaalne kastekann...

...seenevihm, issanda nuhtlus, puhkuserikkuja, viljalamandaja, meekorjepaus, märg ilm või lihtsalt vihm. Mida keegi siis parajasti vihma kallama hakates mõtles või tundis. Minul oli siiralt hea meel.
Meie tolmusel pesukuivatusplatsil läheb muru kenasti kasvama, ehk õnnestub ka nõmme-liivatee õuesillutise kivide vahele istutada. Kõik januäärel olevad aiaelanikud saavad lisadopingu kasvamiseks ning mina ei pea õhtuti kastekannuga mööda aeda liduma. Kena ühtlane suvi - on vihma, on päikest. Häppi.:)

Selle suve plaanidest

Nagu ma juba kusagil eelpool mainisin, siis et kui tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma homsetest plaanidest. Homse kohta kehtib too kild 100%. Kuid pikemaajalises plaanis on reaalselt täiesti võimalik igasuguste kiuslike jumalate tähelepanu muu hämaga hajutada ja kõige pudi-padi taustal siiski rahulikult oma joont edasi ajada. Ühesõnaga, et kui ikka väga tahad, siis saad tehtud ka. Selleks suveks oli mul plaanitud kaotada aiast ehituse jäljed ja jõudumööda maa korda teha. Oli soov teha kibuvitstele oma küna, moodustada talvepuude tagavarariida jaoks KOHT, rajada kivitee väravani, saavutada püsilillepeenras mingi ähmanegi planeering ja võimaluse korral kaotada õuelt kõik hunnikud, et tekkiks võimalus ihaldatud faking muru rajamiseks, mida kõik ümberringi nädalavahetustel niidavad ja mida meil pole endiselt kõrrekestki. Maandusin just peale liiva vedamist arvuti ette, et teha üks väike inventuur. Kibuvitsakast on olemas, kibuvitsaitsked ka sees. KOHT on olemas, vaja ehitada katusealune sügistormide ajaks, aga seda teeb jõudumööda juba Pokumees. Ja siis kui see tehtud, siis saab ka küttepuu- ja muud hunnikud sinna alla teleportida. Mulle jääb veel lilleistutamine augustis ja tee väravani. Siis oleks selle suvega rahul ja võibolla teeks järgmisel suvel mingeid vähem ehituslikke asju. Huvitav mida? Kahtlustan, et hedonisti minust sellegipoolest ei saa.:) Ennast veidigi tundes jääb ohates nentida, et küll ma juba midagi välja mõtlen, et külluslikud ja kõigi aeda istutatud lillede lõhnast tüüned suvepäevad muuta ropuks tööks mõne kahtlase eesmärgi nimel. Pergel, see lahtine Heineken pold ööga lahtunud midagi, mis ma praegalt januga jõin, täitsa kilk peas. Ei saa siin miskit õlut juua ja siis veel blogi peale kirjutada, üks asi ikka korraga. Lähen vaatan kas veel seda va külma head on. Küll kütab väljas. Varjus on 28 kraadi. Jee, suvi!:)

Kõige suvem päev

Seda on kindlasti talvel hea lugeda.:)
Metsadevahelisel välul olid maasikad küpseks saanud ja punerdavate piklike pärlitena rippusid nad loendamatute sipelgapesade kohal nagu mahlased jaapani laternad. Maasikaid süües tekkis tahtmatult võrdus kuumal pliidi seismisega. Liivane maa lausa kubises sipelgalossidest ja kui üle kümne sekundi ühe koha peal seisid, siis algas pahkluudel sebimine, mis kähku kõrvetavaks muutus. See oli niisugune paras elevanditants, aga selle kestel sai isegi klaasikese jagu marju Pokule kokteili jaoks korjata. Maasikalapikesi oli metsaheinamaal nii palju, et allatuult võis angervaksa aroomi vahel tunda ka nende külluslikku lõhna. Oli kuum, lausa leitsak ja minu liikumist ühest punktist teise tähistas kõikvõimalikes suurustes ja värvides parmukoosluse ärev sumin. Mitte ainult maasikad...ka mina olin maitsev.:)
Üle hulga aja nägin isegi hobuseparmu. Madalahäälelise jou-jouga tiirutas ta pea kohal, nagu näljane varblane koerakausi ümber, aga peale ei tulnud. Väga lõplik putukas. Suuremad nendest on ligi 6 cm pikkused ja aastate tagant meenub, et vana rahulik metsavahi ruun (maailma kõige flegmam hobune) kaapis suure heinakoormaga reia alt võssa nagu hull põder kui hobuseparmu häält kuulis.
Korjasin kuivatamiseks teevärki ning seadsin sammud tagasi mesila poole. Eemalt vaadates paistis, et töö veel käib ja Poku ümber lendas palju lõrisevaid mesilasi. Muutsin end väga väikeseks ja läksin kartulimaa äärt mööda rajale ja sealt õue. Poku oli ühest tarust rekvieerinud omavolilise meekärje, mis oli monteeritud kogemata jäänud tühja prakku kärgede ja seina vahel. Kärg oli pehme, soe ja mett pooleni täis. See mesi kannatas täiesti võrdlust võilillemeega kuigi arvasin varem sellele mitte võrdset olevat. Tugev pärnaõite aroom andis tunnistust mis meega tegu. Nojah, pärnad olid just ära õitsenud. Mmmmilline mmmmaitse! Esimene oma mesi, ic, mis siis, et kärjemeena hoopis valekärje seest. Jah, aga see mekk oli tõepoolest...pole midagi öelda, ma liigitaksin selle kõhklemata naudingute kaitseala väärtuste hulka.

Juba hommikust peale umbleitsak

Kaunis suvehommik. Hea niiske ja soe. Juba kella üheksast oli õues troopika. Kui meil oleks kurgipeenar, küll need siis viskaks kasvada. Ka lilledele mõjub soojus maast välja kangutavalt ja paljundavalt. Kõik taksonid peale poolte kibuvitste on jalad alla võtnud ja varsti hakkavad õitsema uus lauk, topeltõieline päevaliilia, kompaktne kuldvits, punaste lehtedega metsvits ja karusõrg. Juba õitsevad tradeskandsia, pooled hostad, kollane raudrohi ja tume angervars. On tõesti mustad õied. Nagu miniatuursed mustad nukulilled. Nukk peab siis ikka ka väga väike olema.:)
Täna on stand by Kingu suhtes. Võibolla läheb kella kahest tööks, vbl mitte. Taevas sepitsetakse ilmselt mingit äiksehoogu. Mesilaste vaatamiseks selline ilm ei sobi. Sõna otseses mõttes raevuvad. Ellamaale Pokumees täna ilmselt ei plaani. Nii et kärgi vahasse panna pole ka kiiret ja seda saab õhtul teha. Huvitav, ka mina olen palju mesilastest rääkima hakanud. Vist on nakkav.:)
Mõistlik oleks enne vihma täitepinnaseks mõeldud kärgtellised ära tuua. Mõeldud - tehtud.

Teljed nagu uued.

Tuunisin teljed uuesti ära. Kasutan tavaliselt alt sidumiseks niisugust kombinatsiooni, mida nimetatakse bataavia toimseks. Pealtnäha paistab see teatud ähmase korrapära järgi üksteise külge seotud tallalaudade ja vaheldajate segapuntrana, milles algusaegadel ka ise vaid joonise järgi suutsin orienteeruda. Aeg-ajalt venivad nood sõlmed välja ja kui telgede alla ei viitsi ronida, siis tuleb leppida sellega, et kangaspuud käivad raskelt. Ja kuna ma nii vähe koon, siis ei ole nagu probleemi kah väga. Nüüd on jälle tihemini lõksutamist, sest kolm tehtud ja kaks vaibasoovi veel järjekorras. Seega ka probleem paremini tunnetatav. Kuna seadistamine on teljenduse juures kõige igavam töö (kängitsetud kükkpoosis kägardudes tuleb leida kus on point ja sõlmi värskendada), siis juhtun ma telgede alla üsna harva. Peab olema ikka eriline roomamise tuju. Nii, et ei tea isegi kuidas see juhtus, aga üleeile tegin ära. Nüüd on teljed nagu uued, käivad kergelt ja hoopis teine asi. Nii kergelt, et kirjutasingi endale kõrva taha - iga uue lõime pealepanemisega peaks kindlasti kaasnema ka "kapoti alla ronimine".