Sula

Juba paar päeva tibutab lume asemel vihma. Määratutele lumemägedele ei paista see eriti madaldavalt mõjuvat kuid üsna kaif on hommikuti kasse välja lastes sulalume lõhna ahmata. Kuidagi kevad või. Noh selle illusioon vähemalt.:)
Samas, mesinikud ennustavad oma foorumis puhastuslennu märtsi keskpaiga paiku toimuma.
(Puhastuslend on see kui terve talve tarus elanud mesilased ennast kõik koos esimest korda välja kergendama lähevad.)
Kui see kuidagi reaalsuseks võiks saada, siis ennustaks ka ise märtsi alguseks suurt sula ja lumikellukesi. Oleks vast oivaline.:)
Muus osas on talv jätkuvalt nõme ja suure lumega on sisse kodeeritud meie katuse ja naabri aia vaheline vastuolu. Hoolimata katuse puhastamisest tekkib vintskapi kaenla alla jääd, mida kätte ei saa. Sulaga tuli see alla ja lükkas naabri aia viltu. Seekord päris ära ei lõhkunud nagu eelmine aasta.

Väikese Jääaja soojarekord!

Õues vaid kaks kraadi miinust! Jee!:):):)
Klantspildist "Natüürmort valge vaibaga" ei saanud asja. Valgust polnud ja välguga jäi kõik kuidagi väga vale. Ega ma mingi fotograaf pole. Glamuurse buduaarimeeleolu asemel vaatas ekraanilt vastu midagi umbes sellist, noh, nagu ma tahaks neid esemeid Soovis maha müüa ja olen seetõttu ponnistanud niukse...ühesõnaga et viisakas taust oleks ja irw.:)
Kustutasin selle ära ja tegin valgest vaibast ausa portree. Kui juba pildistamiseks läks, siis ka veel lumemägedest ja lumekuristikest meie aias. Avastasime, et katuselt maha kobatanud jääl on sinakas toon juures. Õigemini ei ole see kindel värvitoon vaid pigem nagu võlu. Kumab sinakalt. Seni olen arvanud, et ainult merejää näitab sinist.
Eile lugesin Murutari "Talv Eedenis" ja hakkas kuidagi kahju. Kõva mutt ja minu lugupidamine jne, aga jälle sama reha otsa astunud, mis egiptuse raamatuga. Hea, väga hea stoori oleks sellest saanud kui välja sõeluda lõputud kordused, isiklikud arvamused ja üksikasjade pudi-padi mis blogides loomulik, aga raamatus lugeja aju ummistama kipuvad. Sama siis ka eedeniaia talvelugudega. Kahju.
Viimase kolmandiku peal väsisin raamatust ära. Liiga muserdavalt isiklik.
Kaifin ta keelekasutust ja kui liigset staffi poleks, oleks kuradi hea.
Päike küünitab üle metsa paista, aga mitte veel täie jõuga. Lohiseb tunnikese taevas, kõht vastu latvu, ja kukub siis Õlletehase taha.

Kolm valget ja naarits

Niisugune on viimane vaip. Varem ei ole läbinisti valgete toonidega mänginud, aga tulemus on niisugune täiesti eriline. Elevandiluu, sellest toon heledam ja siis veel heledam ning helehalli naaritsa ribasid vahele. Naarits viskab väga mõnusat varju ja muudab struktuuri kuidagi luksuslikuks. Sisustusajakirjade fotodel heidetakse sellise vaiba peale hooletu elegantsiga pärlmutriseid pärlikeesid, valgeid salle, pitskindaid ja...oh, kust võtta küll valget kassi.:)
Kui täna on valgust, teen selle pildi ära.
Endiselt teeb rõõmu madal profiil temperatuuride osas. Hetkel õues miinus 7. Alla kümnese külmaga pole vaja iga päev kütta.
Kui vaadata ajas tagasi, siis eelmise aasta jaanuar oli täiesti jube. Pikad perioodid kus pakane miinus 20 ja rohkemgi. Veebruar, mis järgnes, polnud sugugi soojem.
Praegu aga lubab ilmajaam lahkelt kahenädalast sulaperioodi. Puhas kingitus, ma ütlen.:)
Kassid on lõplikult sõbrunenud. Seljad koos veel ei magata, aga kurjavõitu kes-keda kaklusmängud on asendunud lõbusate tagaajamise- ja maadlusmängudega.
See tähendab seda, et Härra Tibu kihutab saba sorgus teed valimata käppade häälekal padinal ja kurr-murr-nurr häälitsedes köögist tuppa ja libiseb kummuti nurga taha saaki varitsema. Proua Muri järgneb talle hääletult nagu vaenlase vari. Strateegilises punktis jäävad mõlemad ennast võimalikult täis puhudes üksteisele silma jõllitama. Sabad peavad tingimata vonklema. Sellele järgneb maadlus, kus kondid kolisevad, vaibad rulluvad ja kergem mööbel ümber paiskub. Tibu rassib vaikselt, Muri lõriseb ja susiseb nagu raevunud harpüia.
Tubane elu ka lähendab - poleeritakse üksteise kasukaid, vahetatakse põnevamaid magamiskohti ja Härra Tibu käib etteheitva näoga kastis proua sitale peale kraapimas. Selles mõttes on omapärane, et ülipeen Muri ei pane liiaks korduvkasutusega kassiliiva kasutamist kuid lihtsama ellusuhtumisega Tibu asjatab alati õues. Paistab, et see kastivärk on tema jaoks üks ropp komme, mis võiks täiesti olemata olla. :)

Kuidas äratuskella rajalt maha võtta?

Koolivaheaeg. On veel pime. Keset head unenägu kuulen kuidas ta hakkab köögist tulema. Krnnrr! (I see you!). Teist korda Krnrr!, nüüd juba lähemal. Sops! Ta on voodis. Ettevaatlikud sammud koheval tekil (nagu kana heintel), nurrumine muutub kuuldavaks, ta on kohal. Krnrrh? Istub mu näo kõrval ja hindab olukorda (Kas tõesti mingid märgid taktitundest äkki? MEIE KASSIL? EI, SEE EI OLE võimalik!!!). Hingan võimalikult aeglaselt ja sügavalt nagu algaja muumia, et jätta muljet magajast. Magaja uni on püha! (Loota ju võib.) On kiusatus piiluda, aga ta näeb pimedas ja see vallandaks kohe hõisked Krnrr-mrnnnnrh! (jee, sa oled üleval!) ning minu peal kargamise. Paistab, et sain pikendust, sest Härra Tibu jätab mu näo jõllitamise ja hakkab maniskit küürima. Aeg kasutada järgmist sõjakavalust: Norsatan (jällegi rahvateater:) ja keeran oma äratuskellale selja, loovutades salakavalalt ribakese sooja õhkuvat magamispinda. Ning taas hingamisharjutused muumiale. Nurr selja taga katkeb. Olukorra analüüs, äratuskella väike aju töötleb infot...Kas läheb õnneks? Pikk paus...jaaa siis ta räntsatab vastu mu selga ja hakkab oma kasukat rehitsema (rituaal enne pikemat põõnamist). Jesjesjes!:):):) Nüüd võib rahus magada seni kuni valgeks läheb.:)

Iglu

Puuriida katusele oli sadanud terve tänavatäis kohevat pehmet valget...no mida?:):):)
ja selle tagajärjel hakkasid katusetoed vaikselt kõveraks koolduma. Pokumees ei oodanud kuni puuriida varjualune päris ära minestab ja võttis lume maha. Lumi on nüüd tagaaias. Umbes kolmekorruselise iglu jagu, aga me pole seda veel plokkideks saaginud.
Temperatuuri poolest nuriseda ei saa, hea mahe tali, ikka stabiilselt alla miinus kümne.
Eelmine tali oli külma poolest karmim. Ptüi, ptüi, ptüi...

Ees paistab valgus!:)

Kukkusin eile raamatuauku ja peale lumerookimise minust rohkemat asja ei olnudki. Sest ega ma isegi hästi seda juttu usu, et toon poest Troonide mängu saaga uue raamatu koju ja hakkan siis hoopis vaipu kuduma. Haha!
Veel paarkümmend lehekülge ja raamat on läbi.
Raamatupoe külastus oli väga oluline osa Unistuste Fondi tegevusest ja peale Troonide mängu tõin sealt ära ka Ain Raali "Ravimtaimede entsoklüpeedia" ning ühe taimeraamatu, mida mul varem polnud. Kõik väga vajalikud ja head raamatud. Veelkord, suured tänud.:)
Aasta algus on sümpaatselt pehme kliimaga - püsivalt miinus 6-8.
On tekkinud vajadus osta 2 tonni briketti.
Ideaalne küttekogus järgmiseks talveks oleks katusealune pluss kuuritäis lisaks. Ja lekkekohad likvideerida, sest jääpurikate olemasolu näitab need kenasti kätte.
Päevad lähevad pikemaks, aga esialgu ei ole sellest eriti aru saada. Päike suudab ennast parematel päevadel suuri vaevu korraks üle metsa vinnata ja kukub siis jälle sinnasamma. Et varsti jälle pimedusele ruumi teha.
Aga kuu aja pärast on valgust juba palju enam. :)

Uus aasta

Esialgu on veel pime ja ei oska nagu midagi arvata.
Eile nautisime rahu, vaikust ja küünlavalgust.:)
Õhtul oli tagasihoidlik aastavahetuse shampa naabritega.
Täna alustab tööd vaibavabrik.