Lumene memuaar

Eile sadas lund. (Mis ei ole viimastel päevadel iseenesest mingi uudis.) Aga kuidagi silmatorkavalt õrnalt ja õhuliselt...udupehmelt. Täna hommikul katlamajasse kõmpides nägin mismoodi siis sadanud oli. Nojah, eks terve öö langes seda erilist...ma ei teagi täpselt kuidas (igatahes stiili "plirts-plärts!"  vastand) ja hommikuks oli kogu tuuletu maailm kaetud vaikiva õhulise lumerüüga, mille pakane ka parajalt krõpsuks küpsetanud. Tasakaal...kuid MISSUGUNE tasakaal! puude tüved olid kaetud pisikeste lumemoodustistega, rippuval siledal ehituskilest kuurikardinal olid lumevoored ja rääkimata siis veel rõhtsatest pindadest...
Tuli meelde üks tosina aasta tagune lugu.
Oli väga külm pühapäev mingis veebruaris. Päike käis juba uhke kaarega, kuid mets oli väga-väga lumine ja haudvaikne. Olime üürihobustega Aegviidu metsas. Tallis loeti meile sõnad peale, et selle pakasega loomakesi lõõtsutama joosta ei tohi ja kui üldse metsa minna tahate, siis ainult sörki ja sammu. Nõme oli linna tagasi ka minna ja nõnda me siis läksimegi ainult sörki ja sammu, enamasti ikka sörki, aga külm hakkas sellegipoolest ligi tikkuma.
Traktor oli kõik tee kenasti lahti ajanud ja pakane plaksus metsas, kuid  matk oli seekord igavavõitu. Päike vilkus ka kuskil kaugel ja meid ta laande soojendama ei ulatanud.
Siis avanes metsas lai siht elektriliinidega...
... ja see oli korraga nagu päikesetee, just päevaratta paistmise suunas. Nii palju valgust! Keerasime suurelt teelt ära liinide alla ja ratsutasime otse päikesesse (nagu läänes:). Kabjad tegid läbi lumekooriku lõikudes krouh-krouh! ja lumine mets nagu valge müür kahel pool seda...hmh...päikserada. Siis hakkas juhtuma ime. Meie kõrval kahel pool varises puudelt lumi valge kardinana peeneks jäiseks tolmuks. Eespool oli mets endiselt nagu jäine müür, aga sedamööda kuidas loomad liikusid, kahises ka lumepihulaviin kahel pool meid metsa alla. Lumi oli  puudel nii tasakaalus, et hobuste lumes kulgemise heli pani selle varisema. Nautisime seda lumekardinateed kuni sihti jätkus, no see sädeles ju langedes kõik päikse käes ja...Mõtlesime ka selle välja, et miks see fenomen alles seal sihil avaldus - sest suurel teel oli traktor juba kogu lume maha põristanud.
Aga kõige eest tuleb maksta. Sõrmed võis küll hobuse ja sadula vahele sooja panna, kuid varbad sai külm selle aja sees kätte kui me kohalikku looduskinu imetlesime. Fui! Isegi meenutada on valus kuidas see kõik jälle üles sulas.:)

Jäine dimensioon

Esmaspäev 8, teisipäev 12 ja täna 10 miinust. Eile oli  poolteist tundi päikest näha ja õhtul koju sõites võis imetleda kuldset halosammast. Imelised taevad ja aina kiiremini juurde nirisev valgus. Versus pakane. Külma ja lumega lisanduvad kohe ka talitööd. Ei ole miskit, et töölt koju ja pesasse raamatut lugema. Puud katlamajja kuivama, täistuisanud parkimisplats üle käia ja katel küdema. Pole vist vaja mainida, et kukkusin õhtul juba pool 9 ära.
Ees ei paista midagi ergastavat peale progresseeruva pakase ja kassid on lõpetanud lusti pärast õues hängimise. Futudest rääkimata.

Viies lumi

Reedel tuli jälle lumi maha. Kassid on vist ainukesed, kes teesklematu rõõmuga uusi õuetingimusi tervitavad. Sest on ju absoluutselt täiesti eriline tunne - laupäeva hommikul kell kuus välja küsida (ükshaaval), hüpata veranda laua peale, lasta kõledal tuulel kasukat sasida ja kargeid õhuvanni võtta...näiteks umbes kella seitsmeni...ja siis minna vaadata kuidas lumi käpa all on ka jne...Kui tuppa kutsutakse, siis tehakse nägu nagu ei kuuleks. Oleks veel, et paks talvekasukas seljas ja varbavahed karvased, aga sellepärast nad nii naljakad ongi, et kass teab alati väga täpselt mis ta tahab. Vahel tahavad nad külma käes tuulduda.
Kolmas päev lume süleluses. Õhtul lumesadu ja miinus 7 kraadi.
Kuid valge aja pikemaks venimine on juba tajutav.:)
Seni pidi kalendrist kinnitust otsima, kuid lumevalgus pluss pimeduse taganemine annavad nüüdseks kokku üsna märgatava tulemi ja Kevadeootajate AÜ võib täitsa rahul olla.

Sarivihm.

On endiselt sümpaatselt vihmane. Vahel ärkan keset ööd ja kuulatan - sajab. Hea.:) Vajun taas unne.
Täna öösel ärkasin samuti krabina peale, kuid see ei olnud mitte vihm. Proua Muri üritas kellegile tüli tegemata meeleheitlikult verandaust lahti muukida. Peale selle nädala saunaseiklust (hiilis päeval sauna magama, jäi sinna järgmise hommikuni kinni ja tegi kerise kõrvale mehise plönni), käib ta väga korralikult väljas asjal. Hommikul ikka esimene ja õhtul viimane. Ma ütleks, et närvidelekäivalt korralikult. Ju on piinlik. Usun, et nii mõnigi kassiomanik on kokku puutunud kasside selle kahe nii erineva poolusega. Vahel vaatad, et pole kahtlustki, et mõtleb seljaajuga, teinekord jälle... Me isegi ei öelnud talle midagi, et sitakott või miskit.
Valguse puudumine annab tunda, kuid päev pikeneb. Uue aasta algusest tänaseni on 18 minutit õnnistust juurde tulnud...ameerika purgaa jääb ka ära, no mis sa hing veel tahad.:)
Üle ookeani on pikk tee tulla ja teekond on tuuled maha lihvinud, pakase puhta ära kulutanud. Miinus tuleb, aga ei midagi hirmsat.

Enne kataklüsme...

Ameerikat on rünnanud killerlumi ja röövpakane. See bande on seal kohutava segaduse korraldanud. Tuulekülm ulatuvat põhjapoolsemates osariikides kohati kuni miinus 50-ni ja Foridas on jahedam kui Soomes. Kena lugu küll...Täna hommikul näitab kraadiklaas pluss neli ja võimalik, et ongi viimane selline mõnus talvepäev sellest ilmastikukingist (kaks kuud talve- ja lumevaba ning plusskraadides). Tegelikult tuleks nautida iga viimast kui hetke.:)
Eile koju sõites oli tihe vihm. Õnneks läheb iga päev kukesammu võrra valgemaks ja pimedus taganeb. Vihm oli suht padukas, kuid laekusin siiski päevavalges koju (kui tihket hallhämarust päevavalgeks saab nimetada:).
Aias mingeid muutusi pole. Meie lumekupud ja sinililled pole endiselt instinkte vabaks lasknud, näsiniin hoiab samuti pungad suletuna. Ainukesed kärsitud olid transilvaania sinilill, topeltõieline priimula ja sarvkannike kellel on tõesti kevadet väga vaja ja õied ka juba poikvel või päris avatud.
Lugesin ka Lii Undi  teise raamatu läbi. Oleks esimene jäänud ainsaks indiateemaliseks, oleks olnud super. Teine raamat seletas liiga palju lahti, takerdus tühisesse, andis eraelulist infot ja viis salapärasuse loori. Poleks vaja olnud. Sest hea raamatu kuldreegel kõlab robustelt sõnastatuna umbes järgmiselt: visatagu lugejale vaid mõni heas keeles hetk, vihje või müüdijupp ja lastagu lugejal vahepealne ise ette kujutada...ooojaa - ta teeb seda kuninglikult ja kirjanikul ei ole vaja ennast nahast välja rabeleda.:)
Esimeses oli see kõik vinks-vonks viimasepeal.
Täna jäin veidi hilja peale ja autoraadiost tuli päeva horoskoop...jäin kuulama, muig, manitsussõnad uskmatutele.:)
Mõnes mõttes võiks lausa paralleele tõmmata jumalajutuga mida sealtsamast veidi hiljem tulema hakkab, kus nõrga häälega mehed loevad eetris vapralt varem ritta pandud jumalasõnu ja selles on NII palju habinat, et kaua ei talu. Kuidas nad küll oma kogudusi sellise alandliku häälega koos hoiavad?
Ainult ÜKS kord olen kuulnud hommikupalvuse ettekannet, mis kütkestas. Võimas hääl, hääle taga tugev isiksus pluss veel midagi ja sügavalt mõtestatud ettekanne. Respekt, isegi kui ei usu just seda jumalat.
Mida siis horoskoop ütles? Ei miskit erilist, kaljukitsed ei tohiks täna pattu teha bla bla, sest see tuleb hiljem tagasi bla, bla. Oh, mis patte nüüd minul...peale paari pisimana, aga see nüüd ka mõni patt... :)

Head raamatud

Lii Unt "Parim näitleja linnas." Lugesin ühe hingetõmbega läbi. Vaimukas, vahe, naiselik ning veidi sisekaemuslik indiateemaline reisikiri. Superhea!:) Kas ka järg sellele "Illusioonimeistrid" on sama särav?
Samuti soovitan soojalt Peeter Vähi "Siiditeel", mis on küll teises tuules kirjutatud ja oleks võinud olla ju veelgi rohkem kohalikku koloriiti ja reisijuhtumusi kirjeldav, kuid sellegipoolest...palju neid siiditee raamatuid siis ikka on. Eriti meeldis mulle selles raamatus reisikirjaga paralleelselt jooksev juturiba, mis tutvustas hetkel kõne all oleva paiga ajalugu, kombeid, mütoloogiat, tausta jne.

Uue aasta algus.

Pluss 2 kraadi, kukesammu võrra valgem kui eile ja...mis seal salata - tohutult lootusrikas.

Head uut aastat!:)
Algas kenasti. Paremini ei saagi.:) Päeval jalutasime mõõdukas tempos seenekohta ja tagasi 4 km. (Seeni ei olnud). Kuna aga metsas oli nii mõnna, siis sõitsime pärast ratastega veel pika ringi otsa ja õhtul oli Mähel saun.
Aga kuna ma viimasel ajal pole ilutulestikust üldse juttu teinud, siis näib, et olen ühe loo veidi võlgu.:)
Lugu juhtus ammusel ajal, nüüd on sellest saadik juba üksjagu vett merre voolanud.
Oli mõnus soe talv, umbes nagu praegunegi ja ühes kenas majas tehti kapitaalremonti. Ehitusmehi oli terve brigaad peal ning töö lausa lendas. Siiski ei jõutud aasta lõpuks lubatud töid valmis ja mehed tulid peale jõulu ka objektile. Et risu kohe eest ära saaks, põles maja taga pidevalt üks lõke ning puusepad toitsid seda töö käigus tekkivate lauajuppidega päev läbi. Lõuna ajal hakkas üks ehitusmees autost võileibu võtma ja märkas, et paarimees on nädalaga tagaistme oma prahti puhta täis vedanud. "Kle, Mees, sa nagu koristad ka vahel enda järelt vä?"
"No missel on siis, viska tulle, vingub nigu eit siin paari kilekoti pärast!" Esimene võttis sõnast, korjas kogu pahna tagaistmelt kokku ning uhas lõkkesse. Tagaistmemees haaras endal peast, aga oli juba hilja öelda, et oiraisk, ma ostsin eile raketid ära ja sa panid selle praegast kõik tulle. Edasi oli nagu filmis.
Kanonaad kestis...tegelikult mitte NII kaua, aga vahel on ajal omadus venida nagu siirup.
Kui mehed nurga tagant välja julgesid vaadata, siis olid aknad õnneks terved kuid maja seina peal mitu tabamuskohta. Lisaks sellele oli lööklaine lõkke kustutanud, põõsas tossas midagi, õunapuude otsas ka ja kass ei tulnud kolm päeva koju.
Kuna pererahvas naases reisilt alles peale uut aastat (ja loomulikult märkasid nad kohe maja seinal tahmajälgi), siis läks kõik automaatselt üleaedsete kraesse, kes jälle suhteliselt korralikud kodanikud olid. Seda jaburam paistis väljavaade, et perepea on mingis seletamatus transis kogu kasseti vastu teiste seina tühjaks lasknud nagu linnalahingus. Küsida oli nagu ka imelik ja nõnda see asi jäigi mõistatuseks.
Kuni üks töömeestest asja välja lobises ja vaene naabrimees tagaselja jälle mittesegaseks tagasi sai rehabiliteeritud.

P.S. Vabandan vahepealsete kommentaaride kadumise pärast. Me ei saanud arvutiga järjekordselt üksteisest aru ja ta...ohjah, on nigu on.